Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 3

Ajaloolased püüavad juba pikka aega välja selgitada, kes oli selle vandenõu liikumapanev vedru, kuigi sõna „vandenõu” paljudele ei meeldi.

On kaks versiooni. Ühe järgi mängisid esimest viiulit Brežnev ja Podgornõi. Teise järgi Šelepin ja tema sõber, KGB esimees Vladimir Semitšastnõi. Kui perestroika-aastatel tekkis võimalus avameelselt arutada meie minevikku, ei saanud ei Brežnev ega Podgornõi oma arvamust enam avaldada. Šelepin ja Semitšastnõi rääkisid oma intervjuudes, et võtmeroll kuulus Brežnevile, kuigi nende jutu järgi käitus ta ebajärjekindlalt ja koguni argpükslikult.

Šelepini ja Semitšastnõi versioon näib mõnelegi ajaloolasele ebaveenev. Nad arvavad, et just äsjased komnoored, kes olid otsusekindlamad ja visamad, organiseerisidki Hruštšovi kukutamise, sest nad olid huvitatud sellest, et võimu kõrgemas ladvikus tekiksid vabad kohad. Nad pürgisid esimestele kohtadele…

Tõelisi asjaolusid selle kohta, kuidas nimelt küpsesid Hruštšovi-vastased meeleolud, kuidas otsustasid tema kaasvõitlejad minna sellele jutuajamisele ja kuidas nad selle vandenõu organisatsiooniliselt kujundasid, me enam teada ei saa.

Kuid see, mis teada, annab tunnistust sellest, et aktiivselt astusid Hruštšovi vastu välja kaks gruppi.

Esimene: Presiidiumi liikmed Brežnev, Podgornõi, Poljanski, keda Hruštšov tihtilugu kõvasti läbi võttis. Nad olid väsinud pidevast pingest, mille all Hruštšov neid hoidis.

Teine: kommunistliku noorsooühingu kasvandikud, kes koondusid Šelepini ja Semitšastnõi ümber. Ilma KGB esimehe Semitšastnõi osavõtuta oli väljaastumine Keskkomitee esimese sekretäri vastu põhimõtteliselt mõeldamatu. Šelepin oli eeskujuks tervele noorte parteitöötajate põlvkonnale, kes olid läbi teinud kommunistliku noorsooühingu kooli.

Kuid kõrgema võimuladvikuga Šelepin ja Semitšastnõi läbi rääkida ei saanud: takistuseks olid nii nende noorus kui ka ametikoht. Semitšastnõi oli kõigest Keskkomitee liikmekandidaat. Vabariikide ja oblastite juhtidega rääkisid peamiselt Brežnev ja Podgornõi.

Sõjaajaloolane kindralpolkovnik Dmitri Volkogonov, kes esimesena Brežnevi isiklikule arhiivile ligi pääses, pööras tähelepanu sellele, et alates 1964. aasta keskpaigast loobus Brežnev pidamast päevikut, mida ta oli teinud kakskümmend aastat. Ta pani endiselt kirja Hruštšovi juhtnöörid, kuid ei märkinud üles, kellega ta oli kohtunud ja millest oli räägitud.

Brežnev sai aru, et ta osaleb tõelises vandenõus ega tahtnud sellest jälgi jätta. Alles pärast Hruštšovi errusaatmist hakkas ta uuesti lühidalt kirja panema seda, millega oli päeva jooksul tegelenud.

Tolleaegne Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Viktor Grišin on meenutanud, et Brežnev palus teda toetada ettepanekut saata Hruštšov pensionile. Seejärel kutsus Grišini enda juurde Keskkomitee sekretär Pjotr Demitšev, kes ütles, et mitmed seltsimehed kavatsevad tõstatada küsimuse Hruštšovi vabastamisest tema ametikohtadelt. Grišin vastas, et Brežnev oli temaga juba rääkinud. Demitšev oli rahul:

„Mul on hea meel, et me oleme ühel meelel.”

Demitšev palus oma kabinetti tulla ka Nikolai Jegorõtševil, kes oli saanud tema asemel pealinna parteikomitee esimeseks sekretäriks. Demitšev viis Jegorõtševi akna alla – telefoniaparaatidest kaugemale – ja ütles:

„Kas tead, Nikolai Grigorjevitš, Hruštšov käitub valesti.”

Lisaks osalesid vandenõus need keskastme parteiametnikud, ilma kelleta läbi ei saadud. Arvatakse, et tähtsaimat rolli etendas Keskkomitee administratiivorganite osakonna juhataja Nikolai Mironov. See osakond kureeris KGB-d, sõjaväge, prokuratuuri ja kohtuid.

Nikolai Mironov oli Brežnevi mees – ta oli pärit Dneprodzeržinskist. 1941. aastal oli ta läinud rindele, pärast sõda naasis parteitööle, temast sai Kirovogradi oblastikomitee sekretär. 1951. aastal, kui Stalin oli käskinud järjekordse komando tšekiste istuma panna ja Lubjankal tekkisid vakantsed kohad, korraldati parteilaste värbamise kampaania ning Mironov võeti riikliku julgeoleku ministeeriumisse otse kindrali ametikohale – sõjalise vastuluure peavalitsuse ülema asetäitjaks.

