Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 8

Leonid Brežnev oli juba üheksa aastane, kui astus Kamenskoje klassikalise poisslastegümnaasiumi ettevalmistusklassi, pärast revolutsiooni muudeti gümnaasium Esimeseks Töökooliks. Ta ei õppinud seal kaua. Viieteistkümneaastasena läks ta vabrikusse kütjaks, hiljem sai tast lukksepp.

„Kuid selles õhkkonnas ma kasvasin, tööliste mõtted ja lootused olid mulle algusest peale südamelähedased, ma võtsin need omaks, kuulates täiskasvanute jutte ja nähes neid rasketel streigipäevadel.” Need on read olukirjeldusest „Elu tehasevile järgi”, mis kuulus Brežnevi nimel kirjutatud suurde autobiograafilisse epopöasse.

Leonid Brežnev meenutas oma isa suure lugupidamisega, isa oli talitsetud ja range, kuid lapsi ei karistanud. Ta hindas isa arukust ja ausameelsust. Jutustas, kuidas kodusõja aastatel oli isa juurde tulnud valtsija Tšernjak, rahvuselt juut. Tal oli neli last, asulale aga lähenes järjekordne jõuk, kardeti pogrommi.

„Kui vaja, too lapsed meie juurde,” tegi vanem Brežnev ettepaneku.

Neli juudipoissi varjasid end nende juures. Mõningad iseloomujooned ja ettekujutused elust oli Leonid Brežnev pärinud isalt. Igatahes rahvuslikke eelarvamusi tal ei olnud. Ta sõbrustas erinevatest vabariikidest pärit inimestega ega jaotanud inimesi etniliste tunnuste järgi.

Kui vabrik suleti, hakkasid töölisasula elanikud lahkuma. Seal ei olnud enam võimalik ülalpidamist teenida. „Elamine Kamenskojes kaotas igasuguse mõtte,” on öeldud olukirjelduses „Kodumaatunne”, mis on samuti avaldatud Leonid Brežnevi nime all.

Brežnevite pere sõitis Kurski oblastisse, kust isa pärit oli. 1932. aastal astus Leonid Brežnev Kurski maakorralduse ja melioratsiooni tehnikumi. Tehnikumis võeti ta vastu kommunistlikku noorsooühingusse. Ta teenis lisa võitööstuses, laadis maha puid ja teravilja.

Tehnikumis õpiti tõsiseid aineid: geodeesiat, geoloogiat, mullateadust, põllumajandusstatistikat. Brežnev läbis edukalt ühe kursuse teise järel. Kuid väga suurt huvi õppimise vastu tal ei olnud, tema haridus jäi üsna kasinaks.

„Oma lõbuks, sisemisest vajadusest, luges ta väga harva ja vähe,” on meenutanud tema abi Aleksandrov-Agentov, „ta piirdus ajalehtedega ja „populaarsete” ajakirjadega nagu „Ogonjok”, „Krokodil”, „Znanie – sila”.

Oli peaaegu võimatu veenda Leonid Iljitši lugema mõnda huvitavat, aktuaalset raamatut, midagi ilukirjanduslikku. Kahekümne ühe temaga koos töötatud aasta jooksul ei näinud ma kordagi, et ta oleks omal algatusel võtnud kätte Lenini teoste köite, rääkimata Marxist ja Engelsist, et ta oleks lugenud läbi mõne nende teose…”

Koguni hinnangutes üliettevaatlik välisminister Andrei Gromõko kirjutas oma mälestustes:

„Tema teadmised ei paistnud põhjalikkusega silma. Ei olnud juhus, et ta ei armastanud vestlusi teoreetilistel teemadel, mis puudutasid ideoloogiat ja poliitikat. Viimastel eluaastatel ei lugenud ta peaaegu mitte midagi…

Ma mäletan, et ükskord Moskva-lähedases sanatooriumis puhates soovitasin ma tal lugeda raamatut Leonardo da Vinci elust, koguni tõin talle raamatu. Ta lubas lugeda. Kuid umbes kahe nädala pärast andis raamatu tagasi ja ütles:

„Raamatut ma läbi ei lugenud. Üldse olen ma lugemisest võõrdunud.””

