Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 11

Siis

Keegi nende tänavalt oli seda naist soovitanud. Tema nimi oli Noelle Donnelly. Ellie tõusis uksekella helina peale püsti ja piilus koridori, kui ema ukse avas. Naine oli üsna vana, võib-olla nelikümmend või midagi sinnakanti, ja ta rääkis kas iiri või šoti aktsendiga.

„Ellie!“ hüüdis ema. „Ellie, tule saa Noelle’iga tuttavaks.“ Naisel olid kahvatupunased juuksed, mille ta kuklale kokku oli keeranud ja klambritega kinnitanud. Ta naeratas Elliele ja sõnas: „Tere päevast, Ellie. Loodan, et sul on aju sisse lülitatud?“

Ellie ei osanud arvata, kas naine teeb nalja või mitte, nii et ta ei naeratanud vastu, ainult noogutas.

„Tore,“ ütles Noelle.

Nad olid Ellie’ esimeseks tunniks seadnud söögitoas sisse väikese nurga, toonud tema toast lisalambi, koristanud ära kola ning sättinud lauale kaks klaasi, veekannu ja Ellie’ punaste ja mustade täppidega pinali.

Laurel kadus kööki, et Noelle’ile tassi teed keeta. Noelle seisatas, kui märkas klaveritoolil istuvat kassi.

„Oo,“ kommenteeris ta, „on vast suur poiss. Mis ta nimi on?“

„Kaisu,“ vastas Ellie, „Kaisu-Karu. Aga lühidalt Kaisu.“ Tema esimesed sõnad Noelle’ile. Need jäid talle igaveseks meelde.

„Ah soo. No on näha, miks talle selline nimi pandi. Ta näeb tõesti välja nagu üks suur karvane mõmm!“

Kas ta meeldis toona Elliele? Ta ei suutnud meenutada. Ta lihtsalt naeratas naisele, pani käe kassi seljale ja surus ta karvase kasuka pihku. Ta armastas oma kassi ja oli rahul, et Kaisu on kohal, nagu puhver tema ja võõra vahel.

Noelle Donnelly haises praadimisõli ja pesemata juuste järele. Ta kandis teksaseid ja hüplevat kaamelikarva kampsunit, tedretäpilisel käel Timexi käekella, päevinäinud pruune saapaid ja rohelise paelaga kaela ümber seotud lugemisprille. Tal olid erakordselt laiad õlad, kael pisut õieli ja selg kühmus, ning tal olid väga pikad ja peenikesed jalad. Ta nägi välja, nagu oleks terve elu veetnud madala laega toas.

„No nii,“ teatas naine, pani lugemisprillid ette ja sobras pruunis nahkportfellis. „Tõin mõned vanad riigieksamid kaasa. Hetke pärast hakkad üht neist lahendama ja siis selgitame su tugevused ja nõrkused välja. Aga kõigepealt võiksid ehk oma sõnadega rääkida, mis sulle raskusi valmistab. Konkreetselt.“

Ema tuli samal hetkel teetassi ja alustassitäie šokolaadi­küpsistega tuppa ning libistas need vaikselt ja kärmelt lauale. Ta käitus, nagu oleksid Ellie ja Noelle Donnelly kohtingul või peaksid ülisalajast koosolekut. Ellie oleks tahtnud öelda: „Jää siia, ema. Jää minu juurde. Ma pole valmis selle võõra inimesega omaette olema.“

Ta puuris pilgu ema kuklasse, kui Laurel hiirvaikselt ruumist lahkus ja ukse tagantkätt tasa sulges. Oh seda tasast andeks­paluvat klõpsatust. Noelle Donnelly pöördus Ellie’ poole ja naeratas. Tal olid väga väikesed hambad. „No nii,“ ütles ta ja lükkas prillid kitsal ninaseljal üles, „kuhu me jäimegi?“