Читать книгу Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine - Lembit Anton - Страница 10

Sel ajal hakkasid Moskva teatrielus puhuma ka juba värskemad tuuled. Vana tardunud rutiini, halli naturalistliku olustikulise teatri mängumaneeri ja ka režii vastu alustasid võitlust paljud noorte näitlejate ja režissööride grupid.

Minu õppimise ajal 1960. aastal avati teater Sovremennik. Selle trupis oli mulle palju tuttavaid, kes õppisid koos minuga GITISes, kui ma õppisin Eesti Stuudios. Ka režissöörid olid GITISest, kes Pansoga koos õppisid. Algul mängisid nad kultuurimajades ja vabades saalides. Nad esitasid oma programme hästi ja siis leiti, et neil on vaja avada oma teater.

Ka mind kutsuti Sovremenniku teatri avakontserdile. See oli ülev meeleolu, mis selles noores teatris valitses. See oli elujaatav, julge, otsiv. Publikumenu oli tohutu, võimatu oli pileteid saada. Võrrelda võib vast seda menu meie Vanalinna Stuudioga, kuhu oli ka väga raske pileteid saada.

Samal aastal sai Moskvas tuule tiibadesse ka tulevane Taganka teater. See teater kasvas välja Vahtangovi-nimelisest teatristuudiost, mis tegutses Vahtangovi teatri juures näitleja Ljubimovi juhatusel. 1961. aasta lennu diplomilavastused äratasid tookord ülemoskvalist tähelepanu. Need olid Molieri „Aadlimees õukonnas“ ja B. Brechti „Hea inimene Sezuanist“. Ka minul õnnestus neid etendusi näha. Need olid sensatsioonilised etendused Moskvas.

Tekkis küsimus, kuidas on võimalik teatrikooli üliõpilastega teha nii häid etendusi. Tuleb välja, et on võimalik, kui on andekate mõttekaaslaste trupp ja on andekas režissöör. Et Ljubimov oli andekas, seda tõestab kogu tema järgnev tegevus teatris. Sellele andekale trupile leiti ka tühi maja Tagankal ja seda maja hakati nimetama Taganka teatriks.

Selles teatris alustas oma kuulsusrikast eduteed ka Võssotski. Nägin teda mängimas – Hamletit.