Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 2

NLKP Keskkomitee Presiidiumi istung, kus tagaselja otsustati riigi juhi Nikita Sergejevitš Hruštšovi saatus, toimus 12. oktoobril 1964. Kohal oli kogu Moskvas töötav partei juhtkond. Rahvusvabariikides töötavaid Presiidiumi liikmeid ei olnud veel kohale kutsutud.

Ei olnud ka Hruštšovi ennast – ta puhkas Pitsundas koos oma esimese asetäitjaga valitsuses Anastass Mikojaniga. Hruštšov koostas juhtkonna endast noorematest inimestest, kuid isiklikus läbikäimises tundis ta end kõige mugavamalt Mikojaniga. Mitte ainult sellepärast, et nad olid eakaaslased – neid liitis aastatepikkune koostöö Stalini ajal.

Kui NLKP Keskkomitee esimest sekretäri polnud kohal, juhatas Presiidiumi istungit Leonid Iljitš Brežnev. Hruštšovi äraolekul juhtis Brežnev kogu parteimajandust. Ta oli äsja jõudnud tagasi Berliinist, kus ta oli käinud ametliku delegatsiooni juhina õnnitlemas idasakslasi Saksa Demokraatliku Vabariigi 15. aastapäeva puhul.

Pealtnägijate tunnistuste kohaselt oli Brežnev väga ärevil. Ka saalis, kuhu olid kogunenud partei ja riigi juhid, oli tunda närvilisust ja hirmu. See polnud mingi tavaline istung: Keskkomitee Presiidiumi liikmed otsustasid Nikita Hruštšovi partei Keskkomitee esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe ametikohalt maha võtta.

Lõpmatud salajased läbirääkimised sellel ohtlikul teemal olid kestnud juba mitu kuud. Kuid 12. oktoobril olid nad kogunenud täiesti ametlikult. Keskkomitee üldosakonna juhataja Vladimir Malin pani nagu tavaliselt väikestele kaardikestele kirja esinejate peamised teesid. Tõenäoliselt just asjaolu, et kohal viibis Malin, andis tunnistust sellest, et Hruštšovi päevad on loetud. Vladimir Malin oli juhatanud üldosakonda kümme aastat ja teda peeti Hruštšovi eriti usaldusväärseks abiliseks.

„Nagu Poskrebõšev Stalini juures,” ütles Malin enda kohta uhkusega.

Mida Presiidiumi istungil arutati?

Mis ettekäändel kutsuda Hruštšov Moskvasse, et ta ei hakkaks midagi kahtlustama ega rakendaks vastuabinõusid? Seda esiteks. Ja teiseks seda, kuidas läbi viia jutuajamine Hruštšoviga, kes mis järjekorras esineb ja mida nimelt ütleb.

Rääkisid põhiliselt Brežnev ja teised mõjukad isikud partei juhtkonnast: Keskkomitee sekretärid Nikolai Podgornõi, Andrei Kirilenko ja Aleksandr Šelepin.

Šelepin ei olnud veel Keskkomitee Presiidiumi liige, kuid tema positsioon võimuhierarhias ja roll Hruštšovi kukutamise ettevalmistamisel olid sellised, et teda kuulati eriti tähelepanelikult.

Peaaegu otsekohe otsustati: on vaja anda sõna Ukraina Kommunistliku Partei esimesele sekretärile Pjotr Šelestile, see oleks tähtis signaal – Kiiev kritiseerib Hruštšovi. Sest just Ukraina parteiorganisatsiooni peeti Hruštšovi peamiseks toetajaks. Kiievi juhtkonnas oli palju neid, keda oli kohale määranud tema ise. Ka Šelestit peeti Hruštšovi meheks. Ta meenutas Hruštšovi koguni väliselt: väikest kasvu, ümar robustsevõitu nägu, täiesti kiilas…

Moskvasse otsustati Hruštšov kutsuda ettekäändel, et seoses tema kirjaga põllumajanduse reorganiseerimise kohta oli kuhjunud palju küsimusi.

