Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 6

Perestroika-aastatel esitasid ajaloolased ja poliitikud endale küsimuse: kas 1964. aasta oktoobris oleks võinud olla teisi kandidaate peale Brežnevi?

Tolleaegses juhtkonnas oleks võinud leida nooremaid, haritumaid ja dünaamilisemaid poliitikuid, kuid reaalselt piirdus valik Keskkomitee Presiidiumi liikmetega. Ülejäänutel oli madalam parteiline järk ja kandidaatidena nad kõne alla ei tulnud.

1964. aasta oktoobris kuulusid Presiidiumisse (peale Hruštšovi): Brežnev, Kirilenko, Kossõgin, Kozlov, Mikojan, Podgornõi, Poljanski, Suslov, Švernik ja Voronov.

Kozlov oli raskelt haige ega suutnud tööd teha. Mikojani ja Šverniku kandidatuure ei arutatud nende kõrge vanuse tõttu, Švernik oli koguni Hruštšovist vanem. Poljanski oli, otse vastupidi, liiga noor. Kirilenkot polnud kunagi nii kõrgelt koteeritud, et ta oleks võinud pretendeerida kõige tähtsamatesse ametitesse.

Keda siis oleks võinud esimeseks sekretäriks välja pakkuda?

Podgornõid? Suslovit? Kossõginit?

Nikolai Podgornõi oli tol hetkel Brežneviga võrdne, mõlemad olid ulatuslike volitustega Keskkomitee sekretärid, esimese sekretäri äraolekul juhatasid nad vaheldumisi Presiidiumi ja Sekretariaadi istungeid.

Grišin ja Šelest kinnitasid hiljem, et kui otsustati, kellest saab Keskkomitee esimene sekretär, oli Brežnev välja pakkunud Podgornõi kandidatuuri, kuid too keeldus:

„Ei, Ljonja, võta see töö enda peale.”

Kui see episood tõepoolest ka aset leidis, siis oli sel rituaalne iseloom. Brežnev demonstreeris parteilase tagasihoidlikkust, mõistes, et Podgornõi taandab end ise. Podgornõil oli selja taga maa kõige suurema, Ukraina parteiorganisatsiooni juhtimine. Ta ihaldas ilmselgelt võimu ja lootis saada tähtsat ametit. Kuid tal oli kasinalt keskuses töötamise kogemusi, 1964. aastal peeti teda alles provintslaseks, Ukraina parteitöötajaks. Nii et ta jäi ilmselgelt alla Brežnevile, kes oli juba pikka aega töötanud tähtsatel ametikohtadel pealinnas.

Erinevalt Podgornõist oli Suslov tuntud kogu maa parteiaparaadile. Temasse suhtuti juba siis lugupidamisega ja isegi mõneti pelglikult. Kuid ta oli sõjajärgsetest aastatest peale tegutsenud ideoloogia valdkonnas. Aga „ideolooge” esimesteks sekretärideks ei valitud. Oldi seisukohal, et esimesel isikul peab olema tööstuse või põllumajanduse juhtimise kogemusi.

Niisugused kogemused olid muidugi Kossõginil. Kuid temal oli teine puudus – kogu oma elu jooksul oli ta parteitööl olnud kõigest mõne kuu, 1938. aastal, mil Oktjabrskaja vabriku noor direktor pandi juhtima Leningradi oblastikomitee tööstus- ja transpordiosakonda. Kuid samal 1938. aastal kinnitati Kossõgin Leningradi linna täitevkomitee esimeheks, järgmisel aastal toodi ta üle Moskvasse tekstiilitööstuse rahvakomissariks ja sellest ajast peale töötas ta valitsuses. Provintsis, vabariikides nähti teda harva.

Oblastikomiteede esimesed sekretärid, kes moodustasid Keskkomitees enamuse, arvasid, et partei eesotsas peab olema samasugune elukutseline parteitöötaja, nagu on nemad. Kossõgin meeldis paljudele, kuid kõrgeim koht tema jaoks arvati olevat valitsusjuhi amet.

