Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 1

Mul on hästi meeles, millal ma esimest korda kuulsin Brežnevist ja nägin tema fotot. 1964. aasta septembris läksin ma esimesse klassi. Me elasime siis ootuses, et jõuab kätte Hruštšovi lubatud kommunism. Meie klassijuhataja, kes oli lõpetanud pedagoogilise instituudi Mordvas, täpsustas asja, lähtudes rajooni haridusosakonna soovitustest:

„Pidage silmas, et kommunism ei saabu ühe päevaga, ärge arvake, et hommikul teatatakse raadios: tänasest päevast algas kommunism. Kommunism tuleb ajapikku.”

Kuid kommunismi peatses saabumises ei kahelnud keegi – kuni NLKP Keskkomitee oktoobripleenumini, kus Hruštšov erru saadeti.

Just siis ma nägingi Leonid Iljitš Brežnevit: tema foto ilutses kõikide ajalehtede esiküljel. Ma ei tea, mida näidati neil päevil televiisoris, televiisor oli veel luksuskaup ja minu vanematel selle ostmiseks raha ei olnud. Kuid ajalehti tellisid nad hulgi. Kui täiskasvanud läksid kööki, et vahetada mõtteid meie maal aset leidnud vapustavate muutuste üle, jäid ajalehed minu käsutusse. Fotosid oli kaks: Brežnev ja Kossõgin. Kuid ma mäletan, et täiskasvanud rääkisid ainult Brežnevist. Kas nad said aru, et just temast saab riigi juht? Mulle ta igatahes meeldis.

Niisama selgelt on mul meeles ka tema surmapäev. 10. novembril 1982, pärast pikka komandeeringut lõunas, saabusin lennukiga külma Moskvasse. Kui ma kodus reisikotti lahti pakkisin, panin mängima raadio ja sain aru, et midagi on juhtunud. Kõikidest raadiojaamadest ja telekanalitest tuli nukrat klassikalist muusikat. Oletati: kas Tema või mitte Tema? Sümpaatiast Brežnevi vastu ei olnud enam midagi järel. Riik oli temast väsinud.

Kaheksateist Brežnevi võimuloleku aastat olid minu poisiea- ja noorusaastad, neil aastatel sain ma täiskasvanuks ja minu ellusuhtumine kujunes aktiivseks. Kui ma kirjutasin seda raamatut, oleksin ma otsekui kõik need aastad uuesti läbi elanud.

Tõsi, oli ka nukraid hetki. Sel ajal kui ma Brežnevi elulugu kirjutasin, lahkusid üksteise järel inimesed, kes Brežnevi ajastul olid etendanud üsna tähtsat osa ja mulle paljustki rääkinud. Ma matsin ka oma võõrasisa, keda ma väga armastasin ja keda on selles raamatus samuti mainitud, muuhulgas olen ma talle võlgu arusaamise Brežnevi võimu mehhanismist.

Kuid mõistagi oli veelgi kurvem tõdeda, et need olid käest lastud võimaluste, asjata raisatud jõu aastad! Brežnev tuli võimule riigis, mis ootas uuendusi ja unistas edasiliikumisest, kuid jättis maha riigi, kus valitses pettumus, riigi, mida oli laostanud varjamatu silmakirjalikkus ja mis oli jäänud maha enamarenenud maadest. Ent nüüd tõttan ma juba ette…

Kui 1964. aasta oktoobris tuli meie maal võimule Leonid Iljitš Brežnev, ei arvanud keegi, et ta jääb Nõukogude Liitu juhtima tervelt kaheksateistkümneks aastaks, kuni oma surmani.