Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 9

Siis

Esimene asi, mis Elliega poleks pidanud juhtuma, oli saada halb hinne matemaatikas. Kui ta oleks rohkem vaeva näinud, targem olnud, kui ta poleks kontrolltöö päeval olnud nii väsinud, pea laiali otsas, ega oleks keskendumise asemel haigutanud, ja kui ta oleks „B+“ asemel saanud „A“, poleks midagi sellist juhtunud. Kui aga veelgi kaugemale minna, aega enne nurjunud mata kontrolltööd, siis kui ta poleks armunud Theosse, vaid mõnda poissi, kes oleks matemaatikas niru, poissi, kes poleks hoolinud matemaatikast ega kontrolltööde hinnetest, poissi, kellel puudunuks ambitsioonid, või veelgi parem – kui ta poleks üldse ühessegi poissi armunud –, siis poleks ta tundnud, et peab olema vähemalt sama tubli või tublimgi, oleks oma „B+“-iga rahul olnud ega oleks tollel õhtul koju jõudes mangunud ema, et too palkaks matemaatika koduõpetaja.

Nii et siis see juhtuski. Esimene jõnks ajajoonel. Täpselt siis, umbes kella poole viie paiku ühe jaanuarikuise kolmapäeva pärastlõunal.

Ta oli pahasena koju jõudnud. Ta oli sageli pahasena koju jõudnud. Mitte et ta oleks seda kavandanud. See lihtsalt juhtus. Kohe, kui ta ema silmas või ta häält kuulis, tundis ta lihtsalt seletamatut ärritust, ja kõik asjad, mida ta polnud terve päeva jooksul saanud koolis teha või öelda – sest koolis peeti teda Kenaks Tüdrukuks, ja kui sa selle tiitli juba välja oled teeninud, siis ei maksa seda ohtu seada –, pahisesid temast ühtäkki välja.

„Mu mata õps on nõme,“ teatas ta, kukutades koolikoti koridoripingile. „Lihtsalt nii nõme. Ma vihkan teda.“ Ta ei vihanud oma mata õpsi. Ta oli lihtsalt enda peale pahane, et oli töö halvasti sooritanud. Aga seda ei suutnud ta välja öelda.

Ema vastas köögivalamu juurest: „Mis juhtus, kullake?“

„Ma just ütlesin ju!“ Ei öelnud, aga vahet polnud. „Mu mata õps on nii vilets. Kukun kindlasti riigieksamil läbi. Mul on koduõpetajat vaja. Nagu täiega.“ Ta lipsas kööki ja potsatas dramaatiliselt toolile kössi.

„Me ei saa endale koduõpetajat lubada,“ vastas ema. „Aga hakka õige pärast kooli matemaatikaringis käima.“

Siis käis järgmine jõnks. Kui ta poleks olnud selline ärahellitatud jõmpsikas, kui ta poleks eeldanud, et ema viibutab võlukepikest ja lahendab tema eest kõik probleemid ära, kui tal olnuks halli aimugi, mis seisus ta vanemate rahaasjad on, kui ta oleks hoolinud üldse millestki peale iseenda, siis oleks vestlus sellega lõppenud. Ta oleks öelnud: „Olgu. Saan aru. Nii ma teengi.“

Aga ta ei toiminud nõnda. Ta oli aina peale käinud ja nuianud. Ta oli teinud ettepaneku, et maksab tundide eest oma taskurahast. Ta oli toonud näiteid klassikaaslastest, kes olid tunduvalt vaesemad kui nemad, aga said endale ikkagi eratunde lubada.

„Aga kui paluksid abi mõnelt koolikaaslaselt?“ pakkus ema välja. „Näiteks kelleltki lõpuklassist? Kelleltki, kes teeks seda mõne naela ja koogitüki eest?“

„Kuidas, palun? Vaevalt küll! Appike, see oleks nii piinlik!“

Ja nii see läks, liugles ta käte vahelt välja nagu libedik, järjekordne võimalus end päästa. Läinud. Ja ta isegi ei teadnud seda.