Samas kerkis küsimus: kes peaks Pitsundasse helistama? Ka see oli paras katsumus. Hruštšoviga rääkida oli kõhedavõitu. Hruštšov Presiidiumi liikmetega ei tseremoonitsenud, ta võis igaühe neist vabalt kus seda ja teist saata.

Ajal, mil Brežnev oli Berliinis, juhtis parteimajandust Nikolai Podgornõi, visa ja auahne mees. Kuid Podgornõi keeldus kategooriliselt: ta oli äsja Hruštšovile jooksvatest asjadest üksikasjalikult ette kandnud ja Nikita Sergejevitš imestaks, et miks talle siis kohe tekkinud probleemidest ei räägitud? Hoidku Jumal, kui ta midagi kahtlustama hakkab…

Siis otsustati, et helistab Brežnev. Kes siis veel? Tema ju täidab vanema seltsimehe kohustusi. Õhtul kella üheksa paiku võeti valitsuse linnadevahelise kõrgsagedusside kaudu ühendust riikliku suvilaga Pitsundas. Kõne võttis vastu Hruštšov.

Šelesti sõnul Brežnev närveeris. Ta kahvatas, huuled tõmbusid siniseks, hääl värises. Kuulanud ta ära, ütles Hruštšov pahaselt:

„Mis teil seal lahti on? Kas te ei saa minuta päevagi läbi? Hea küll, ma mõtlen järele. Mikojan on siin, ma pean temaga nõu. Helistage mulle hiljem uuesti.”

See tund möödus Keskkomitee Presiidiumi liikmetele pinevas ootuses. Hruštšovist, kes kümne aasta kestel oli hõlpsasti vabanenud oma võistlejatest ja konkurentidest, võis kõike oodata.

Tund aega hiljem helistas Brežnev uuesti Hruštšovile.

Hruštšov ütles ärritatult:

„Hea küll, ma lendan koos Anastass Ivanovitšiga homme hommikul kell üksteist Moskvasse.”

Lõpetanud arutelu, valmistasid Presiidiumi liikmed ette korrakohase otsuse:

„1. Seoses sellega, et NLKP Keskkomiteesse on laekunud järelepärimised põhimõttelist laadi arusaamatuste kohta küsimustes, mida on kavas arutada NLKP Keskkomitee pleenumil käesoleva aasta novembris, ning ka uue viie aasta plaani väljatöötamise küsimustes, tunnistada edasilükkamatuks ja vajalikuks arutada need läbi NLKP Keskkomitee Presiidiumi lähimal istungil sm. Hruštšovi osavõtul.

Teha sm-tele Brežnevile, Kossõginile, Suslovile ja Podgornõile ülesandeks võtta telefoni teel ühendust sm. Hruštšoviga ja teha talle antud otsus teatavaks eesmärgil viia Keskkomitee Presiidiumi istung läbi 13. oktoobril 1964.

2. Seoses sellega, et sm. Hruštšovi kiri 18. juulist 1964. a. (№ П1130) „Põllumajanduse juhtimisest seoses üleminekuga intensiivistamise teele”, mis on saadetud parteiorganisatsioonidele, sisaldab segaseid seisukohti ja on kohtadel kutsunud esile palju arusaamatusi, kutsuda nimetatud kiri parteiorganisatsioonidest tagasi.

3. Võttes arvesse tekkinud küsimuste ja nende eelseisva arutamise olulist tähtsust, pidada otstarbekaks kutsuda Moskvasse NLKP Keskkomitee liikmed, NLKP Keskkomitee liikmekandidaadid ning NLKP Keskrevisjonikomisjoni liikmed, et kanda pleenumile ette küsimuste NLKP Keskkomitee Presiidiumis arutamise tulemused.

NLKP Keskkomitee pleenumi läbiviimise aeg otsustada sm. Hruštšovi juuresolekul.”

