Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 14

Ülikonnas politseinik, kes Laureli vastu võttis, oli noor ja kurnatud, niiskete kätega ja pisut närvis. Ta juhatas ta ülekuulamistuppa. „Aitäh tulemast,“ sõnas ta nõnda, nagu oleks eksisteerinud ka teine valik – vabandust, ma olen täna hõivatud, äkki järgmisel nädalal?

Keegi läks Laurelile topsitäit vett tooma ning hetk hiljem avanes uks uuesti ja sisse astus Paul.

Paul, issake, muidugi Paul. Laurelile polnud Paul isegi mõttesse tulnud. Ta oli reageerinud nii, nagu puudutaks asi vaid teda. Aga ilmselgelt oli keegi jaoskonnas Pauli peale mõelnud. Mees tuiskas tuppa, täiesti hõbedased juuksed ripakil, ülikond kortsunud, kontori kuiv hõng nahka imbunud. Ta sirutas käe Laureli õla poole, kui temast möödus, aga naine ei suutnud end kokku võtta ja tema kohalolekut pöördumisega tunnustada, vaid manas näole põgusa naeratuse vaid nende pärast, kes seda taaskohtumist pealt nägid.

Paul istus naise kõrvale, käsi lipsule surutud, kui end toolile langetas. Keegi tõi talle joogimasinast teed. Laurel oli tee pärast pahane. Laurel oli Pauli pärast pahane.

„Oleme uurinud teatud kohta Doveri lähedal,“ sõnas Dane’i-nimeline uurija. „Helistas üks koerajalutaja, kelle terjer kaevas välja koti.“

Kott. Laurel noogutas raevukalt. Kott pole laip.

Dane tõmbas papist seljaga ümbrikust mõned 25 x 20 cm fotod ja lükkas need üle laua Laureli ja Pauli ette. „Kas tunnete neist asjadest midagi ära?“

Laurel tõmbas fotosid enda poole.

See oli Ellie’ kott. Tema koolikott. See, mille ta oli õlale visanud, kui läks kõigi nende aastate eest raamatukokku. Näha oli väikest punast logo, mis oli politsei üleskutses nii tähtsat rolli mänginud. See oli praktiliselt ainuke eristatav detail, mida Ellie sellel päeval kandis.

Teine foto kujutas musta T-särki – lohvakat kärbitud kaeluse ja poolvarrukatega asjandust. Sellesse õmmeldud sildil seisis „New Look“. Ta toppis särgi alati poolenisti värvli vahele.

Kolmas ese oli rinnahoidja: hallist trikoost ja mustade täppidega. Selle sildil seisis „Atmosphere“.

Neljandaks paar teksaseid. Heledast teksariidest. Nende sildil oli „Top Shop“.

Viiendal pildil olid kulunud valged tennised.

Kuuendaks nägi ta lihtsat valge krookpaela ja kapuutsiga musta pusa. Selle sildil seisis „Next“.

Seitsmes ese oli koduvõti. Võtmehoidjaks oli väike öökull, millel läksid silmad põlema, kui ta kõhule vajutada.

Kaheksas pilt kujutas virna töövihikuid ja õpikuid, niiskusest rohelised ja mädanenud.

Üheksas oli pinal: mustade ja punaste täppidega, pliiatseid-pastakaid täis.

Kümnes oli üksik hügieeniside, nüüdseks pundunud ja rõve.

Üheteistkümnes oli väike nahast rahatasku, lilladest ja punastest lapikestest kokku õmmeldud ja lukuga, mis ulatus ümber kolme külje ja kandis lukukeele otsas suletutti.

Kaheteistkümnes ese oli väike sülearvuti – vanamoodne ja pisut kulunud.

Viimaks aga nägi ta passi.

Ta tõmbas selle foto lähemale, ja kui Paul tema poole nõjatus, lükkas Laurel selle nende vahele.

Pass.

Ellie polnud passi kaasa võtnud. Laurelil oli siiamaani Ellie’ pass alles. Ta võttis selle Ellie’ asjade karbist aeg-ajalt välja ja vaatles oma tütre kummituslikku nägu, mõeldes reisidele, kuhu tal minemata jäi.

Aga kui ta passi vaatas, taipas ta, et see ei kuulugi Elliele.

See oli Hanna pass.

„Ma ei saa aru,“ ütles ta, „see on mu vanema tütre pass. Arvasime, et see läks kaduma. Aga …“ Ta jõllitas uuesti fotot, sõrmed servi puudutamas. „… see on siin. Ellie’ kotis. Kust te selle leidsite?“

„Metsast,“ vastas Dane. „Üsna praamisadama lähistelt. Üks meie teooriatest on selline, et võib-olla oli ta teel Euroopasse. Kui passi arvestada.“

Laurelit läbistas vihasööst, tunne, et nad eksivad. Nad otsisid asitõendeid, mis kinnitaksid nende kauaaegset veendumust, et tüdruk oli kodust ära jooksnud. „Aga ta kott,“ vaidles ta. „Ainult nende asjadega, mis tal olid lahkudes kaasas, kui ta oli viisteist? Ja te ütlete, et ta võttis needsamad asjad kaasa, et riigist lahkuda? Kõik need aastad hiljem? See pole loogiline.“

Dane vaatas teda peaaegu armastavalt. „Oleme riideid analüüsinud. Need on väga kulunud.“

Laurel haaras rinnust, kujutledes oma täiuslikku tüdrukut, kes oli alati nii laitmatult puhas, nii värske ja lõhnav, kolistamas aastaid ringi ühtedes ja samades riietes. „Nii et … kus ta siis on? Kus Ellie on?“

„Me otsime teda.“

Laurel tajus, et Paul teda vahib ja tahab, et naine talle otsa vaataks, et sellest inforägastikust sotti saada. Aga Laurel ei suutnud mehe pilku taluda, ei suutnud anda talle endast tükikestki.

„Teate,“ ütles ta, „meile murti mõni aasta pärast Ellie’ kadumist sisse. Rääkisin tookord politseile, et äkki oli see Ellie. Sest need asjad, mis ära viidi, ja see, et ust ei murtud lahti, see tekitas tunde, et …“ Ta kutsus end korrale, et mitte jahuda tõendamatutest tunnetest. „Ta pidi siis Hanna passi võtma. Ta pidi …“

Laureli hääl vaibus. Kas oli võimalik, et politseil oli kogu aeg õigus olnud? Et tütar oli ära jooksnud? Et ta oli põgenemist kavandanud?

Aga kustkohast? Kuhu? Ja miks?

Sellel hetkel tehti uks lahti ja sisse astus veel üks politseinik. Ta läks Dane’i juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Mõlemad mehed pöörasid pilgu Laurelile ja Paulile. Siis ajas Dane end istmel sirgu, kohendas lipsu ja teatas: „Leitud on inimese säilmed.“

Laureli käsi haaras automaatselt Pauli oma järele.

Ta pigistas seda nii kõvasti, et tundis luude raginat.