Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 4

Tolleaegne Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest on väga üksikasjalikult rääkinud sellest, kuidas Hruštšovi kukutamist ette valmistati.

1964. aasta juulis puhkas ta Krimmis, riiklikus suvilas nr. 5 nimega Tšair. Valve hoiatas, et talle tuleb külla Brežnev. Šelest oli hämmingus: ta ei olnud Brežneviga lähedane. Šelest ootas Podgornõid, kes puhkas naabruses, Muhholatkas, ja kellega tal oli sõbralik vahekord. Enne üleviimist Moskvasse oli Podgornõi olnud Ukraina juht. Ta vedas ka Šelestit ülespoole. Saanud NLKP Keskkomitee sekretäriks, soosis ta endiselt Šelestit.

Saabus Brežnev. Nad võtsid pingil istet. Nende juurde tuli Šelesti lapselaps, samuti Pjotr.

„Mis su nimi on?” küsis Brežnev poisilt lahkesti.

Poiss vastas ja tundis omakorda huvi:

„Ja mis sinu nimi on?”

„Mina olen onu Ljonja.”

Pjotr vaikis ja ütles siis:

„Ahaa, ma tean. Sa oled onu Ljonja kinoputkast.”

Brežnev kohmetus mõnevõrra, kuid selgus, et ta sarnanes veidi oma nimekaimust kinomehhaanikuga, kes käis riiklikus suvilas Ukraina Keskkomitee sekretäri perele filme näitamas.

Sellest ajast peale palus Brežnev Šelestiga rääkides alati:

„Petro, tervita tingimata oma lapselast kinoputka onu Ljonja poolt.”

Brežnev ja Šelest käisid suplemas ja istusid lehtlas. Brežnev päris Šelesti käest, kuidas arenevad asjad Ukrainas. Ja küsis otsekui möödaminnes:

”Kuidas Hruštšov sinusse suhtub?”

„Minu meelest suhtub Nikita Sergejevitš minusse rahulikult, nagu suur juht nooremasse,” vastas Šelest distsiplineeritult. „Ta ei ole minu peale kunagi karjunud või minuga jämedalt käitunud.”

„Selline on ta näost näkku, aga seljataga võib muudki öelda. Ja ütleb ka,” turtsatas Brežnev.

Šelest sattus segadusse, ta mõtles, et Brežnev teab, kuidas Hruštšov temasse tegelikult suhtub. Kuid ütles igaks juhuks:

„Hruštšovi positsioon on selline, et tal ei ole vaja öelda näost näkku ühte ja selja taga teist. Üldsegi on tema vastutus ja koormus selline, et me peame temast aru saama, kui ta ka ütleb midagi teraval toonil. Kuid loomult ei ole ta vihapidaja, otse vastupidi, ta on hea ja osavõtlik.”

„Sa tunned teda halvasti,” vastas Brežnev rahulolematult, „oled oma provintsi asjadesse süvenenud, ei näe ega tunne midagi.”

Šelest solvus:

„Mida keegi tegema peab, seda ta ka teeb.”

„Seda küll, kuid toimuvat tuleb näha avaramalt,” ütles Brežnev. „Kõik, mis toimub parteis ja meie maal, sõltub teist, Keskkomitee Presiidiumi liikmetest. Me näeme, et te kiidate Hruštšovile takka, plaksutate talle esimestena. Aga meil on raske Hruštšoviga koos töötada. Sellest ma tulingi sinuga avameelselt rääkima, Petro. Meie jutuajamisest ei tohi keegi teada.”

Jõudis kätte lõunaaeg. Brežnev ei öelnud pitsikesest ära. Ta lõdvestus, luges luuletusi. Ütles Šelesti naisele vihjamisi mitu korda: „Petro ei mõista mind.” Šelesti poeg oli Aafrikas komandeeringus. Brežnev lubas Šelesti miniale, et too sõidab mehe juurde ja lisas:

„Ja see ei lähe sulle mitte midagi maksma.”

Lõuna venis pikale. Kui nad välja läksid, hakkas juba pimenema. Pärast joodud viina muutus jutt avameelsemaks.