Muidugi, kõik need vormilised kaalutlused oleks võidud unustada, kui kellelgi kandidaatidest oleks olnud Presiidiumi liikmete enamuse toetus. Kuid sellist ühtset gruppi Presiidiumis ei olnud.

Olemasolevast koosseisust oli just Brežnev kõige tõenäolisem kandidaat Keskkomitee esimese sekretäri kohale. Tal oli selja taga rikkalik töökogemus: rindemees, mitme oblastikomitee esimene sekretär, esimene sekretär Moldovas ja Kasahstanis, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Keskkomitee sekretär, kes tegeles kosmose ning raske- ja sõjatööstusega.

Ka inimesena sobis ta liidri kohale teistest paremini. Nägus, naeratav, heatahtlik Brežnev oli kõige sümpaatsem – mitte alailma sünge Kossõgin, mitte kitsahuuleline Suslov oma inkvisiitorinäoga, mitte robustne Podgornõi. Brežnev oli imposantne, artistlik, oskas käituda, teadis, kuidas ühe või teise inimesega rääkida, oli alati suure seltskonna hing ja jättis väga soodsa mulje.

Nii et 1964. aasta oktoobris hääletati Brežnevi poolt kerge südamega.

Tema valimisse suhtuti riigis heakskiiduga. Saanud kätte ajalehe, vaatasid nõukogude inimesed rahulolevalt veel noort ja meeldivat nägu. Vähesed erandid välja arvatud, kujutas partei vana juhtkond endast küllaltki ebameeldivat seltskonda. Boriss Pasternak kirjutas tollal:

Inimesed olid rahul, et Hruštšov, kes oli viimastel aastatel esile kutsunud vaid pilkeid, oli erru saadetud. Inimesed ihkasid rahu, korda, stabiilsust ja elu paremaks muutumist.

Muuseas, haritlaste ringkondades (ja mitte ainult liberaalsetes) kahetseti Hruštšovi lahkumist, sest tema nimega olid seotud soodsad muutused ühiskonna elus.

Väljapaistev partetöötajas, Gorbatšovi tulevane abi Georgi Smirnov on meenutanud, kuidas ta oli tulnud pleenumile järgnenud päeval ajakirja „Kommunist” toimetusse, kus ta tollal töötas.

Kõik kutsuti peatoimetaja Vassili Stepanovi kabinetti ja too ütles, et Keskkomitee pleenum vabastas ametist Hruštšovi „tervisliku seisundi tõttu ja tema enda palvel”. Kõik vaikisid. Ainult üks inimene tervitas vaimustunult pleenumi otsust ja kritiseeris Hruštšovi otsust jagada partei tööstuslikuks ja põllumajanduslikuks.

„Ei maksa kiirustada,” katkestas teda Stepanov. „Eriti teil. Kohalolijad mäletavad, kuidas te nõudsite oma artikli avaldamist, milles kiitsite põllumajandusliku partei organiseerimise kogemusi. Toimetuskolleegiumi teised liikmed olid vastu.”

Vähene entusiasm suhtumises riigis toimunud muudatustesse läks „Kommunisti” toimetajale maksma tema töökoha…

Iseasi on see, et hiljem, kui algas stagnatsioon ja Brežnev kutsus esile vaid ärritust, tekkis küsimus: miks on meil nii halvasti vedanud ja riigi etteotsa sattus nimelt niisugune inimene?

Valikut põhimõtteliselt eriti polnud. Riigi peremeheks võis saada ainult keegi kõrgema juhtkonna ladvikust. Kõik nad olid inimesed, kes polnud jõudnud kõrgetele ametikohtadele mitte tänu oma väärtustele, vaid sellepärast, et olid meeltmööda juhtide eelmisele põlvkonnale.