Erinevalt peasekretärist oli Andrei Gromõko, kes oli sündinud väikeses Starõje Gromõki külas Gomeli lähistel, alati õpihimuline. Temast sai igati haritud inimene ja ta luges elu lõpuni palju tõsiseid raamatuid.

Brežnevil jäi koguni õigekirjaoskusest puudu, lihtsaidki sõnu kirjutas ta vigaselt. Kuigi püüdis isegi värsse kirjutada. On säilinud tema kirjutatud luuletus „Vorovski surma puhul”. 10. mail 1927 tappis endine valgekaartlane Šveitsi linnas Lausanne’is Nõukogude diplomaadi Vatslav Vorovski.

13. novembril saatis Brežnev luuletuse oma seltsimehele I. Jevsjukovile „mälestuseks”. Pool sajandit hiljem tuli Brežnevi lapsepõlvesõbral kingitus meelde ja ta saatis tolle hindamatu reliikvia Keskkomiteesse. Seal ei teatud, mida seesuguse kirjaoskamatu taisega peale hakata (tsiteerin täpselt originaali ortograafiat järgides):

Lõpetanud 1927. aastal tehnikumi, töötas noor spetsialist lühikest aega maakorraldajana Kurski kubermangu Graivoroni maakonnas. Ta sai määramise Uurali, alguses Mihhailovski kaevandusse, seejärel Bisserti rajooni.

Enne lahkumist kaugesse kanti abiellus Leonid Brežnev 1928. aastal Viktoria Denissovaga. Elu lõpus, jäänud juba üksinda, jutustas ta kirjanikele Larissa Vassiljevale ja Vladimir Karpovile oma armuloost.

Viktoria oli Leonidist aasta noorem. Ta oli sündinud 11. detsembril 1907. aastal Belgorodis. Tema isa Pjotr Denissov töötas raudteel vedurijuhina. Ema Anna kasvatas kodus lapsi, neid oli viis (neli õde ja üks vend). Viktoria lõpetas kümme klassi ja astus Kurski meditsiinitehnikumi. Brežneviga tutvus ta ühiselamus tantsuõhtul. Viktoria õppis esimesel kursusel, Leonid kolmandal. Kusjuures Brežnev oli palunud tantsule tema sõbranna, kuid too keeldus, Viktoria aga soostus. Sõbranna oli andnud tulevasele riigijuhile korvi sellepärast, et too ei osanud tantsida. Viktoria õpetas mehe tantsima… Kolm aastat hiljem nad abiellusid ja jäid elu lõpuni kokku.

Inimesed, kes tundsid muret rahvusküsimuse pärast, leidsid Viktoria Brežneva välimuses semiitlikke jooni ja pidasid teda juudiks. Viktorialt päriti selle kohta koguni aru. Ta vastas, et ta ei ole juut. Seletas, et Viktoria nime sai ta seepärast, et naabruses elas palju poolakaid, nende seas oli see nimi väga levinud. Leonid Brežnev hüüdis abikaasat hellitavalt „Vitjaks”.

Viktoria Brežneva sai ämmaemanda diplomi, kuid tööl praktiliselt ei käinud, tegeles mehe ja majapidamisega, hiljem laste kasvatamisega. Nad asusid elama Sverdlovski lähedale, üürisid toa. Siin sündis neil tütar Galina, hiljem poeg Juri. Nad ostsid hobuse ja sõitsid saaniga. Brežnevile hakkas meeldima jahilkäimine, sellest sai tema peamine meelelahutus kogu eluks.

Küpses eas kordas ta sageli:

„On vaja süüa ulukiliha, selles on palju mikroelemente.”

Viktoria Brežneva tagas abikaasale kindla ja hästi korraldatud tagala. Tema kodu oli alati mugav, ta oli väga hea kokk ja õpetas hiljem kokad, kes olid Brežnevile ette nähtud, valmistama toite nii, nagu ta abikaasale meeldis. Kuid Brežnev oli toidu suhtes vähenõudlik.

