Читать книгу Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine - Lembit Anton - Страница 5

Režissööriks õppimise mõte tekkis ootamatult ja mitte minu enda poolt, seda soovitas mulle GITISe rektor M. Gorbunov. See oli 1959. aastal.

1950.-ndatel aastatel läks maailmas moodi Bertolt Brecht. Ainult NSV Liidus ei tuntud huvi B. Brechti vastu. Esimesena NSV Liidus hakkas B. Brechti ideedest kinni Voldemar Panso ja lavastas Tallinna Draamateatris Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“. Moskva oli huvitatud sellest lavastusest ja Tallinna Draamateater kutsuti Moskvasse seda etendust pealinna sakstele näitama.

Draamateater võttis Moskvale näitamiseks kaasa ka eesti klassika – A. Särevi lavastatud „Vargamäe vanad ja noored“. Mängisime Kremli teatris. Huvi B. Brechti esmalavastuse vastu Nõukogude Liidus tõstis pinged kõrgele ja pani Moskva teatrieliidi kihama. Tuldi vaatama, kuidas eesti teater B. Brechti tõlgendab. Etendusi tulid vaatama ka GITISe õppejõud. Neid huvitas eelkõige GITISe kasvandiku V. Panso režiitöö ja ka endiste GITISe õpilaste – näitlejate tööd, kes nendes lavastustes kaasa mängisid.

Minul olid mõlemas lavastuses ilusad rollid mängida, eriti sulane Ott „Vargamäes“ ja punane Surkala „Härra Punttilas“. Publiku menu oli suur. Kõik etendused olid välja müüdud. Moskva ajalehed olid täis kiitvaid arvustusi. Nähtud etenduse „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ kohta kirjutati raamat.

Külastasin ka oma instituuti. GITISe rektor M. A. Gorbunov kutsus mind oma kabinetti ja ütles:

„Nüüd oled sa teatris juba mitu aastat mänginud, sul on juba oma kogemus ja praktika, nüüd on aeg... Nüüd tuleb sul hakata režiid õppima.“

Ma ütlesin: „See on väga huvitav, aga...“

„Ei mingit aga,“ katkestas mind rektor M. Gorbunov, „praegu on sul just paras aeg alustada. Mina soovitan.“ Ja olukorra selgituseks jätkas rektor M. Gorbunov: „Meie maal ei jätku praegu igale teatrile haritud režissööri. On suur puudus kvalifitseeritud režissööridest. Selle lünga täitmiseks korraldab Üleliiduline Kultuuriministeerium Moskvas A. V. Lunatšarski nimelise Teatriinstituudi baasil, nii-öelda GITISe juures aastase kestvusega kõrgemad režiikursused. Et koolitada kõrge kvalifikatsiooniga režissöör, selleks ei alustatud mitte üliõpilasastmega, vaid nõudeks seati, et sisseastuja omaks eelnevat kõrgemat teatrialast eriharidust, kusjuures ta peab olema eelnevalt töötanud teatris näitlejana või näitejuhina vähemalt 8 – 10 aastat. See eeldaks seda, et inimesel oleks enne kõrgematele režiikursustele astumist küllaldane teatrialane kogemus ja eluliste tähelepanekute ja kogemuste pagas. Oleme arvamusel,“ jätkas M. Gorbunov, „et sellise ettevalmistusega inimesel ei ole tõesti vaja enam viis aastat instituudi pinke nühkida, vaid talle aitab aastastki ja kui tast tuleb režissöör, siis piisab aastast, aga kui ei tule, ega siis viis aastat ka ei päästa. Ülehomme algab vastuvõtukonkurss, ole kohal! Vajalik on Eesti NSV Kultuuriministeeriumi lähetuskiri.“

Õnneks oli Eesti kultuuriminister Ansberg Moskvas, sain ta Eesti Esinduses kätte. Rääkisin talle ära, millise ettepaneku Gorbunov oli mulle teinud.