Pärast 1917. aastat toimus riigis omamoodi selektsioon ja selle tagajärjed ilmnesid kõige selgemalt kõrgemas võimuladvikus. See ei tähenda, et riigi juhtkond koosnes inimestest, kes oleksid olnud ebaväärikad. Nad jõudsid üles välja, sest teadsid, kuidas võistlejatest mööda saada. Kuid isegi need, kellele loodus oli kaasa andnud liidriomadused, kel oli teadmisi ja avar silmaring, olid sandistatud võitluses võimu eest, mis neil oli tulnud läbi teha…

Oktoobripleenumile järgnenud päeval toimus rahvusvabariikide keskkomiteede esimeste sekretäride ning krai- ja oblastikomiteede esimeste sekretäride nõupidamine. Neile tehti ülesandeks kutsuda kohapeal kokku aktiivi koosolek ja rääkida Moskvas toimunud kaadrialaste muutuste põhjustest.

19. oktoobril korraldas Brežnev Hruštšovi loodud traditsiooni kohaselt piduliku vastuvõtu kolmele kosmonaudile, kes olid sooritanud lennu kosmoselaeval „Voshod”.

Teel kosmodroomilt Moskvasse soovitasid kosmonaudid laeva komandörile Vladimir Komarovile, kes pidi Brežnevile ette kandma:

„Volodja, ette kandma peab nii: „Me oleme valmis täitma iga uue valitsuse iga ülesande.””

Vormiliselt oli Nikita Hruštšov veel partei ja valitsuse juht, aga juba 14. oktoobril vahetati välja peamiste massiteabevahendite juhid, kes kuulusid mitteametlikku „Hruštšovi pressigruppi”.

Riiklikus Televisiooni- ja Raadiokomitees esitles Keskkomitee ideoloogiasekretär Leonid Iljitšov kolleegiumi liikmetele uut ülemust Nikolai Mesjatsevi, kes Stalini ajal oli töötanud julgeolekus, oli töötanud kommunistlikus noorsooühingus ja oli viimased kaks aastat olnud Andropovi asetäitja Keskkomitee osakonnas, mille ülesandeks oli sidepidamine sotsialismimaade kommunistlike ja töölisparteidega.

Kolm päeva, mille jooksul otsustati Hruštšovi saatust, viibis Nikolai Mesjatsev Riiklikus Televisiooni- ja Raadiokomitees, ei käinud koduski mitte.

Enne Mesjatsevi oli NSV Liidu Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee esimeheks Mihhail Harlamov. 1950. aastate alguses töötas ta „Pravdas”, pärast Stalini surma oli Välisministeeriumi pressiosakonna juhataja. 1962. aasta detsembris pandi ta juhtima televisiooni ja raadiot. Nüüd määrati ta Poliitilise Kirjanduse Kirjastuse peatoimetaja asetäitjaks – väga suur langus inimese jaoks, kes oli töötanud tähtsal kohal ministeeriumis.

Maha võeti ka „Pravda” peatoimetaja Pavel Satjukov. Ta oli ka 1959. aastal loodud NSV Liidu Ajakirjanike Liidu esimene esimees. Kuni partei kõige tähtsamale häälekandjale uut peatoimetajat otsiti, laskis mõne numbri välja Keskkomitee sekretär Iljitšov ise, kes oli juba Stalini ajal olnud „Pravda” toimetaja.

Järgmisel päeval pärast Hruštšovi mahavõtmist ilmus ka „Izvestijasse” tagandatud Aleksei Adžubei asemele uus toimetaja – Vladimir Stepakov. Tema elulugu oli kirju. Stalini eluaja viimasel aastal oli ta jõudnud töötada Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis, seejärel töötas Moskva parteiaparaadis. Enne „Izvestijat” aga juhtis üht Keskkomitee ideoloogiaosakonda. Toimetuses kutsus ta kokku parteiaktiivi koosoleku ja küsis valvsalt:

„Agitatsiooni- ja propagandaosakonnas hoiatati mind, et mind saadetakse kodanlikku ajalehte. On see nii?”

Arved õiendati Hruštšovi abiga ideoloogia ja kultuuri küsimustes Vladimir Lebedeviga, kes käitus liiga iseseisvalt. Ta koristati ära Keskkomitee aparaadist, kus ta oli töötanud kakskümmend aastat.