Kord võttis Brežnev vastu Põhja-Korea juhti Kim Ir Seni. Brežnev ei sallinud teda, tema meelest Kim Ir Sen kompromiteeris sotsialismi ja P’yŏngyang’i sõita ta ei tahtnud. Seepärast korraldas ta kohtumise raketiristleja „Varjag” pardal. Vaikse ookeani laevastiku ülem admiral Nikolai Amelko küsis Brežnevilt:

„Leonid Iljitš, mida teile lõunaks pakkuda?”

„Arste mul kaasas ei ole,” vastas peasekretär, „laske teha mereväe borš ja mereväe makaronid.”

Viktoria Brežneva hoolitses mehe garderoobi eest, valis talle ise ülikonnad ja lipsud. Ametnike halli massi taustal, kes olid riides täiesti ühtmoodi, nägi Brežnev välja päris elegantne, talle meeldisid heledad toonid, mõnikord oli ta ilma lipsuta, kandis meelsasti vabama lõikega jopesid ja sviitreid.

Brežnevi kohta liikunud juttude järgi otsustades oli ta naiste juures heas kirjas. Kuid kõrvalhüpped ei lõhkunud perekonda. Brežnev oli oma abikaasaga harjunud, pidas temaga nõu kõigis perekonda puutuvates küsimustes. Ta hoolitses naise eest nagu nainegi tema eest.

Poliitika vastu Viktoria Brežneva huvi ei tundnud, nõuandeid mehele ei jaganud, tegeles ainult kodu ja majapidamisega. Saanud riigi esimeseks leediks, Viktoria Brežneva ei muutunud, pühendus endiselt mehele, kodule, lastele ja lastelastele, arvukatele sugulastele, keda oli vaja aidata. Brežnev oli selle eest abikaasale tänulik. Ametlikke kohustusi oli Brežnevi naisel vähe. Mõnikord tuli tal viibida koos mehega riiklikel vastuvõttudel. Üks kord aastas, 8. märtsil, oli Viktoria Brežneva rahvusvahelise naistepäeva puhul korraldataval vastuvõtul perenaiseks. Sellele vastuvõtule kutsuti ainult naisi: saadikute ja kõige kõrgemate nõukogude ametnike abikaasasid, aga ka naissoost kultuuritegelasi. Tantsiti, et aga mehi ei olnud, siis tantsisid naised omavahel…

1929. aastal valiti Brežnev Bisserti rajooni töörahva saadikute nõukogusse ja määrati maakorraldusosakonna juhatajaks, seejärel kinnitati Bisserti rajooni (Uurali oblast, Sverdlovski ringkond) täitevkomitee esimehe asetäitjaks.

See oli lauskollektiviseerimise aeg, mil asjalikud, edukad ja oskuslikud peremehed kuulutati kulakuteks, neilt võeti maa ja varandus ning nad saadeti sunniviisiliselt kodukohast minema. Väärtasjad, raha ja teravili rekvireeriti. Konfiskeeritud leivavilja ekspordi arvelt rahastas Stalin rasketööstuse arendamist.

Brežnevi kõige tähtsamaks ülesandeks oli anda kulakutelt ära võetud maa kehvikutele. Need aastad võimaldasid tal hiljem veendunult öelda, et ta tunneb põllumajandust ja maaelu probleeme.

„Künnimaa ja niitude juurdelõigete tegemisel,” on öeldud tema nimel kirjutatud olukirjelduses „Kodumaatunne”, „viisime me järjekindlalt ellu klassipõhimõtet, püüdsime piirata kulakuid, suruda neid halvematele maadele ja aidata kehvikuid.”

9. oktoobril 1929 võeti Brežnev ÜK(b)P Bisserti rajoonikomitee büroo istungil „kui ametnik ja spetsialist, kes võtab aktiivselt osa ühiskondlikust tööst” ÜK(b)P liikmekandidaadiks. Tal seisis ees kahe aasta pikkune kandidaadiaeg. Samal istungil lähetati Brežnev Zujevski külanõukogusse parteilisele õppele – aruandluse ja kontrolli kampaaniat läbi viima ning seemne kindlustusfondi looma.

Rohkem kui nelikümmend aastat hiljem otsisid Sverdlovski oblastikomitee töötajad oblastikomitee arhiivist esimese sekretäri Boriss Jeltsini ülesandel välja selle istungi protokolli ja saatsid Brežnevile.