Keskkomitee esimese sekretäri kirja, millesse tavaliselt suhtuti aukartusega, nimetati „segaseks”, kuigi Presiidiumi liikmetele oli kõik täiesti selge.

Kolm kuud enne seda, 11. juulil, oli Hruštšov Keskkomitee pleenumil esitanud oma uue idee: põllumajanduse juhtimine põhjalikult ümber korraldada – luua iga tooteliigi jaoks omaette ametkond. Üks peavalitsus tegeleks teraviljaga, teine lihaga, kolmas karusnahkadega.

Stalini kombel arvas ka Hruštšov, et majandusprobleemid on lahendatavad organisatsiooniliste ja kaadrialaste meetoditega: kui on ülesanne, siis loo ametkond, kes selle lahendab.

Kuid Presiidiumi liikmeid ehmatas miski muu. Hruštšov oli juba likvideerinud maapiirkondade rajoonikomiteed, oli taandanud maakohtades töötava parteiaparaadi tootmisvalitsuste parteikomiteede teisejärgulisse rolli. Põllumajanduse juhtimise uues süsteemis ei jäänud parteiorganitele enam üldse kohta. Kuidas pidid sellele reageerima elukutselised parteisekretärid?

Kutsunud Hruštšovi kirja tagasi, näitas Keskkomitee Presiidium kohalikule parteiaparaadile, et Hruštšov ei ole enam peremees.

Seda, et Keskkomitee liikmed kutsutakse Moskvasse, Hruštšovile muidugi ei öeldud. Vastasel korral oleks ta kohe aru saanud, mis toimub. 1957. aasta suvel, kui teda oli püüdnud kohalt kangutada „vana kaardivägi” – Molotov, Malenkov ja Bulganin –, käskis ta Keskkomitee liikmed kokku kutsuda. Kui nood lennukil Moskvasse jõudsid, pühendasid Hruštšovile ustavad inimesed neid asja sisusse, tegid selgeks, milline on jõudude vahekord ja keda peab toetama. Hruštšov rääkis sageli ja nautides, kuidas ta oli tolle lahingu võitnud. Nüüd kasutasid tema kogemusi ära teised…

Otsuses loetletud neli nime – Brežnev, Kossõgin, Suslov ja Podgornõi – annavad tunnistust sellest, kes nimelt sündmusi juhtisid. Brežnevi nimi oli esikohal, järelikult etendas peaosa tema.

See otsus lõikas Presiidiumi liikmetel taganemistee ära. Nüüd ei saanud enam keegi neist Hruštšovi ees pattu kahetseda ja öelda, et esimese sekretäri puudumisel olid nad Presiidiumi istungil „lihtsalt juttu ajanud”. Nad pidid minema lõpuni.

Palju aastaid hiljem oli mul võimalus küsitleda mõningaid inimesi, kes olid nendest sündmustest osa võtnud. Kõige tähtsam küsimus oli: miks nad astusid Hruštšovi vastu välja ja kas nad pole hiljem seda kahetsenud?

Asjaosaliste sõnul ei kahetsenud seda keegi. Kuigi võimu tipus on teadupärast ruumi ainult ühele. Nende sündmuste peamised osalised, välja arvatud Brežnev, sattusid peagi ebasoosingusse ja jäid oma ametikohtadest ilma.

Hruštšovi tagandamise põhjuseid seletasid nad erinevalt, kuid rõhusid peamiselt sellele, et Hruštšov oli muutunud riigile lihtsalt ohtlikuks. Oma isiklikke motiive nad ei nimetanud. Kuid mõistagi ei olnud ka need tähtsusetud.

Nikita Hruštšov oli fantastiliselt energiline inimene. Ettearvamatu ja juhitamatu, uskumatu kavalpea, kuid seejuures elavaloomuline ja avameelne. Ta on küll meelde jäänud taltsutamatu räuskajana, kentsaka välimusega inimesena, kes jättis ilmselgelt anakronistliku mulje, kuid kodumaine ajalookirjandus on teda alahinnanud. Tema roll meie maa ajaloos on veel lahti mõtestamata, tema isiksus on jäänud avamata.