See-eest ei puudutatud Hruštsovi abi rahvusvahelistes küsimustes Oleg Trojanovskit. Kossõgin võttis ta enda juurde. Põlisel diplomaadil Trojanovskil oli muude annete kõrval haruldane oskus meeldida ülemustele. Kellelgi ei olnud talle ühtegi etteheidet.

Paljude üllatuseks käituti leebelt Hruštšovi kõige tähtsama abi Grigori Šuiskiga, keda Hruštšov oli eriti esile tõstnud ja „bojaariks” hüüdnud. Nad olid alates 1950. aastast koos töötanud. Sellest hoolimata ei löödud Šuiskit aparaadist välja. Ta viidi üle Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna konsultandiks, kus ta töötas kuni 1976. aastani, mil saadeti vanaduspensionile. Muidugi teda jälgiti, tema jutuajamisi kuulati pealt. Kuid erinevalt Vladimir Lebedevist säilitas Šuiski need kõrge nõukogude ametniku atribuudid, mis võimaldasid tal mugavalt elada.

Hruštšovi poeg Sergei oletab, et see oli uue juhtkonna tänu selle eest, et Šuiski orienteerus õigeaegselt ümber ega hoiatanud Nikita Hruštšovi kavandatavast vandenõust. Väga võimalik. Viimastel nädalatel enne oktoobripleenumit käisid ettevalmistused Hruštšovi kukutamiseks täie hooga, Keskkomitee aparaadist oli saanud vandenõu staap. Selles töös osales väga palju inimesi. Kas tõesti ükski Hruštšovi isiklikest abidest seda ei märganud?

Pärast Hruštšovi mahavõtmist käis NLKP Keskkomitee hoones Vanal väljakul võimujagamine ja uutesse kabinettidesse kolimine. Kuid mõned Keskkomitee liikmed ei olnud rahul – nad ei saanud soovitud ametikohta. Need olid endised Keskkomitee sekretärid Nikolai Ignatov, Jekaterina Furtseva ja Averki Aristov, kellele Hruštsov oli liiga teinud. Kunagi olid nad olnud Brežneviga võrdsed, hüüdsid teda omamehelikult Ljonjaks ega pidanud suuremat tema väärtustest ja võimetest. Pärast Hruštšovi mahavõtmist lootsid nad oma kõrged kohad tagasi saada. Kuid nende lootused ei täitunud.

Aasta pärast Hruštšovi tagandamist tuli Thbilisist Moskvasse Gruusia kompartei Keskkomitee teine sekretär Pjotr Rodionov ning helistas Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Nikolai Ignatovile.

Too oli tõre:

„Sina, kulla mees, oled kuidagi uhkeks läinud. Käid Moskvas, aga minu poolt läbi ei astu.”

Rodionov püüdis end naljatades vabandada:

„Ei taha Venemaa Föderatsiooni presidendilt tema väärtuslikku aega röövida.”

Nad leppisid kokku kohtumise. Rodionov sõitis Delegatskaja tänavale, kus tol ajal asusid Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidium ja Venemaa valitsus.

Nad läksid puhketuppa. Igantov siunas Brežnevit:

„Me olime lollid, et andsime võimu selle kavala rebase kätte. Sa vaata, kuidas ta kaadrit paigutab! Teeb panuse hallidele, kuid mugavatele, aga neid, kes on targemad ja tugevamad, hoiab eemal. Oota siis temast midagi asjalikku…”

Moskvas asusid nomenklatuursetele ametikohtadele uued inimesed. Need, keda Brežnev hästi tundis, kellega ta oli koos töötanud ja keda ta usaldas. See oli tema kaadripoliitika peamine põhimõte.

Brežnevit ei saa nimetada andekamaks ja säravamaks poliitikuks, kui seda oli Hruštšov. Kuid Hruštšov saatis elulõpu mööda mitte kellelegi vajaliku pensionärina, kelle igat sammu jälgisid tšekistid. Brežnev jäi maa peremeheks kuni oma surmatunnini. Kui NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi Neljanda Peavalitsuse arstid oleksid teadnud surematuse saladust, siis poleks üldsegi võimatu, et Leonid Brežnev oleks meie üle valitsenud tänase päevani.