„Petro, sa pead meid aitama, meid toetama!” ütles Brežnev.

Šelest ei tõtanud lõplikku vastust andma.

„Ma ei saa aru, milles ja keda nimelt ma toetama pean? Seleta mulle ära.”

„Hruštšov ei arvesta meiega, on jäme, annab meile hüüdnimesid ja riputab meile silte kaela, ta võtab otsused vastu omapäi. Hiljuti ütles, et meie juhtkond on vana ja seda on vaja noorendada. Ta kavatseb meid kõiki laiali peksta,” vastas Brežnev.

Brežnev ei kavaldanud. Šelest oli ise Hruštšovi suust kuulunud, et „Keskkomitee Presiidiumis on kõik puha vanad”…

„Kui vana sina oled?” küsis Brežnev.

„Viiskümmend neli on täis.”

„Siis oled ka sina Hruštšovi meelest vana.”

„Hruštšov muretseb kaadri noorendamise pärast. See on hea, järjepidevus peab säilima,” jätkas Šelest mängu.

„Sa said minust valesti aru,” ütles Brežnev. „Peab ju aru saama, et tegelikult tahab ta kogenud kaadri laiali peksta, et ise kõike otsustada…” Kortsutas kulmu ja lisas: „Kahju, et sa ei taha minust aru saada. Aga meie jutuajamine jäägu saladuseks.”

Šelest ei pidanud vastu:

„Kui te mind ei usalda, siis poleks pidanud minu juurde sõitma, aga konfidentsiaalsust pole vaja mulle ülearu meelde tuletada.”

Brežnev jagas ära:

„Petro, saa minust õigesti aru. Mul on raske kõike seda rääkida, kuid teist teed meil ei ole. Hruštšov mõnitab meid, eluisu on otsas.” Ta silmad läksid märjaks. „Ilma sinuta, ilma niisuguse suure organisatsioonita, nagu seda on Ukraina kompartei, ei saa me midagi ette võtta.”

„Te peate kõik kokku tulema ja Nikita Sergejevitšiga puudustest avameelselt rääkima,” soovitas Šelest. „Ma arvan, ta saab aru.”

„Sa räägid nii sellepärast, et sa ei tea asjade tõelist seisu,” katkestas teda Brežnev. „Kui me proovime seda teha, peksab ta meid kõiki laiali.”

Nad läksid suvilasse tagasi, jõid ja sõid veel.

Brežnev embas Šelestit, suudles teda ja ütles tähendusrikkalt:

„Petro, me loodame väga sinu peale.”

Brežnev sõitis ära ja Šelest jalutas peaaegu koidikuni kaldapealsel, vaagides, mida ta peaks tegema ja kelle poole hoidma. Ka tema pelgas ettearvamatut Hruštšovi, ka teda oli ära tüüdanud väsimatu esimese sekretäri alatine rahulolematus.

Hruštšov käis meelsasti Kiievis, esines vabariigi Keskkomitee pleenumil ja siunas kohalikku juhtkonda:

„Ukraina on oma positsioonid käest andnud, asjade seis teeb murelikuks… Olete halvasti töötama hakanud… Ma olen juba kritiseerinud Ukraina juhtkonda, kuid lõunalauas on kriitika neile nagu hane selga vesi, aga kui kritiseerida avalikult, siis näen – hakkavad kössi vajuma… Viimastel aastatel on nii, et nagu suvi kätte jõuab, püüavad kõik väikesed ja suured ülemused mitte mööda lasta kõige paremat Mustas meres suplemise aega. Seda enam, et nüüd on ka Krimm teie oma, on, kuhu sõita. Seltsimehed, kes töötasid Ukrainas koos minuga, teavad, et ma töötasin Ukrainas kolmteist aastat ja olin nende kolmeteistkümne aasta jooksul ainult üks kord puhkusel…”

Alluvate juuresoleku tõttu ei jäänud Šelestil ja teistel Ukraina juhtidel muud üle kui hapult naeratades Hruštšovile aplodeerida.

Hommikul helistas Šelest Podgornõile Muhholatkasse ja ütles, et eile oli tema juures käinud Brežnev. Podgornõi tundis huvi:

„Mida sa teed?”

