Читать книгу Viirused ja vaktsiinid - Ülar Allas - Страница 4

Viirusega nakatumine on nagu armumine. See võib juhtuda igaühega ja igal ajal.

(Maya Angelou)

Viiruseid ei peeta elusorganismideks. Nad on raku­sisesed parasiidid, mis ise ei koosne rakkudest. Viirused kannavad endas pärilikku informatsiooni säilitavat materjali, millesse on programmeeritud paljunemine ja levimine. Samas puudub neil iseseisev aine- ja energia­vahetus. Mitte ükski teadaolev viirus ei suuda ise endale vajalikke valke sünteesida, sest neil pole ribosoome1. Seetõttu suudavad viirused paljuneda ainult tänu peremees­organismi elusates rakkudes parasiteerimisele.

Sisuliselt kujutab viirus endast ühte või mitut RNA- või DNA-molekuli, mida ümbritseb valguline ümbris ehk kapsiid. Viiruspartiklite läbimõõt jääb enamasti vahemikku 20–300 nanomeetrit. See tähendab, et ühe millimeetri pikkuse joone saamiseks tuleks asetada kõrvuti 3000–50 000 viiruspartiklit. Kui aga viirus rakku siseneb, kaob tema partiklikujuline olemus. Ta justkui lahustub ja hakkab kasutama raku masinavärki enda komponentide tootmiseks.

Viiruste maailm on väga mitmekesine ja selle heaks näiteks on suhteliselt hiljuti avastatud hiidviirused, mille pikkus ulatub kuni 1,5 mikromeetrini. Nii suurte mõõtmetega viirused on nähtavad ka valgusmikroskoobi abil. Kui lihtsamatel viirustel leidub vaid mõni üksik geen, siis hiid­viiruste genoomid sisaldavad sadu ja isegi tuhandeid geene.

Me tunneme peaaegu kõiki Maad asustavaid imetajaliike ja vahest ehk pooli putukaliike, kuid viirustest tunneme vaid imepisikest murdosa. Viiruseliikide koguarv võib küündida saja miljonini, ent põhjalikult on neist kirjeldatud umbes 7000 liiki. Me teame, et viiruseid esineb kõikjal, kus leidub elu, kuid tänini pole selge, kuidas nad meie planeedile tekkisid. Viiruste evolutsiooni uurimine on keeruline, sest neist ei jää maha fossiile. See-eest aitavad viiruste mitmekesisust selgitada jää ja igikeltsa uuringud. Alles 2020. aastal teatati, et Tiibeti liustiku proovidest on avastatud 28 senitundmatut viiruste perekonda. 2014. aastal leiti Siberi 30 000 aasta vanusest igikeltsast viiruseid, mis olid jätkuvalt nakatamisvõimelised. Sellest järeldub, et kliima soojenemise ja igikeltsa sulamisega võivad kaasneda senitundmatud ohud.

Viiruste päritolu selgitamiseks on püstitatud kolm hüpoteesi, kuid neil kõigil on puudused. Paljude viiruste tekkelugu ei pruugi kunagi selgeks saada. Tõenäoliselt on erinevad viiruste rühmad arenenud erinevatel aegadel ja põhjustel. Mõned viirused võisid areneda DNA või RNA fragmentidest, mis „põgenesid” bakterite või teiste organismide genoomist. Teised viiruste liigid võivad põlvneda kunagi eksisteerinud parasiitlikest rakulistest eluvormidest. Selle tõestuseks peetakse klamüüdia­baktereid, kes sarnaselt viirustega suudavad paljuneda üksnes peremeesrakus. Leidub ka hüpotees, mille kohaselt viirused eksisteerisid juba enne rakulise elu ilmumist. Samuti ei saa välistada, et mõned viirused tekkisid valkudest ja nukleiinhappest samal ajal koos esimeste rakkudega.