28. oktoobril kandis Brežnev maakorralduse käigust ette rajoonikomitee büroole. Büroo liikmed eesotsas rajoonikomitee vastutava sekretäri asetäitja Bezmaternõhhiga kiitsid tema töö heaks.

Detsembri alguses esines Brežnev partei rajoonikomitee pleenumil:

„Läbiviidud maakorraldusega anti parimad maad üle kehvikutele ja keskmikele, sellega seoses peame rakendama kogu jõu, et need maad seemendataks… Erilist tähelepanu on tarvis pöörata laenude jagamisele kehvikute rühmadele, kes on organiseeritud. Ma pean kollektiviseerimistegevuse suureks vajakajäämiseks tööplaanide puudumist… Külalisšefid ei ole külades kollektiviseerimise küsimusi teravalt üles seadnud…”

4. detsembril lubas büroo Brežnevil minna järjekordsele puhkusele. Pärast puhkust ootas teda uuele töökohale määramine.

13. veebruaril 1930 kinnitas partei Uurali oblasti Sverdlovski ringkonnakomitee büroo Brežnevi Sverdlovski ringkonna maakorraldusvalitsuse ringkonna maakorraldusosakonna juhatajaks. 20. veebruaril viidi ta üle tööle Sverdlovskisse. Kuid see töö ei sobinud talle, tundus igav.

Brežnev sai aru, et karjääri tegemiseks ametnikuna jääb tal haridust väheks.

1930. aasta septembris tuli ta koos sõbraga Moskvasse, et astuda M. I. Kalinini nimelise Põllumajandusmasinate Ehituse Instituuti. Mõlemad said sisse. Viktoria Brežneva jättis tütre oma ema hoolde ja sõitis mehe juurde Moskvasse. Kuid perega polnud Moskvas kuskil elada ja polnud ka, mille eest. Leonid Brežnev lahkus instituudist ja 1931. aastal naasid nad mehe vanemate juurde Kamenskojesse. Brežnev läks lukksepana tööle F. E. Dzeržinski nimelisse vabrikusse ja astus Dneprodzeržinski Mihhail Arsenitševi nimelise Metallurgiainstituudi õhtusesse osakonda (Arsenitšev oli Kamenskoje bolševike esimene juht).

„Instituut,” mainis hiljem Brežnevi pikaajaline abi Viktor Golikov, „polnud suurem asi.”

Pealegi valis Brežnev õhtuse osakonna ja mitte niivõrd ei õppinud kui tegi karjääri ühiskondliku töö valdkonnas. 1931. aastal (kahekümne viie aastasena) võeti ta vastu ÜK(b)P-sse. Brežnev valis elutee, mis kõige rohkema sobis tema iseloomu ja looduse poolt antud võimetega: instituudi parteigrupi organisaator, ametiühingukomitee esimees, parteikomitee sekretär.

Juba 1933. aasta 20. märtsil määrati noor ja aktiivne kommunist, alles üliõpilane, direktoriks Kamenskoje õhtuses metallurgia-alases töölisfakulteedis, millest hiljem sai tehnikum.

Kui 1976. aastal riigis valmistuti tähistama peasekretäri seitsmekümnendat sünnipäeva, komandeeriti ajakirja „Komsomolskaja Žizn” korrespondent Dneprodzeržinskisse (vt. ajaleht „Tribuna” 19. detsembrist 2001), kus ta hankis ”Töölisfakulteedi isikkoosseisu käskkirjade raamatu”, mis oli täidetud Brežnevi kalligraafilise käekirjaga. Tehnikumi direktori Brežnevi ukraina keeles kirjutatud käskkirjad annavad edasi ajastu vaimu.

19. mail 1933: „5. rühma õliõpilane Hren, O. J., välja saadetud ja hääleõigusest ilmajäetud kulaku tütar, kustutada üliõpilaste nimekirjast kui võõras element.”

19. juunil 1933: „9. rühma üliõpilane Muhhin, Aleksei kustutada üliõpilaste nimekirjast kui kulaku poeg, kes varjas töölisfakulteeti astumisel oma sotsiaalset päritolu.”