„Elan eilset jutuajamist läbi.”

„Kui saad, sõida siia, elame koos läbi.”

Šelest rääkis Podgornõile üksikasjalikult jutuajamisest Brežneviga. Podgornõi kuulas teda tähelepanelikult ja ütles:

„Seda kõike ma tean.”

Selgus, et Brežnev oli juba käinud Podgornõi juures ja rääkinud talle jutuajamise sisust.

Šelest oli üllatunud:

„Milleks ma siis pidin kõike kordama?”

Podgornõi tunnistas ausalt:

„Ma ei teadnud, kas Brežnev rääkis mulle kõik ära.”

Podgornõi ei usaldanud täielikult Brežnevit. Igaüks vandenõulastest võis viimasel hetkel kõik Hruštšovile ära rääkida ja teised hukutada.

Šelest tahtis teada, miks oli tema juurde tulnud Brežnev ja mitte Podgornõi.

„Nii oli vaja,” vastas Podgornõi salapäraselt. „Hiljem saad teada.”

Šelest oleks võinud isegi taibata. Ka Brežnev ei usaldanud Podgornõid ega tahtnud mitte tema suust kuulda, vaid isiklikult veenduda, kelle poole Šelest hoiab.

Podgornõi ütles, et olukord on tõsine.

„Ma sain aru,” noogutas Šelest, ”minuga rääkides läksid Brežnevil koguni silmad märjaks.”

„Kas tõesti?” küsis Podgornõi irooniliselt.

„Tõesti,” kinnitas Šelest.

„Sa ära seda nii väga usu,” täheldas Podgornõi. „Pea meeles ütlemist: Moskva pisaraid ei usu.”

Teise korruse verandalt silmasid nad Brežnevit.

„Ära ainult välja näita, et sa tead, et ta juba käis minu juures,” hoiatas Podgornõi Šelestit.

Brežnev viis jälle jutu sellele, kui raske on koos Hruštšoviga töötada. Loetles tema tehtud vigu. On põllumajanduse oma monopoliks teinud. Reorganiseerib lõpmatult rahvamajandust. Jagas parteiorganisatsioonid linna- ja maaorganisatsioonideks. Ei pööra tähelepanu ideoloogiaküsimustele, ütleb, et see on tühi lobisemine, vaja on teha konkreetset tööd…

Šelest kordas, et on vaja kõigil kokku tulla ja Hruštšovile oma arvamus välja öelda.

„Ma ju ütlesin sulle,” ei pidanud Brežnev vastu, „et kes sellest esimesena iitsatab, see kihutatakse juhtkonnast minema.”

Šelest vaatas tähendusrikkalt otsa Brežnevile, siis Podgornõile. Viimane lülitus mängu:

„Aitab peitusemängimisest. Ma tean teie jutuajamisest Brežneviga. Petro, katsu kõigest, mida tehakse, õigesti aru saada. Sellega tuleb minna Keskkomitee pleenumile, aga ilma Ukraina ja Ukrainast valitud Keskkomitee liikmete seisukohata ei ole seda küsimust võimalik lahenda. Kõik teavad, et Ukraina parteiorganisatsiooni osakaal on suur ja et see on Hruštšovi peamine tugi. Seepärast pead sa olema valmis avameelselt, kuid ettevaatlikult rääkima kõigi oma seltsimeestega, kes kuuluvad NLKP Keskkomitee koosseisu, neid aga on Ukrainas palju – kolmkümmend kuus inimest. Võib-olla peaks korraldama vestluse usaldusväärse aktiiviga.”

„Õige asja nimel võib rääkida küll,” vastas Šelest, „kuigi see on väga riskantne. Kuid on kolm inimest, keda ma ei saa usaldada. Need on Senin, Korneitšuk ja Ivaštšenko. Nemad võivad Hruštšovile kõik kohe eraviisiliselt ette kanda.”

Olga Ivaštšenko oli Ukraina kompartei Keskkomitee sekretär (kureeris kaitsetööstust) ja Hruštšov meeldis talle väga.