„Väga hea ettepanek!“ ütles Ansberg. „Võtke vastu, minge õppima!“

„Seal nõutakse ministeeriumi soovituskirja.“

„Homseks teen, tulge homme hommikul siit läbi!“

Järgmisel hommikul olin kohal, ka kiri oli juba valmis. Aga enne, kui Ansberg mulle kirja kätte andis, ütles ta: „Istuge siia, räägime veidi!“

Istusime.

„Teie lähete nüüd draamarežiid õppima, see on muidugi hea. Teate mis, meil on juba vabariigis üks hea draamarežissöör. Tema koolitas ka GITIS. See on Panso. Panso teeb oma tööd hästi. Aga meil vabariigis ei ole muusikarežissööre. Meil pole ühtki haritud muusikalavastajat, kõik on nii-öelda isahakanud, tööst välja kasvanud endised lauljad, tantsijad. Väljaots on endine tantsija, Mägi laulja. Aga Moskva ettevalmistusega muusikarežissööre ei ole. Minge muusikarežiid õppima! Ma tean, te olete pillimees, laulate hästi, ma tean ka seda, et laulmine on teie hobi. Ma tegin teile soovituskirja muusikarežii peale.“

Selle soovitusega läksingi muusikarežii konkursile. See oli saatus, see oli saatuse näpunäide. Siin oli jälle keegi, oli mingi salapärane võim, kes suunas minu saatust ja juhtis minu elukäiku. Mingi müstiline jõud tuli mulle appi, päästis mind jõhkardite käest ja suunas uuele lainele. Ma olin Tallinna Draamateatris Tammuri jõhkra tegevuse tõttu täielikult puntrasse aetud, nurka surutud, maha kantud. Tammur oli minu edaspidise karjääri läbi lõiganud. Tammur tegi nii, et minul ei olnud teatris enam edaspidiseks mingit arengut. Mul ei olnud lootust saada teatris sellist tööd, millega ma oleksin arenenud või millega oleksin saanud näidata oma võimeid. Kui ma oleksin Draamateatrisse edasi jäänud, siis oleks Tammur andnud mulle võimaluse mängida ainult massistseenides. See oleks hävitanud minu loomingulise initsiatiivi ja surmanud minu psühholoogilise eruditsiooni. Edasiõppimine päästis mind ja nii pääsesin ma Tammuri jõhkra mõju alt minema ilma, et minu teatritöö katkeks. Minu teatritöö aga jätkus. See mis nüüd tuli, see ei olnud järg eelnevale, vaid hoopis uus, kõrgemas astmes ning uues kvaliteedis.

Kool lähemale elule ja tegelikkusele – see oli deviisiks, mille alusel Kultuuriministeerium otsustas korraldada aastase kestusega kõrgemad režiikursused Moskvas, A. V. Lunatšarski nimelise Teatrikunsti Instituudi, GITISe, juures. Selle ajendiks oli kaks põhjust: esiteks, GITIS ei jõudnud välja lasta vajalikul hulgal, küllaldasel määral režissööre, mida vajas eriti Vene Föderatsioon, teiseks kestis koolipingist GITISe režii teaduskonda astuja õppeaeg viis aastat. Kuna aga noored selles eas tundsid vähe teatrit ja ka elu, võis nende teatrisse pääsemise perspektiiv olla ekslik ja hiljem lõpetanust, kel oli küll GITISe lõpudiplom, võis saada vaid saamatu käsitööline. Nii otsustatigi korraldada režii õpetamine kindlamatel alustel. Nõudeks seati, et sisseastuja omaks eelnevalt kõrgemat teatrialast eriharidust, kusjuures ta pidi olema teatris töötanud näitlejana või näitejuhina vähemalt 8 – 10 aastat. See eeldaks seda, et inimesel oleks enne kõrgematele režiikursustele astumist küllaldane teatrialane ja ka eluliste tähelepanekute pagas. Kursuste initsiaatorid olid eeltööd tehes arvamisel, et sellise ettevalmistusega inimesel ei ole tõesti enam vaja viis aastat nühkida instituudi pinki, vaid aitab aastastki.