1935. aastal avaldas F. E. Dzeržinski nimelise tehase ajaleht „Znamja Dzeržinki” artikli „Tema nimi on bolševik”. Selles kirjutati Brežnevist:

„Ma ei suuda ette kujutada, kust ammutab see inimene nii palju energiat ja töövõimet. Viimase kuuni töötas ta õhtuse metallurgia-alase töölisfakulteedi direktorina. See on suur ja raske koorem. Ta õppis ka meie instituudis. Ta on ka kõige parem parteigrupi organisaator… Tema kaitses kursusel ka kõige paremini oma diplomiprojekti!.. Tootvale tööle läinud noorest insenerist Leonid Brežnevist võib palju oodata. Ta täidab need lootused… Sest ta on sepistatud tugevast metallist.”

Pärast instituudi lõpetamist sai Leonid Brežnevist soojusjõuinsener. Tema diplomitöö teemaks oli „Kõrgahjugaasi elektrostaatilise puhastamise projekt F. Dzeržinski nimelise tehase tingimustes”.

Ligi kolmkümmend aastat hiljem, 23. detsembril 1963, tegi Nikita Hruštšov Keskkomitee Presiidiumil teatavaks, et riigis ei ole vaja kehtestada üldist keskharidust. Aitab kaheksaklassilisest haridusest, seejärel omandagu noored elukutse. See oli üks ideedest, mille põhjuseks oli tema vähene haridus. Samal ajal oli maailm juba astunud teaduslik-tehnilise revolutsiooni ajastusse ja majandus vajas haritud kaadrit.

Kuid Brežnev toetas Hruštšovi:

„Ma arvan, et see küsimus tuleb lahendada poliitilisest seisukohast lähtudes ja selles plaanis on eriti väärtuslik seltsimees Hruštšovi mõte selles küsimuses, et inimesed õpiksid tööd tegema. Ma tahaksin seda kinnitada näitega oma perekonnast, näidata seda minu enda, minu venna ja õe eeskuju najal. Meie isa unistas sellest, et me saaksime kõrgema hariduse. Tal endal ei olnud kõrgemat haridust ja ta töötas nelikümmend viis aastat tsehhis. Kui tal jõudis kätte aeg pensionile jääda, siis ütlesime meie, juba täiskasvanud inimesed, talle, et kui ta pensionile jääb, siis me hakkame teda aitama. Ta vastas meile: minu jaoks on kõige kõrgem autasu see, kui te omandate kõrgema hariduse. Meie kõik kolmekesi saime kõrgema hariduse tootmistööd katkestamata. Kui ma lõpetasin keskkooli, oli mul juba tööstaaž olemas. Ma ei õppinud mitte kuskil viit aastat, sest töötasin isa juures põllumajanduses. Siis tulin Moskvasse, pärast lahkusin Moskvast ja läksin tehasesse.”

„Isegi nendes tingimustes võib hariduse saada,” täheldas Hruštšov rahulolevalt.

„Seejärel lõpetasin ma tehnikumi,” jätkas Brežnev.

„Selliseid inimesi võib sõrmedel üles lugeda,” ütles Anastass Mikojan, kes erinevalt Hruštšovist ja Brežnevist arvas, et noori ei tohi kõrgema hariduse omandamisel takistada.

„Sõrmedest tuleb puudu,” käratas Hruštšov.

„Siis sõitsin õppima,” jätkas oma jutustust Brežnev, „ja pärast seda tulin tehasesse ja töötasin viis aastat lukksepana, seejärel lõpetasin instituudi. Ka vend alustas tehasetööst, hiljem lõpetas instituudi ja praegu töötab ta tsehhiülemana. Ka õde on lõpetanud instituudi ja töötab praegu laboratooriumis keemikuna…”

Leonid Brežnev ei töötanud F. E. Dzeržinski nimelise tehase jõutsehhi vahetusülemana kaua, sest 6. oktoobril 1935 kutsuti ta Tööliste ja Talupoegade Punaarmeesse. Ta oli juba kakskümmend üheksa aastat vana.