Ivan Senin oli alates 1953. aastast vabariigi valitsusjuhi esimene asetäitja. Hruštšov ja Senin olid nooruses õppinud töölisfakulteedi ühes rühmas ning sellest ajast peale sõbrad.

Aleksandr Korneitšuk oli tuntud dramaturg, sotsialistliku töö kangelane ja akadeemik, mingit ametikohta tal ei olnud, kuid ta kuulus juba Stalini ajast peale NLKP Keskkomitee koosseisu.

Brežnev ütles, et võtab Ivaštšenkoga rääkimise enda peale:

„Ma tean, kuidas temasugustega rääkida.”

„Ljonja, ära võta enda peale liiga palju,” soovitas Podgornõi, „võid kärinal läbi kukkuda.”

Šelest ja Brežnev sõitsid Krimmi kolhoose vaatama. Käisid tollal kuulsas kolhoosis „Družba Narodov”. Kolhoosi esimees Ilja Jegudin korraldas neile lõunasöögi vabas õhus. Võeti napsi. Brežnev küsis, kuidas suhtuvad juuresolijad oblastikomiteede ja oblasti täitevkomiteede jagamisse linna ja maa omadeks.

1962. aasta oktoobris oli Hruštšov saatnud Keskkomiteesse kirja „Tööstuse ja põllumajanduse parteilise juhtimise ümberkorraldamisest”. Ta oli teinud ettepaneku jagada parteiorganid tööstuslikeks ja põllumajanduslikeks. Nii tekkis igasse oblastisse ja kraisse partei ühe oblastikomitee asemel kaks – üks tegeles tööstusega ja teine põllumajandusega. Võimu jagamine läks valuliselt, tekitas intriige ja tülisid ning äratas vaid viha Hruštšovi vastu.

Keegi ei soovinud Brežnevi küsimustele otseselt vastata. Jegudin ütles otsekoheselt:

„Meil ükskõik, peaasi, et ei segataks, sekkutaks vähem meie asjadesse ja varustataks kõige vajalikuga – meie endi raha eest.”

Brežnev oli lootnud kuulda kriitikat Hruštšovi aadressil, kuid juuresolijad ei tahtnud ohtlikku poliitilisse vestlusse sekkuda:

„Teie otsustasite partei-, nõukogude ja majandusorganite reorganiseerimise küsimused. Teie ka otsustage, mis edasi saab.”

Tagasiteel küsis Brežnev Šelestilt, miks „rahvas vaikib”?

„Ja miks teie keskuses vaikite, kui arvate, et midagi tehakse valesti?” vastas Šelest küsimusega.

Ivaštšenko ja Senin puhkasid Aluštas. Brežnev, Podgornõi ja Šelest sõitsid nende juurde. Jalutasid kõik koos pargis. Brežnev püüdis jääda Ivaštsenkoga kahekesi, kuid see ei õnnestunud. Lõunaajaks aga saabus Hruštšovi tütar Julia koos mehega. Avameelne jutuajamine osutus võimatuks.

Lõunalauas ütles Brežnev toosti Hruštšovi auks.

Tagasiteel päris Podgornõi õelalt:

„Noh, Ljonja, kas rääkisid Olgaga?”

„Neetud eit,” turtsatas Brežnev.

12. augustil kandis Šelest telefoni teel Hruštšovile ette asjade seisust vabariigis.

14. augustil helistas talle Brežnev ja palus üksikasjalikult rääkida kõnelusest Hruštšoviga.

21. augustil lendas Kiievisse Podgornõi. Nüüd muutus murelikuks juba Šelest – asi kippus venima. Aga viivitamine võis olla ohtlik. Selgus, et „ka Podgornõi ei olnud rahul Brežnevi tegevusetuse ja inertsusega ja oli üldse jõudnud järeldusele, et tema peale ei saa kindel olla”.

„Peab otsustavamalt tegutsema, muidu võidakse meid reeta,” ütles Podgornõi.

„Kes seda võiks teha?” küsis Šelest.

Podgornõi muigas: tal ei olnud illusioone riigi parteilise juhtkonna osas.

„Kui ma Moskvasse tagasi jõuan, hakkan Ljonjale peale käima. Ta on araks löönud,” vastas Podgornõi.