Kõrge ametikoht ei muutnud teda ükskõikseks. Ta nägi, kui raske oli riigi olukord. Ta ütles ausalt:

„Ma olin tööline, sotsialismi ei olnud, aga kartul oli. Nüüd on sotsialism üles ehitatud, aga kartulit ei ole.”

Hruštšov käskis anda sööklates leiba tasuta. Ta tahtis riigi viletsusest välja tirida, kuid lootis seda teha mingite utoopiliste ideede abil, lahendada probleemid ühe hoobiga.

Ta oli sõjajärgses nõukogude juhtkonnas vist ainuke, kelles oli säilinud kröömike nooruslikku idealismi ja usku paremasse tulevikku.

Nüüd, mil Keskkomitee Presiidiumi seitsme luku taga hoitud protokollid (kõigi kümne Hruštšovi valitsemisaasta omad) on avaldatud ja võib lugeda, mida Nikita Hruštšov rääkis omade ringis, on selge: kommunismi ülesehitamise idee, mille üle juba siis nalja heideti, ei olnud tema jaoks küüniline abstraktsioon. Selle poolest erines ta oma seltsimeestest parteiaparaadis, kes juba ammu enam midagi ei uskunud.

14. detsembril 1959 esines Hruštšov Keskkomitee Presiidiumis NLKP programmi projekti küsimuses. Ta seletas, kuidas nimelt ta kujutab ette liikumist kommunistliku ühiskonna poole:

„See tähendab, et kõik lapsed võetakse internaati, kõik lapsed võetakse sünnist alates kuni haridustee lõpetamiseni riiklikule ülalpidamisele, kõiki vanureid – alates teatud east – varustatakse kõigega… Ma arvan, et kui me töötame kaks-kolm viisaastakut, siis saame üle minna sellele, et anname igale inimesele süüa nii palju, kui ta tahab. Meil saab olema leib, liha – veel kaks viisaastakut (maksimaalselt), ja olge lahked – sööge. Kuid ega inimene ei söö rohkem, kui ta suudab. Koguni kapitalistlikes maades on restorane, kus võid teatud rahasumma eest süüa seda, mida tahad. Miks siis ei saa nii teha meie sotsialistlikus ja kommunistlikus ühiskonnas?..”

Minu vanemad (nende nooruspäevad langesid Hruštšovi aega) elasid tollal väga kasinalt, kuid jutustasid, et see idee ajas koguni neile hirmu nahka: tasuta sööklakotletid (ilmselt peaasjalikult leivast) olid nende meelest õudne perspektiiv…

Puudulik haridus tõukas Hruštšovi sageli tegema arulagedaid ja mõttetuid uuendusi, mille üle heitis nalja kogu riik. Pealegi halvenes tema kümneaastase valitsusaja lõpuks majanduse olukord.

Tugeva põua tõttu ikaldus 1963. aastal teraviljasaak. Paljudes linnades tuli minna üle kaardisüsteemile. Esmakordselt osteti leivavilja välismaalt – 9,4 miljonit tonni, ligikaudu kümme protsenti kogutud saagist. Kauplustest kadusid jahu, küpsised, präänikud, liha. Piima järel seisti järjekorras.

Hruštšovi reputatsiooni õõnestas 1961. aasta rahareform ja hindade tõus. Ta minetas oma aupaiste kui „rahva kaitsja” bürokraatide ja ametnike eest. Ent hirmu tema ees ei tuntud.

Teiselt poolt oskas ta häälestada enda vastu parteiaparaadi (lammutades harjumuspärase valitsemissüsteemi), sõjaväe (vähendades ohvitserikorpust), julgeolekuteenistuse (näidates tšekistide vastu üles täielikku lugupidamatust ja keeldudes andmast neile privileege).