Brežnev saadeti Taga-Baikali sõjaväeringkonda. Ta oleks pidanud teenima reamehena, kuid saavutas enda saatmise kursandiks Tšita tankikooli (tollal nimetati seda Taga-Baikali Soomusväeakadeemiaks). Küllap mängis siin oma osa ka see, et tal oli juba inseneriharidus. Neil aastatel arenesid soomustankivägede tehnika ja selle tootmine väga tormiliselt ning sõjaväes oldi rõõmsad iga tehniliselt kirjaoskaja kutsealuse üle. Kui Brežnev oli lõpetanud tankikooli, määrati ta Kaug-Ida sõjaväeringkonna 14. mehhaniseeritud korpuse tankiroodu poliitjuhiks. Ülemused olid märganud, et kursant eelistab poliittööd. Taga-Baikali sõjaväeringkonna ajaleht „Na Bojevom Postu” avaldas 6. oktoobril 1936 Brežnevi portree ja lühiartikli:

„Kõik tankikooli lõpetajad on head laskurid, Tööliste ja Talupoegade Punaarmee kõrgelt kvalifitseeritud ja poliitiliselt haritud võitlejad… Kes nad on?

Näiteks sm. Brežnev, L. I. – kommunist, töölise poeg, on ise olnud Dnepropetrovskis tööline. Õppetöö eesrindlane. Esimestest päevadest peale sai temast üks neist, kes organiseeris võitlust lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse eeskujulike näitajate eest. Nakatas oma isikliku eeskujuga teisi. Rühmakomandöri kohal stažeerides saavutas selle, et rühm täitis laskmiste teise ülesande hindele „väga hea”. Sõjaväes teenimise aasta jooksul on talle viis korda kiitust avaldatud ja ta sai rahalise preemia. Tema juhtimisel on erakordselt hästi kujundatud kasarm ja Lenini nurgake.”

Neli aastakümmet hiljem, 1978. aasta kevadel, veenis kaitseminister Dmitri Ustinov Brežnevit kui riigi Kaitsenõukogu esimeest sooritama enneolematu sõidu läbi kogu meie maa.

Kui kõrged külalised jõudsid Tšitasse, kus asus Taga-Baikali sõjaväeringkonna vägede staap, tehti Brežnevile üllatus. Ta viidi polku, kus ta oli 1930. aastatel teeninud. Tutvunud lahingukuulsuse muuseumiga, kirjutas ta aukülaliste raamatusse:

„Kallid sõdurid ja ohvitserid!

Need kohad on mulle mälestusväärsed ja kallid. Siin alustasin ma 1935.–1936. aastal tankiväeosas sõjaväeteenistust.

Suur tänu teile, et te hoiate alal Suure Isamaasõja päevil meie kodumaad kaitsnud sõjameeste traditsioone. Olge nende väärilised, kes oma elust hoolimata pidasid püha võitlust ja kaitsesid Nõukogude kodumaa piire.

Soovin teile head teenistust.”

Brežnev suhtus sentimentaalselt oma minevikku ja muuseumi ekspositsioon meeldis talle väga. Sõjaväeringkonna sõjanõukogu liige ja poliitvalitsuse ülem kindralleitnant Aleksei Lizitšev viidi peagi üle Moskvasse, Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema asetäitjaks…

Leonid Brežnev teenis sõjaväes vaid ühe aasta. 1936. aasta oktoobris arvati poliitjuht Brežnev reservi. Novembris määrati demobiliseeritud komandör Dneprodzeržinski metallurgiatehnikumi direktoriks. Kuid sellesse ametisse ei jäänud ta kauaks. Noorele sümpaatsele mehele, kellel oli töölisminevik ja kes oli saanud karastuse sõjaväes, avasid tee suurde karjääri massilised repressioonid. 1937. aasta mais kinnitati ta Dneprodzeržinski linna täitevkomitee esimehe asetäitjaks ehituse ja linnamajanduse alal.

Kodulinna täitevkomitees töötas ta kõigest aasta. 1938. aasta mais viidi ta üle oblastikeskusesse. Dnepropetrovski oblast oli tol ajal hiigelsuur, sellesse kuulusid rajoonid, millest said hiljem iseseisvad oblastid.

