Читать книгу Ja siis oli ta läinud - Лайза Джуэлл - Страница 8

Milline oli Laureli elu olnud kümme aastat tagasi, kui tal oli kahe lapse asemel kolm? Kas ta ärkas igal hommikul elu­rõõmust rõkates? Ei ärganud. Laurel oli alati olnud inimene, kelle klaas on pooltühi. Ta leidis palju nurisemisväärset isegi kõige meeldivamas stsenaariumis ja suutis hea uudise üle rõõmustada vaid silmapilgu, enne kui mõni järjekordne mure ta tähelepanu hõivas. Nii ärkaski ta igal hommikul tundega, et on halvasti maganud, isegi kui polnud, muretses, et on keskkohast liiga jäme, et ta juuksed on liiga pikad või liiga lühikesed, et maja on perele liiga suur, siis jällegi liiga väike, et ta pangaarve on tühi, abikaasa liiga laisk, lapsed lärmakad või liiga vakka, et nad kolivad peagi kodust minema või et nad ei kavatsegi pesast välja lennata. Ärgates märkas ta, et kass on oma kahvatut kasukat nühkinud vastu musta seelikut, mille ta magamistoa toolikorjule oli rippuma jätnud, nägi kotte Hanna silmade all, riidekuhilat, mille ta oli tahtnud juba kuu aega mõni maja edasi paiknevasse keemilisse puhastusse viia, pragu koridori tapeedis, kohutavat teismelise mädapaiset Jake’i lõual, liiga kauaks kaussi jäetud kassitoidu lehka ja prügikasti, mida keegi ei paistnud kavatsevat tühjendada, vaid mille sisu tema pere laisad lapikud käed aina allapoole pressisid.

Nii oli ta kord hinnanud oma täiuslikku elu: kui paha haisu ja täitmata kohustuste, tühiste probleemide ja maksmata arvete hunnikut.

Ja siis ühel hommikul oli tema tüdruk, tema kuldne tüdruk, tema viimatisündinu, tema titake, tema hingesugulane, ta au ja uhkus kodust lahkunud, et enam mitte kunagi naasta.

Ja kuidas oli ta end neil esimestel loetud piinarikkalt lahti rulluvatel tundidel tundnud? Mis oli täitnud ta mõtteid, ta südant, mis oli võtnud üle kõigi nende tühiste probleemide koha? Ehmatus. Meeleheide. Lein. Õud. Agoonia. Keevaline rahutus. Südamevalu. Hirm. Kõik need sõnad, mis on nii üdini melodramaatilised, aga ometi nii ebapiisavad.

„Küllap ta on Theo pool,“ oli Paul öelnud. „Helista õige poisi emale?“

Laurel oli juba taibanud, et Theo juures tütar pole. Ta viimased sõnad olid olnud: „Olen lõunaks kodus tagasi. Kas lasanjet on veel järel?“

„Ühele jagub.“

„Ära lase Hannal seda ära süüa! Ega Jake’il! Luba mulle!“

„Ma luban.“

Ja siis oli välisuks klõpsatanud, müra kahanes järsult, kuna koju jäi üks inimene vähem, nõudepesumasin oli vaja täis panna, üks kõne teha, Paulile voodi äärde köhatee viia, sest tollel oli külmetus, mis varem oli Laurelile tundunud ühe tüütuma asjana üldse.

„Paul on haige.“

Kui paljudele ta seda paaril möödunud päeval oli öelnud? Tüdinud ohe, silmade pööritamine. „Paul on haige.“ Mu koorem. Mu elu. Haletsege mind.

Aga ta oli ikkagi Theo emale helistanud.

„Ei,“ vastas Becky Goodman, „ei, kahju küll. Theo on terve päeva kodus olnud ja Ellie pole üldse ühendust võtnud. Öelge julgelt, kui saan kuidagi abiks olla …?“

Kui pärastlõunast sai õhtupoolik ning ta oli ükshaaval läbi helistanud kõik Ellie’ sõbrad, külastanud raamatukogu, kus talle näidati turvakaamera salvestust – Ellie polnud sel päeval raamatukokku jõudnud –, kui päike oli hakanud loojuma ja maja vajunud jahedasse pimedusse, mida lõhestasid aeg-ajalt valged välgusähvatused, nagu oleks pea kohal möllanud vaikne elektritorm, andis ta viimaks järele südames närivale hirmule, mis temas terve päeva paisunud oli, ning helistas politseisse.

Tol õhtul oli ta esimest korda Pauli vihanud: mees oli hommikumantlis, paljajalu, haises voodi ja tati järele, vedas ninaga, vedas ninaga, vedas ninaga ja nuuskas siis, ninasõõrmed vastikult lurisemas, avatud suuga hingamine oli tal nii raske, et kõlas naise ülitundlikele kõrvadele nagu mõne koletise surmaheitlus.

„Pane riidesse,“ nähvas ta. „Palun.“

Mees oli sõnatult soostunud nagu läbinahutatud laps, ja tulnud mõni minut hiljem trepist alla, seljas suvepuhkusele kohased lühikesed püksid ja erksavärviline T-särk. Kui vale. Vale-vale-vale.

„Ja nuuska nina ära,“ kamandas Laurel. „Korralikult. Nii et nina tühi on.“

Mees täitis taas vaikselt ta korralduse. Ta oli meest põlgusega jälginud, jälginud, kuidas too pabertaskuräti nutsakuks kägardas ja haledalt läbi köögi lonkis, et see prügikasti visata.

Ja siis tuli politsei. Ja siis algas see.

See, mis ei lõppenudki.

Puhuti oli Laurel mõelnud, et kui Paul poleks sellel päeval haige olnud, kui ta oleks naise kõne peale töölt koju kiirustanud, viisakad riided kortsus, ise üleni tarmu ja pakilisust täis, kui ta oleks istunud naise kõrval valvel, naise käsi peos, kui ta poleks suu kaudu hinganud ega ninaga tatti vedanud ega kohutav välja näinud, kas siis oleks kõik läinud teisiti? Kas nad oleksid sellest koos läbi tulnud? Või oleks juhtunud midagi muud, mis oleks pannud ta meest vihkama?

Politsei oli lahkunud kell pool üheksa õhtul. Hanna oli peagi pärast seda köögiuksele ilmunud.

„Ema,“ oli ta vabandavalt öelnud, „mul on kõht tühi.“

„Vabandust,“ kohmas Laurel ja heitis pilgu köögikellale. „Issake, jah, sa oled kindlasti nälga suremas.“ Ta ajas end raskelt jalule ja uuris koos tütrega juhmilt külmkapi sisu.

„Seda võib?“ küsis Hanna ja tõmbas välja Tupperware’i karbi viimase lasanjetükiga.

„Ei.“ Laurel krabas karbi tagasi – liiga jõuliselt. Hanna pilgutas tema poole taipamatult silmi.

„Miks mitte?“

„Lihtsalt ei tohi, ja kõik,“ ütles ema seekord leebemalt.

Ta valmistas tütrele ube röstsaial, võttis istet ja jälgis, kuidas Hanna sööb. Hanna. Ta keskmine laps. See raskesti kasvatatav. See väsitav. See, kellega ei tahaks üksikule saarele sattuda. Ja üks kohutav mõte vilksas ta peast läbi, nii kiiresti, et ta ei pannud seda õieti tähelegi.

Hoopis sina peaksid kadunud olema ja Ellie peaks praegu ube sööma.

Ta pani peopesa õrnalt Hanna põsele ja lahkus siis köögist.