Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 7

Laurel sisenes oma võtmega tütre korterisse. See oli isegi sel suhteliselt eredal päeval pime ja sünge. Tänavapoolset akent varjas vastik sinivihmapuhmas, samas kui tagumist akent varjutas täielikult majatagune metsanurk.

Tuju ajel ostetud – vaat mis see oli. Hanna oli just esimest korda preemiat saanud ja tahtnud selle millessegi käegakatsutavasse investeerida, enne kui see õhku haihtub. Need, kellelt ta korteri oli ostnud, olid selle sisustanud ilusate asjadega, aga Hannal polnud aega mööblipoodides kolada, ja nüüd nägi see välja, nagu oleks ta abielu lahutanud ja varatuna väiksemasse kohta kolinud. Tõsiasi, et teda ei häirinud sugugi, et ema käib tema äraolekul korterit koristamas, oli veel üks tõend sellest, et korter polnud tema jaoks enamat kui mõni peen hotellituba.

Laurel tuiskas läbi Hanna räpase koridori harjumusest otse kööki, kus ta kraanikausi alt koristustarbed välja koukis. Tundus, et eelmisel ööl polnud Hanna kodus viibinud. Kraanikausis ei vedelenud hommikuhelbekaussi, tööpinnal polnud piimapritsmeid, aknalauale polnud suurendava meigipeegli kõrvale jäetud vedelema pooleldi avatud ripsmetušši. Laurelil jooksis jäine värin mööda selgroogu alla. Hanna tuli alati koju. Kuhu tal veel minna? Laurel läks oma käekoti juurde, tõmbas telefoni välja ja valis värisevi sõrmi Hanna numbri, võpatades, kui kõne suunati kõneposti, nagu ikka, kui Hanna tööl oli. Telefon pudenes ta käte vahelt põranda poole, kus maandus õnneks kingale ega läinudki katki.

„Kurat,“ prahvatas ta poolihääli, korjas telefoni üles ja jäi seda nõutult jõllitama. „Kurat.“

Tal polnud kellelegi helistada, polnud kelleltki küsida: kas sa Hannat oled näinud? Kas sa tead, kus ta on? Tema elus asjad nii ei käi. Tal pole kusagil mingeid sidemeid. Kõik hoiavad omaette nagu laiali pillutatud saarekesed.

On võimalik, mõtles ta, et Hanna oli tutvunud mõne mehega, kuigi vaevalt. Hannal polnud ühtegi kavaleri olnud. Mitte ühtegi, mitte kunagi. Keegi oli kord lagedale tulnud teooriaga, et Hanna ei taha kellegagi käima hakata süütundest, kuna ta väike õde ei saa kunagi kellegagi käima hakata. Sama teooria paistis kehtivat ka ta trööstitu korteri ja olematu seltsielu kohta.

Laurel teadis, et ta ühtaegu reageerib üle ega reageeri ka. Kui oled lapsevanem, kelle laps on ühel heal hommikul kotitäie raamatutega kodust välja astunud, et minna veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse raamatukokku, ega ole enam kunagi koju tagasi tulnud, siis pole sellist asja nagu ülereageerimine olemas. Fakt, et ta seisab oma täiskasvanud tütre köögis ja kujutab ette, kuidas too vedeleb surnult kusagil kraavis, kuna ta ei jätnud hommikuhelveste kaussi kraanikaussi, on täiesti mõistuspärane ja loogiline, kui arvesse võtta seda, mida ta on läbi elanud.

Ta tippis Hanna töökoha nime otsingumootorisse ja vajutas telefoninumbri lingile. Sekretär suunas ta Hanna osakonna numbrile ja Laurel hoidis hinge kinni.

„Hanna Mack kuuleb.“

Seal see oli – tütre hääl, ilmetu ja napisõnaline.

Laurel ei öelnud midagi, puudutas vaid ekraanil OFF-nuppu ja pani mobiili tagasi käekotti. Ta tõmbas Hanna nõudepesumasina luugi lahti ja hakkas seda tühjendama.