Читать книгу Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine - Lembit Anton - Страница 9

Moskvas õppimise perioodil kutsus kultuuriminister Ansberg mind mitmel korral Eesti Esindusse oma kabinetti. Minister oli huvitatud minu õppimise tingimustest ja elust, küsis, kes on õppejõud, mis aineid õpetatakse. Oli ka konkreetselt juttu nii minu töölesuunamisest pärast lõpetamist kui ka diplomilavastusest Eestis.

Ansberg soovitas mul Moskvas koos õppejõududega ette valmistada vähemalt kolm ooperilavastuse eksplikatsiooni. Ansberg soovitas seda selleks, et oleks teatrisse tööle asudes kaasas „Moskva kaasavara“, nagu ta nimetas. Siis oleks esialgu kergem töötada ja oleks rohkem vaba aega kohaneda teatriga ja teatritööga, jääks ka rohkem aega kohapealse repertuaari ettevalmistamisel.

Moskvas ma elasin Eesti Esinduses. Siia kogunesid ka kõik Eestist tulnud.

Eesti Esinduses Moskvas istusid tugitoolides inimesed, turistid, komandeeritud ja muidu puhkajad. Nende seas istusin ka mina. Vestluse teemad keerlesid Moskva uudiste, teatri, ka spordi ümber. Ka anekdoodid olid siin oodatud külalised.

Ühel päeval tuli uksest sisse kultuuriminister Ansberg. Tõusin püsti ja läksin talle vastu.

Ansberg: „Tervist! Kuidas läheb? Kuidas õppetöö edeneb?“

Mina: „Ei ole viga.“

Ansberg: „Kas varsti lõpetame?“

Mina: „Jah, varsti. Selles asjas ma tahaksingi teiega veidi vestelda. Kas teil aega oleks?“

Ansberg: „Noh, mis mured siis on?“

Mina: „Diplomitöö teema valik teeb muret. Kui oleks teada, kus teatris ma saaksin diplomitöö teha, siis oleks valik lihtsam.“

Ansberg: „Mis see teater siin loeb? Diplomitöö võib igas teatris teha.“

Mina: „Seda küll, aga igal teatril on omad võimalused ja ka iga teos nõuab erinevaid võimalusi, mida näiteks ühe tüki puhul ühes teatris ei ole, teises aga on.“

Ansberg: „Mida te olete siis juba valinud?“

Mina: „Ma teeksin meeleldi Brechti.“

Ansberg: „Mida siis Brechtist?“

Mina: „Kolmekrossiooperi.“

Ansberg: „Ärge seda jama võtke!“

Mina. „Minu arust ei ole see üldse jama.“

Ansberg: „See on ju varastest ja hooradest.“

Mina: „Sugugi mitte, seal on ju muidugi röövlid ja hoorad, kuid ega see ole peamine. Nende röövlite ja hoorade kaudu avab Brecht kodanliku maailma röövelliku olemuse ja hoorade müüdavuse. See oleks lääne tänapäeva põletavate poliitiliste ja ideeliste võitluste näitamiseks suurepärane teos.“

Ansberg: „See pole teos ega midagi! Valige midagi tänapäevast!“

Mina: „Ega mul tänapäeva vastu midagi ole, ma isegi väga tahaksin midagi tänapäevast, aga ei ole midagi nii head, mis seda suunda paljastaks nii nagu Brecht.“

Ansberg: „Jätke see rõve ja tühine lugu kõrvale!“

Mina: „Ma ei ütleks, et Brecht on tühine. Ega asjata toonud Berliini teater uuesti tärkava ja pead tõstva fašismi vastu just „Kolmekrossiooperi“ ja tänapäeval ei ole vist ühtki tõsist teatrikunstnikku maailmas, kes ei tunnistaks Brechti 20. sajandi suurimaks teatrikunstnikuks.“

Ansberg: „Mina ei leia temas midagi tunnustusväärset. Meil ei ole vaja teda näidata ega propageerida. Vaadake üks tänapäevane tükk. Kui see on leitud, siis astuge minu poole sisse ja siis räägime edasi. Aga Brecht jätke rahule! Tema ei ole meile sobiv. Nägemiseni!“

Ta ulatas käe ja läks.