Читать книгу Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine - Lembit Anton - Страница 11

Astusin Gudoki sööklasse, kus ma üliõpilaspõlves tihti olin käinud lõunat söömas. Siin olid toidud tol ajal mitte küll head, aga odavad. Tundsin huvi, kuidas on olukord praegu.

Gudoki söökla asus Moskva Konservatooriumi vastas põiktänavas. Nüüd oli siin iseteenindamine, kuid palju puhtam ja isegi moodsam.

Oli pärastlõunane aeg, rahvast vähe ja kassaesine tühi. Kassa oli ukse juures. Kassaluugi kõrval seinal oli menüü. Uurisin veidi menüüd, valisin toidud, astusin siis kassa ette ja nimetasin toidud. Kassapidaja lõi vurinal tšekid välja ja ütles summa. Kui ma hakkasin tasuma, kostis kassast korraga hääl:

„Kas te olete jälle Moskvas?“

Küsimus oli nii ootamatu, et ma ei osanud selle peale kohe midagi vastata. Kuna selles küsimuses oli suur annus uudishimulikkust, siis vaatasin kassaaknast sisse, kes see küsija on. Kassa laua taga istus naeratava näoga vanem naisterahvas ja küsis vastust ootamata uuesti:

„Kus te seekord mängite? Kas Kremli Teatris või Väikeses Teatris?“

Vaatasin uudistades ja imestunult kassapidajat, mis teatrist ta räägib? Kassapidaja nägi, et ma kohe midagi ei vastanud, lõi ise ka veidi kahtlema, kuid küsis enesekindlalt:

„Te olete ju ometi näitleja?“

Muigasin ja ütlesin: „Olen küll.“

„Te olete ju Tallinna Draamateatri näitleja, eks ole?“ uuris kassapidaja edasi.

„Olen küll,“ vastasin, „aga kust teie seda teate?“

„Ma olen teid mitu korda laval näinud.“

„Kus kohas?“

„Väikses Teatris, kui te seal „Antoniust ja Kleopatrat“ mängisite, seletas kassapidaja elavalt. „Siis nägin teid veel järgmisel aastal Kremli Teatris, kui te seal mängisite „Vargamäe vanad ja noored“ ja „Punttilat“. Te mängisite ju kaasa nendel etendustel?“

„Mängisin küll.“

„Noh näete, ma tunnen teid, kuigi lava kaudu, aga ikkagi tunnen,“ sädistas kassapidaja naerdes. „Niisiis tuleb välja, et lava kaudu oleme tuttavad või õigemini, teie olete mulle tuttav.“

Ma naeratasin kassapidajale vastu ja me naersime koos meie ühise tutvuse nimel. Kui inimesed ühise mõtte juures juba naeravad, eks selles ole siis ka midagi tuttavat.

„Kas te olete jälle teatriga siin? Mida te seekord mängite?“ uudistas kassapidaja.

„Ei, seekord ma ei ole siin teatriga. Ma olen üksi.“

„Kas te olete siis loomingulises komandeeringus?“ uuris kassapidaja edasi.

„Ei, ma õpin GITISes.“

„Mida te seal veel õpite, te olete ju minu teada GITISe lõpetanud, te olete juba näitleja.“

„Ma õpin näitejuhtimist, režiid,“ täpsustasin.

„Oi kui tore, see on väga tore. Niisiis, tulevane lavastaja,“ sädistas kassapidaja tunnustavalt.

„Eks vist jah.“

„Kas te Tammurit ka tunnete?“ küsis kassapidaja ootamatult.„MissugustTammurit?“

„Seltsimees Ilmar Tammurit, Tallinna Draamateatri peanäitejuhti,“ täpsustas kassapidaja oma küsimust.

„Ah seda Tammurit! Tunnen küll,“ vastasin lühidalt.

„Kas tema on ka praegu Moskvas?“ uudistas kassapidaja.

„Ma ei tea,“ vastasin. „Ma olen Tallinnast peaaegu aasta aega ära olnud. Ma ei ole tema asjadega kursis.“

„Kas ta varsti tuleb siia?“ uuris kassapidaja edasi. Mind üllatas kassapidaja eriline huvi Tammuri vastu ja vaatasin talle imestunult otsa. Aga kassapidajal oli vastus juba minu jaoks valmis.

„Ma tunnen teda väga hästi. Ta on mitu korda siin käinud. Tema naine töötab meil.“

!!!???

Mu kukkus vist suu ootamatust uudisest lahti, kangestusin.

„Jah, tema abikaasa töötab meil köögis,“ teadustas kassapidaja.

!!!???

Nüüd jäin kassapidajat kui ilmaimet vaatama, ma ei uskunud oma kõrvu. Noh, see oli alles uudis! See, mida kassapidaja ütles, rabas mind täielikult. See ei olnud uudis, see oli uskumatu. Kui see ei ole väljamõeldis, siis on see Tammuri järjekordne jõhkrus.

Pastoi, pastoi, ammu see oli, kui Tallinna Draamateatris arutati parteikoosolekul Tammuri naise küsimust ja nüüd jälle naine ja pealegi veel abikaasa. See oli vast uudis! Võib-olla oli Tammur vahepeal tõesti uue naise võtnud, kust sa teiste asju kõike tead. Kassapidaja andis mulle väga delikaatselt aega enda kogumiseks, ei kiirustanud uute küsimustega ja vaatas, kuidas mõjub ja mulle mõjus see nagu välk selgest taevast. Kassapidaja oli endaga rahul, sest ta oli saanud mulle ära ütelda peamise ja veidi aja pärast pidas ta vajalikuks lisada:

„Ja ta on siin täna koos oma tütrega!“

!!!???

Tütar ka juba! Noh, siis on tõesti tõsi taga! Ja selle kinnituseks lisas kassapidaja:

„Jah, nendel on juba nelja-aastane tütar!“

Olin täielikus segaduses. See oli uskumatu uudis. See teade Tammuri naisest ja nelja-aastasest tütrest Moskva linnas väikeses kõrvalises Gudoki sööklas oli hullem igasugusest ootamatusest, mida võisin endale üldse ette kujutada. Siin, Moskva linna väikeses Gudoki sööklas tutvustas kassapidaja mind Tammuri eraeluga, millest mul polnud aimugi. Tundsin, et mind tõmmati mingisugusesse ämblikuvõrku ja minust taheti teha kaasosaline ja kaasteadja selles Tammuri jõhkras mängus. Nii tahtis kassapidaja minu kaudu avalikustada Tammuri sigaduse, et see teade ka Eestimaale jõuaks.