Septembri keskel tegi delegatsioon, mida juhtis Brežnev ja mis lendas Bulgaariasse, paaritunnise peatuse Kiievis. Šelest oli delegatsioonile Borispoli lennujaama vastu tulnud. Võttis Brežnevi kaasa ja viis ta Keskkomitee hoonesse. Ning hakkas Brežnevit veenma:

„Asjasse on pühendatud liiga palju inimesi ja viivitamine võib kaasa tuua suuri ebameeldivusi.”

Brežnev vastas enesekindlalt:

„Ära muretse, Petro. Me rakendame kõiki abinõusid, aga kuidas seda asja lahendada, seda me veel ei tea. Peame nõu.”

Laupäeval, 26. septembril, kogunes Kremli Sverdlovi saali Keskkomitee Presiidiumi laiendatud istung, mida juhatas Hruštšov. Arutati rahvamajanduse arendamise seitsme aasta plaani küsimust. Paljud osavõtjad teadsid juba, et Hruštšov kavatsetakse ära koristada.

„Kuid seni ei teadnud veel keegi ei tähtaega ega ka seda, kuidas kavandatu ellu viiakse,” meenutas Šelest. „Organisaatorid ise olid veel mingis rammestuse, ebakindluse ja ebaselguse seisundis.”

Seepärast näitasid koosolijad Hruštšovi vastu üles täielikku ustavust ja lugupidamist. Pärast istungit kogunes riigi juhtkond kitsamas ringis Keskkomitee Presiidiumi tuppa. Hruštšov küsis:

„No nii, seltsimehed, mida te arvate läbiviidud üritusest ja minu esinemisest?”

Presiidiumi liikmed rääkisid üksteise võidu, et kõik läks väga hästi. Hruštšov tegi Keskkomitee sekretäridele ülesandeks valmistada ette järjekordne pleenum. Ütles, et sõidab puhkusele.

Mõni päev hiljem tegi välismaalt naasev Podgornõi Kiievis halva ilma tõttu „sunnitud maandumise”. Ta vestles öö läbi Šelestiga, kes andis üksikasjalikult aru, kellega Keskkomitee liikmetest ta oli juba vestelnud. Paljudega oli ta kohe vastastikuse mõistmiseni jõudnud, kuid mõnedki kaotasid pea, jutuajamine nendega ei laabunud.

Podgornõi hoiatas:

„Ole ettevatlikum.”

Nad kartsid endiselt Hruštšovi.

„Üks tema sõna,” meenutas Šelest, „ja paljud meist oleks „kahjutuks tehtud”, isoleeritud või koguni hävitatud, sisuliselt ja vormiliselt oli ju tegemist vandenõuga valitsusjuhi vastu, aga millega need lõppevad, see on hästi teada…”

Kuid sedapuhku oli Hruštšov ülemäära usaldav, laskis end lõdvaks ja kaotas valvsuse.

Podgornõi rääkis Šelestile, kuidas arenevad asjad Moskvas. Mõned Presiidiumi liikmed kõhklevad. Mõnda tuli ähvardada, et nad vähemalt suu peaksid…

Brežnev ja Podgornõi palusid tungivalt Šelestit, et ta räägiks Ukraina Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Demjan Korotšenkoga, kes oli palju aastaid töötanud koos Hruštšoviga ja oli 1930. aastatel olnud Moskva oblastikomitee sekretär. Massiliste repressioonide ajal oli Korotšenko kohta kokku pandud süüasi ja teda valmistuti arreteerima. Hruštšov oli Korotšenko päästnud, oli Stalini juures tema eest välja astunud.

Šelest riskis ja lõi kaardid lauale. Korotšenko mõtles järele ja otsustas:

„Ma tunnen Nikitat ammu. Ta on hea organiseerija, pühendunud kommunist, kuid nähtavasti on ta sel ametikohal liiale läinud – arvab, et ta on juht. Ta on teinud palju poliitilisi vigu. Nähtavasti oleks talle ja parteile parem, kui ta lahkuks sellelt kohalt, ka peab esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe kohad lahus hoidma. Seitsmekümneaastasena on raske juhtida sellist riiki, nagu on meie maa, pealegi veel Nikita vanainimesliku karakteriga.”