Kuna sisseastujaile esitati kõrgendatud nõuded, oli vastuvõtukonkurss eriti tugev ja pinget tõstis veel see, et umbes neljasajast soovijast võeti vastu kakskümmend. Vastuvõtukomisjoni suurus ja koosseis oli küllaltki auväärne. Siin oli esindajaid Üleliidulisest Kultuuriministeeriumist, Üleliidulisest Teatriühingust ja teatriinstituutide õppejõude, kokku 22 liiget. Esimeheks oli Nõukogude Liidu rahvanäitleja Aleksei Popov.

Minu konkursi tegi komplitseeritumaks veel see asjaolu, et ma tegin katsed muusikalise režii peale. Kui komisjonile selgus, et ma olen draamanäitleja ja senini töötanud ainult draamateatrites, siis esitas professor L. V. Barotov kohe küsimuse: „Mis sa, draamamees, ka muusikast tead?“ ja küsimusi hakkas sadama kui rahet. Umbes tunniajalise heitluse järel olin pareerinud kõik ründelöögid ooperi- ja operetivaldkonnas, nii idast kui läänest, demonstreerinud oma võimeid klaverimängu alal ja pannud komisjoni uskuma, et mängin ka lõõtspille. Oma etteaste lõpetuseks laulsin „Pajatso“ proloogi. Järgmisel päeval loeti pidulikult vastuvõetute nimekirjas ka minu nime.

Režiikursusele kogunes 20 meest. Nagu selgus, oli meie koosseis rahvuste mõttes küllaltki kirju. Oli teatrimehi Saraatovist, Moskvast ja Komist, kaugest ja külmast Jakuutiast, Kaukaasiast ja Mongooliast, kokku 12 rahvusest. Hiljem liitus meile veel vabakuulajana üks näitlejanna Jugoslaaviast. Baltikumi esindasin mina üksi. Poliitiliselt olid kõik kursuslased kogenud teatritöötajad, enamus näitlejad ja lauljad, kes vähemal, kes rohkemal määral katsetanud ka lavastajana-näitejuhina. Meie hulgas oli üks rahvanäitleja ja kaks teenelist kunstnikku. Kaks nendest olid varem õppinud ja töötanud omaaegse kuulsa vene režissööri Meierholdi juures. Mina olin nende hulgas kõige noorem. Meie paljurahvuselisest koosseisust kasvas üksmeelne ja sõbralik loominguline pere. Käisime peale loengute veel ühiselt muuseumides, näitustel ja kontsertidel. Korraldasime tihti veel etenduste ühiskülastusi ja pärast arutasime ja vaidlesime nähtu üle.

Režii kursuse kohtumine kursusejuhendaja Popoviga (1961). Vasakult kolmas Lembit Anton

Muusikarežiid õppima kogunes kuus meest: teeneline kunstnik, laulja Garelin Harkovist, kes hiljem jäi tööle lauljana Moskva operetti; Gorki linna ooperiteatrist oli tenor J. Domin; Moskva televisioonist J. Belokurov; Moskva estraaditeatri kunstiline juht Nikolai Rekunin; Ulan-Ude ooperiteatrist Ahmetov.

Meie kursuse kunstiliseks juhiks oli Nõukogude Liidu rahvanäitleja Aleksei Popov, kes oli nooruses Stanislavski õpilane ja Moskva Kunstiteatri näitleja. A. Popov oli Moskva Punaarmee teatri asutaja ja selle kauaaegne kunstiline juht. See tulihingeline suurepärane inimene, Stanislavski tööde jätkaja, mitmete raamatute autor ja teatriteoreetik, pidas meile 7. juulil oma elu viimase loengu ning kuu aega hiljem ta suri. Õppejõududena režii ala oli meil tegev, võiks öelda, nõukogudemaa eliit, eesotsas muidugi Majakovski-nimelise teatri peanäitejuhi Ohlopkoviga. Majakovski-nimeline teater oli viimastel aastatel kujunenud üheks huvitavamaks ja iga selle teatri lavastus tõstis üles diskussiooni. Sellest oli tingitud ka see elav huvi, mis valitses meie hulgas Ohlopkovi kui näitejuhi loomingulise meetodi tundmaõppimise vastu.

Osa kursuslasi töötas veel Vahtangovi-nimelise teatri peanäitejuhi Ruben Simonovi juures.