Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 15

Siis

„Mida me suvel teeme?“

Theo, kelle pea puhkas Ellie’ süles, pööras näo tema poole üles ja naeratas. „Ei midagi,“ vastas poiss. „Ärme teeme õige midagi.“

Ellie pani pehmekaanelise raamatu käest ja asetas käe Theo põsele. „Vaevalt küll,“ arvas tüdruk. „Ma tahan kõike teha. Kõike, mis pole kordamine ja õppimine. Tahan deltaplaaniga lendama minna. Mis sa arvad? Läheks deltaplaaniga lendama?“

„Su suveplaan on siis põhimõtteliselt surma saada?“ naeris Theo. „Sa oled nii veider.“

Tüdruk tonksas teda õrnalt põsele. „Pole ma midagi veider. Ma olen lihtsalt valmis lendu tõusma.“

„Sõna otseses mõttes?“

„Jah, sõna otseses mõttes. Aa, ja ema ütles, et me võime paar päeva vanaema majas ööbida, kui tahame.“

Theo naeratas talle säravalt. „Päriselt? Nagu ainult meie või?“

„Võime paar sõpra ka kaasa kutsuda.“

„Või äkki ainult meie?“ Theo noogutas agaralt, tembutavalt, ja Ellie naeris.

„Jah, eks ikka.“

Oli maikuine laupäeva pärastlõuna, nädal enne riigi­eksameid. Nad olid Ellie’ magamistoas, et kordamisest pisut puhata. Õues siras päike. Kass Kaisu-Karu lebas nende kõrval ning õhk oli täis õietolmu ja lootust. Ellie’ ema ütles ikka, et mai on nagu reede õhtu enne suve: kõik hea terendab helgelt ja säravalt su ees, oodates, et teda kogetaks. Ellie tundis, kuidas see teda teiselt poolt eksamite tumedat tunnelit kutsub; ta tundis juba mahedaid öid ja pikki päevi, kergust teadmisest, et pole vaja midagi teha ega kuhugi rutata. Ta mõtles kõigist asjadest, mida siis teha võiks, kui see elupeatükk on suletud: kõigist neist raamatuist, mida saaks lugeda, ja piknikuroogadest, mida süüa, ja laatadest ning ostu- ja puhkusereisidest ja pidudest. Hetkeks mattis see kõik ta hinge, rullus temast üle, pani kõhu keerama ja südame hüppama.

„Ei jõua ära oodata,“ ütles ta. „Ei jõua ära oodata, et see kõik läbi saaks.“