„Demjan Sergejevitš, mida ma võin Brežnevile ja Podgornõile edasi öelda?” küsis Šelest.

„Ütle edasi, et ma olen teiega, ja kui peaks vaja olema, siis võin selles küsimuses esineda kus tahes.”

Veel üks Hruštšovi ustav võitluskaaslane, kes oli talle suuresti tänu võlgu, reetis Nikita Sergejevitši kergel käel… Kuid mitte kõik ei laabunud vandenõulastel nii kergesti. Podgornõi pihtis Šelestile, et otse enne Hruštšovi ärasõitu puhkusele oli neil toimunud ebameeldiv jutuajamine.

Hruštšov oli kutsunud Podgornõi oma kabinetti ja küsinud otsesõnu:

„Kas see on tõsi, seltsimees Podgornõi, et on mingi grupp, kes tahab mind ära koristada, ja teie osalete selles grupis?”

(„Kas sa kujutad ette minu seisundit ja olukorda?” ütles Podgornõi Šelestile.)

„Nikita Sergejevitš, miks te seda arvate?” oli Podgornõi mananud näole üllatunud ilme.

Ise aga oli mõelnud: kelle käest ta võis seda teada saada? Mõtles Brežnevi peale. Too oli mingil hetkel ära kohkunud: „Võib-olla jätame kogu selle asja katki?” Podgornõi oli talle peale hüpanud: „Kui tahad hukkuda – hukku, kuid ära mõtlegi seltsimehi reeta.”

Kuid Hruštšov oli öelnud, et vandenõust oli tema pojale Sergeile rääkinud KGB töötaja Vassili Galjukov, Nikolai Ignatovi endine ihukaitseülem – Ignatov oli Keskkomitee sekretäri kohalt Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe võimutühisele kohale tagandatud. Hruštšovi peale solvunud Nikolai Ignatov osales tõepoolest aktiivselt vandenõu ettevalmistamises. Ta sõitis mööda maad ringi ja veenis vanu sõpru Hruštšovi vastu esinema.

Hruštšov oli koguni näidanud Podgornõile kirja, mille KGB töötaja oli Sergei Hruštšovi kätte toimetanud, ja küsinud:

„Kas te teate sellest midagi?”

Silmagi pilgutamata oli Podgornõi öelnud, et ta ei tea midagi ja soovitanud teha Riikliku Julgeoleku Komiteele ülesandeks kontrollida kõiki fakte. Ta oli kindel, et Semitšastnõi keerutab end välja. Kuid Hruštšov oli otsustanud KGB poole mitte pöörduda, vaid paluda Mikojanil sõbramehe poolest Ignatov välja kutsuda, temaga rääkida ja siis ette kanda.

Gruusia kompartei Keskkomitee esimese sekretäri Vassili Mžavanadze kaudu õnnestus Ignatovit tema kohale kerkinud ohu eest hoiatada. Tal oli kästud jutuajamisel Mikojaniga kõike eitada… Ja ilmselt ei olnud ka ettevaatlik Mikojan esimese sekretäri ülesannet täites ülearu agar. Ta jäi ustavaks Hruštšovile, kuid ei tahtnud tülitseda ka tema vastastega.

Leonid Zamjatin, kes tollal töötas Välisministeeriumis, jutustas mulle, kuidas mõni aeg enne enda mahavõtmist oli Hruštšov äkki ilmunud Indoneesia presidendi auks korraldatud lõunasöögile ja pidanud ootamatult avameelse kõne.

Lõunalauas oli kõige tähtsam mees Podgornõi, sest Hruštšov oli ametlikult puhkusel. Siiski tuli ta kohale ja astus saali sõnadega, mis ei tõotanud midagi head:

„No nii, mulle enam kohta ei olegi?”

Mõistagi leiti koht kohe. Hruštšov andis Podgornõile märku:

„Jätka juhtimist.”