Brežnev määrati Dnepropetrovski oblastikomitee nõukogude kaubanduse osakonna juhatajaks. Toiduainetega varustamine jättis Ukrainas paremat soovida. Ka ei olnud Brežnev kunagi kaubandusega tegelenud, kuid see oli aeg, mil taolisele pisiasjale tähelepanu ei pööratud. Kui oskab juhtida, siis, järelikult, saab iga ametiga hakkama. Aga juhtimine, see tähendab läbisaamine ülemuste ja alluvatega, tal laabus. Ta oli inimeste vastu tähelepanelik ja heatahtlik, temaga koos töötavad inimesed hindasid seda. Ta tõusis karjääriredelil kiiresti. Ta ei istunud osakonnajuhataja toolil aastatki, teda edutati jälle.

7. veebruaril 1939 valiti Leonid Brežnev Dnepropetrovski oblastikomitee sekretäriks propagandatöö alal. See oli juba tõepoolest kõrge ametikoht. Keskkomitee poolt kinnitatud hierarhias kuulus Dnepropetrovski oblastikomitee teise gruppi (esimesse kuulusid Kiievi ja Harkovi oblastikomitee), aparaadis oli üle saja viiekümne inimese. Kuid ideoloogiatöö polnud Brežnevile kunagi meeldinud. Ta suhtus lugemisse niisuguse vastumeelsusega, et ei suutnud vajalikul määral omandada isegi dogmaatiliste seisukohtade kohustuslikku valikut. Ja ka paberitega õiendamisest ta ei hoolinud.

Aastaid hiljem, meenutades oma tööd ideoloogilisel ametikohal, ütles peasekretär Brežnev kitsamas ringis põlglikult:

„Ma vihkan seda targutamist, mulle ei meeldi tegeleda ilmlõpmatu lobisemisega. Nii et suuri vaevu pääsesin ära…”

Kui Brežnev seda rääkis, istus tema kõrval NLKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja, tulevane akadeemik Aleksandr Jakovlev. Brežnev pöördus tema poole:

„Nii on lood,” lisas ta õpetlikult ja muigas.

Dnepropetrovski oblastikomitee esimeseks sekretäriks oli juba eespool mainitud Demjan Korotšenko. Kuid teda soosiv Hruštšov tegi Korotšenkost peagi vabariigi valitsuse pea, oblasti pani aga juhtima teise oma soosiku – Semjon Zadiontšenko, kes oli Hruštšovi käe all töötanud juba Moskva Baumani rajoonikomitees. Stalin teadis Zadiontšenkot ja kiitis Hruštšovi valiku heaks:

„Miks mitte? Temast saab päris hea oblastikomitee sekretär.”

Parteilise juhtimise kooli tegigi Brežnev läbi energilise ja kergesti innustuva Semjon Zadiontšenko tiiva all. Tema õnneks oli ta ideoloogiasekretär vaid lühikest aega. Brežnevit toetas Konstantin Gruševoi, kellega koos ta oli metallurgiainstituudis õppinud. Gruševoi alustas parteilist karjääri varem ja peagi sai temast Dneprodzeržinski linnakomitee esimene sekretär. 1939. aasta jaanuaris valiti ta Dnepropetrovski oblastikomitee teiseks sekretäriks Leonid Korniitsi asemel, kes määrati vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.

Konstantin Gruševoi vedas Brežnevit endaga kaasa.

Seoses sellega, et paljud ettevõtted läksid üle sõjalise toodangu valmistamisele, loodi oblastikomitees 1940. aastal Moskva käsul sekretäri koht kaitsetööstuse alal.

Esimene sekretär ei tundnud kohalikku kaadrit ja võttis kuulda Gruševoid. Viimane tegi ettepaneku usaldada see töö Brežnevile. Tema kandidatuuri kiitis heaks Hruštšov, kes tuli oblastisse kaadriga tutvuma. 26. septembril 1940 tehti Brežnevist oblastikomitee sekretär kaitsetööstuse alal. Ta oli kõigest kolmkümmend neli aastat vana. Ta asus väga energiliselt tööle, ta tahtis end näidata. Kuid puhkes sõda.