Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 16

Juurdlus, mis viidi läbi kõigi nende aastate eest toimunud sisse­tungi asjus Laureli majja, ei olnud tulemusi andnud. Nende valdustest polnud leitud märkimisväärseid sõrmejälgi; turva­kaamera salvestised nendest kahest tunnist, mis Laurel oli majast eemal viibinud, ei paljastanud kedagi, kes vastanuks kirjeldusele Elliest, ega üldse ühestki teismelisest tüdrukust. „Varas“ oli ära viinud iidse sülearvuti, Pauli vana mobiili, pisut sularaha, mis oli topitud Laureli pesusahtlisse, paar art deco stiilis küünlajalga, mille nad olid saanud pulmakingiks ühelt jõukalt paarilt, kellega nad enam ei sõbrustanud, ja tordipõhja, mille Hanna oli päev varem küpsetanud ja mis ootas köögi tööpinnal glasuuriga võõpamist.

Võetud polnud Laureli ehteid, ka mitte tema abielu- ega kihlasõrmust, mille kandmise ta mõne kuu eest lõpetanud oli ja mis lebasid magamistoa kummutil nähtaval kohal. Polnud võetud ka Maci, mis oli uuem ja hinnalisem kui see varastatud sülearvuti, ega ka naise krediitkaarte, mida ta hoidis köögi­sahtlis, et taskuvargad neid tänaval ära ei varastaks.

„Võib-olla sai vargal aeg otsa,“ pakkus üks politseinikest, kes kümme minutit pärast Laureli kõnet tema ukse taha jõudis. „Või täitis ta tellimust ja teadis, mida annab kellelegi maha ärida.“