Kõrgemal ladvikul olid omad põhjused Hruštšovi mitte sallida. Ametnikud ihkasid rahu ja mugavat elu, kuid Hruštšov viis läbi katkematut kaadrirevolutsiooni. Ta pillutas Keskkomitee liikmeid ringi ja kihutas neid tagant nagu poisikesi. Pöördudes oma seltsimeeste poole Keskkomitee Presiidiumis, ei hoidnud ta end tagasi: „Lollpea, looder, laiskvorst, räpane kärbes, märg kana, rämps…”

Vaat nii võttis Hruštšov näiteks 23. detsembril 1963 Presiidiumis läbi oma käealuseid.

Hruštšov rääkis töötasust põllumajanduses ning tungis kallale oma asetäitjale valitsuses Dmitri Poljanskile:

„Seltsimees Poljanski, ma ei ole teiega nõus. See mittenõustumine kujuneb teatud hoiakuks. Te olete võtnud endale julge ülesande kaitsta küsimust, mida te ei tunne. Selles avaldub muidugi teie südikus. Kuid see ei innusta ei mind ega teisi. Mul on väga raske neis küsimustes teie peale loota. Ta loobite vastutustundetuid lauseid.”

„Te küsisite minult ja ma vastan: riigile on teravili ja kolhoosisaadused odavamad kui sovhoosi omad,” pareeris Poljanski.

Ärritunud Hruštšov pöördus Šelepini poole, kes oli Partei- ja Riigikontrolli Komitee esimees:

„Seltsimees Šelepin, võtke õiend ja torgake see Presiidiumi liikmele nina alla. Enne siiasõitmist, võtsin ma statistika keskvalitsusest õiendi.”

Ning pöördus siis jälle Poljanski poole:

„Te moonutate. Teil ei ole õigus.”

„Ärge hõõruge nina alla,” andis Poljanski vastu. „Ma olen inimene. Kuidas peaks teiega rääkima? Kui öelda välja oma arvamus, siis läheb asi kohe teravaks. Võib-olla on suhtumine minusse selline?”

„Nähtavasti ongi, ma ei eita. Minus tekib väga suur usaldamatus. Ma ei saa teie peale loota. Võib-olla on see subjektiivne. Las Presiidium otsustab. Istuge minu kohale ja mina istun teie kohale.”

„Ärge ärrituge,” jäi Dmitri Poljanski endale kindlaks, arg ta ei olnud, ”rahandusministeerium ja plaanikomitee on arvudega näidanud, et kolhooside toodang on odavam.”

Hruštšov pöördus kõigi Presiidiumi liikmete poole:

„Ma püstitasin selle küsimuse teravalt, seltsimehed. Ma ei pea Poljanskit täiesti objektiivseks. Meil oli väga terav jutuajamine pensionide küsimuses. Kas õigus oli teil või minul?”

„Miks peab igaüks meist tegema ilmtingimata ideaalse ettepaneku?” ei andnud Poljanski alla. „Sellele kirjutasid peale Keskkomitee sekretäride alla viis Presiidiumi liiget. Miks te arvate, et selle ettepaneku tegi seltsimees Poljanski üksinda?”

„Sest teie valmistasite seda ette.”

„Teil on ainult selle ühe fakti alusel ilmaaegu niisugune arvamus tekkinud,” vastas Poljanski teravalt.

„Mitte ainult ühe fakti alusel,” vastas Hruštšov ähvardavalt. „Võib-olla tuleb see minu vanusest, kuid ma ärritun, närveerin, reageerin. Nähtavasti reageerin ma oma surmatunnini välja. Ma ei saa endast võitu. Näib, et mis mul sellega asja. Ma olen seitsekümmend aastat vana, kurat teiega, tehke, mida tahate. Kuid ma olen kommunist. Kuni ma elan, kuni ma hingan, võitlen ma partei ürituse eest…”

Veidi hiljem lisas Hruštšov:

„Nähtavasti on mul aeg pensionile minna. Ei suuda oma iseloomu talitseda. Olen kole äge.”