Kui Lavrenti Beria oli saanud siseministriks, kihutas ta 1953. aasta märtsis parteitöölt tulnud uued inimesed minema. Neilt võeti ära autod ja kõigil paluti vabastada kabinet. Ühel ööl kutsus Beria välja mõned inimesed, kes olid organitesse suunatud parteitöölt. Ning ütles neile toorelt:

„No nii, sitapead, tšekistitööd te ei tunne. Peab teile midagi lihtsamat leidma.”

Mironovi viis ta üle palju madalamale ametikohale – Kiievi sõjaväeringkonna eriosakonna ülema asetäitjaks. Pärast Beria arreteerimist toodi Mironov tagasi endisele kohale keskaparaati. Seejärel juhtis ta riikliku julgeoleku valitsust Leningradis. 1959. aastal usaldas Hruštšov tema kätte Keskkomitee administratiivorganite osakonna.

Enne Mironovit oli see osakond juhtinud ka meditsiini ja sporti. Ning temalgi tuli lahendada jalgpallimeeskondade omavahelisi tülisid. Mironov saavutas, et tema alluvusse jäid ainult jõustruktuurid.

Tolleaegne KGB esimehe asetäitja Sergei Beltšenko jutustas oma biograafile Aleksei Popovile:

„Mironov püüdis mind Brežnevi ringkonda kaasa haarata. Tegi mulle ettepaneku minna mingile õhtule, sisuliselt kõrgete parteiametnike joomapeole. Ma keeldusin, ta solvus rängalt.”

Kindralpolkovnik Beltšenko oli ettevaatlik inimene. Kuid Mironov sidus oma karjääri Brežneviga, tegi panuse õigele hobusele.

„Mironov äratas väga kiiresti tähelepanu,” on meenutanud kindral Filipp Bobkov, kes jõudis KGB esimehe esimese asetäitja ametikohale, „ta hoolitses väga oma välimuse eest. Mironov pidas end julgeolekuorganites profülaktika isaks. Kui ta ei oleks varakult surnud, oleks ta jõudnud kõrgetele kohtadele mitte ainult KGB süsteemis, vaid ka parteis.”

Mironov hukkus lennuõnnetuses 1964. aasta oktoobris, mõni päev enne Hruštšovi errusaatmist. Lennuk, millega Nõukogude delegatsioon eesotsas Kindralstaabi uue ülema marssal Sergei Birjuzoviga lendas Jugoslaaviasse Belgradi vabastamise kahekümnenda aastapäeva tähistamisele, põrkas halva nähtavuse tõttu vastu mäge.

Hiljem selgus, et sünoptikud olid soovitanud reis ära jätta. Kuid marssal Birjuzov käskis lennata. Ta ei kartnud midagi. Ta oli sõjas viiel korral pihta saanud. 1941. aasta oktoobris oli ta diviisikomandörina sattunud piiramisrõngasse ja saanud mõlemast jalast haavata. Sõdurid olid ta välja toonud. Hruštšov määras Birjuzovi strateegiliste raketivägede ülemaks ja 1963. aastal Kindralstaabi ülemaks marssal Matvei Zahharovi asemel, kelle ta saatis juhtima Kindralstaabi Akadeemiat. Hruštšov ei sallinud Zahharovit:

„Ei saa jätta Kindralstaabi ülemaks inimest, kes viis minutit pärast koosoleku algust juba tukub või lihtsalt magab. Kas võib siis usaldada riigi kaitsmist inimestele, kes on füüsiliselt kurnatud?”

Räägiti, et Hruštšov kavatses teha marssal Rodion Malinovski asemel kaitseministriks Birjuzovi. Kui Birjuzov hukkus, siis levis muidugi kuulujutt, et Kindralstaabi ülem kõrvaldati, et ta ei segaks Hruštšovi ärakoristamist. Kuid need olid kõigest kuuldused: Hruštšov usaldas Malinovskit viimase päevani täielikult. Ta ei teadnud, et Brežnev oli juba kaitseministriga kokku leppinud…

Keskkomitee Presiidiumi liige ja Vene NFSV valitsuse esimees Gennadi Voronov on samuti öelnud, et teda värbas nimelt Brežnev. Kutsus Zavidovosse jahile. Tagasiteel tegi ettepaneku istuda tema Tšaikasse. Kolmandana oli valitsuse avaras autos Keskkomitee sekretär Juri Andropov, kes vastutas sidemete eest sotsialismimaadega.

Keeranud üles klaasi, mis eraldas sõitjaid autojuhist, ütles Brežnev, et on idee Hruštšov vastutusele võtta. Voronovi sõnul oli Brežnevil olnud käes partei kõrgema juhtkonna liikmete nimekiri ja ta teinud märke nimede juurde, kellega oli juba kokku lepitud ja kellega oli veel vaja vestelda.