Siis tungis ta kallale oma teisele asetäitjale Aleksei Kossõginile:

„Kossõginit siin ei ole. Kuid siin lõhnab Kossõgini järele. Niidid viivad Kossõginini. Tema vaated on vananenud…”

Hruštšov saavutas selle, et partei XXII kongressil 1961. aasta oktoobris võeti vastu uus põhikiri, mis nõudis juhtivate parteiorganite pidevat uuendamist. Oli ette nähtud uuendada rajoonikomiteesid valimistel iga kord poole võrra, oblastikomiteesid kolmandiku võrra, NLKP Keskkomiteed neljandiku võrra. Just sellepärast vihkasidki ametnikud Hruštšovi ja toetasid Brežnevit, kes lubas neil istuda oma tugitoolis viisteist aastat järjest.

Hruštšovi lähikondlased ei kiitnud heaks tema liberaalseid aktsioone, Stalini kritiseerimist, Solženitsõni ja Tvardovski soosimist, katseid leida ühist keelt Läänega, vähendada sõjaväge ja sõjatööstust.

27. veebruaril 1964 kirjutas tuntud luuletaja, ajakirja „Novõi Mir” peatoimetaja Aleksandr Tvardovski oma päevikusse:

„Mulle on selle kaadri seisukoht selge. Nad on järjekindlad ja vankumatud, hoolimata sellest, mis kõlas viimasel kongressil ja koguni Keskkomitee viimasel pleenumil, nad seisavad surmkindlalt endiste aegade kirjatähe ja vaimu eest.

Nad on distsiplineeritud, nad ei kritiseeri kongresside otsuseid, Nikita Sergejevitši juhtnööre, nad vaikivad, kuid hinges imetlevad oma „mehisust”, usuvad, et „segadus”, „segane aeg”, „voluntarism” – see kõik möödub, aga see vaim ja kirjatäht jäävad alles. See on nende põhihuvi, see on nende enesesäilitamise instinkt ja kogu nende elu õigustus…

Neist võib aru saada, nad ei kiirusta sellesse pimedasse auku, kuhu nad varem või hiljem paratamatult läkitatakse – parimal juhul unustuse auku. Ja kui palju neid on!

Nad on ustavad kultusele – kõik muu näib neile heitlik, ebakindel, on tulvil äraarvamatuid tagajärgi, ähvardab neid privileegide kadumisega, ja see hirmutab neid kõige rohkem. Ja veel: nad aimavad vaistlikult, aga aastad on vaistu arendanud ja selle teravaks lihvinud, et seda nende usinust ei karistata mitte mingil juhul, sest kõrgemal pool ei piisa lõplikku otsustavust, et nende teenetest loobuda.”

17. aprillil 1964, Hruštšovi seitsmekümnendal sünnipäeval, tulid kõik Keskkomitee Presiidiumi liikmed ja liikmekandidaadid teda tervitama villasse Lenini mägedel. Stalini ajal elasid Poliitbüroo liikmed Kremlis. Hruštšov tegi kõigile ettepaneku kolida uutesse villadesse Moskva ülikooli kõrghoone naabruses.

Juubilar oli ergas, reibas ja heas tujus. Külalised jõid pitsi konjakit, vestlesid natuke aega ja kiirustasid lahkuma ettekäändel, et Hruštšovi ei tohi „väsitada”. Kõiki kiirustas tagant Brežnev, teda toetas Podgornõi, kuigi Hruštšov oleks ilmselt meelsasti edasi pidutsenud.

Ettevalmistused Hruštšovi tagandamiseks olid juba alanud. Pjotr Šelest kirjutab, et mõned Presiidiumi liikmed pidasid end ülal üsna närviliselt ja koguni võdisev-arglikult: äkki Hruštšov aimab midagi?