Kuid lõunasöögi lõpu eel, kui protokollilised kõned olid peetud, ütles Hruštšov:

„Huvitav asi. Ma tulin hiljuti puhkuselt tagasi, kuid kõik püüavad mulle selgeks teha, et ma olen haige, et ma peaksin minema ennast ravima. Seda räägivad arstid ja ka kõik teised. Olgu, ma lähen. Ja kui tagasi tulen, löön selle „punnkorgi” minema.” Ning osutas käega Keskkomitee Presiidiumi liikmete suunas, kes istusid sealsamas. „Nad arvavad, et suudavad kõike ka ilma minuta otsustada…”

Nähtavasti Hruštšov midagi ikka tunnetas. Loodus oli talle kaasa andnud hästi arenenud intuitsiooni. Muidu poleks ta poliitilises võitluses ellu jäänud.

Võib-olla on sellega seletatav tema ootamatu telefonikõne Georgi Žukovile. 1957. aasta oktoobris oli Hruštšov Žukovi kaitseministri kohalt osavasti kõrvaldanud – puhtpoliitilistel kaalutlustel, kuna ei soovinud näha enda kõrval populaarset, enesekindlat ja ambitsioonikat marssalit. Nad polnud seitse aastat omavahel rääkinud. Erru saadetud Žukovit jälgis pidevalt KGB.

Ja äkki helistas Hruštšov Žukovile. Ütles lepitavalt:

„Sind on laimatud. Me peaksime kohtuma.”

Hruštšovi abi on kirja pannud: pärast puhkus Pitsundas kavandada kohtumine marssaliga. Kui pea kohale hakkasid kogunema pilved, otsustas Hruštšov, kes tunnetas, et kaotab toetust, leida tuge rahvuskangelaselt. Kõige järgi otsustades tahtis ta tuua marssal Žukovi tagasi poliitikasse, täpsemalt öeldes kutsuda ta endale appi. Kui Žukov oleks 1964. aastal olnud kaitseminister, ei oleks Hruštšovi vaenlased saanud arvestada sõjaväe toetusega.

Hruštšovi lubadus Presiidium laiali peksta ainult koondas tema vastaste ridu. Enesekindlus vedas Hruštšovi alt. Ta saadeti pensionile enne, kui ta jõudis võistlejad ära koristada.

29. septembril helistas Podgornõi Šelestile Tšerkassõsse ja käskis kiiresti Krimmi lennata, et võtta vastu Hruštšov, kes sõitis puhkusele. Ning palus hiljem detailselt jutustada, millest oli räägitud. Tahtis, et ustav inimene oleks Hruštšovi kõrval ja jälgiks tema meeleolu.

1. oktoobril võttis Šelest Simferoopolis Hruštšovi vastu. Too küsis naljatamisi:

„Miks teie siin olete? Mina olen ju puhkusel, aga teie peate töötama.”

„Nikita Sergejevitš, minu kohus on teid vastu võtta. Te saabusite ju vabariigi territooriumile. Võib-olla on teil mingeid küsimusi.”

Hruštšov võttis ta enda autosse ja kutsus pärast lõunat sööma.

Šelestile tundus, et Hruštšov oleks nagu tahtnud millestki rääkida.

Ta siunas ideoloogiarinde töötajaid, nimetas Keskkomitee sekretäri Suslovit, „inimeseks vutlaris”, Brežnevit jutumeheks. Kurtis, et oli võtnud Podgornõi Moskvasse kui hea ja väljaõpetatud töötaja, kuid erilisi tulemusi ei näe, ta oli oodanud rohkemat.

„Meie Presiidiumis on vanameeste seltskond,” jätkas Hruštšov. „Nende seas on palju inimesi, kes armastavad rääkida, aga mitte tööd teha. Ka mina olen juba üle seitsmekümne aasta vana, pole enam seda reipust ja energiat, tuleb mõelda väärikale vahetusele. Juhtivale tööle on vaja edutada noori, neljakümne-neljakümne viie aastaseid väljaõpetatud inimesi. Me ei ole ju igavesed, paari aasta pärast tuleb paljudel meist minna vanaduspuhkusele.”

See ei olnud Hruštšovi esimene avameelne jutuajamine Šelestiga.

Mõned kuud enne neid sündmusi, 1964. aasta märtsis, oli Hruštšov võtnud Šelesti kaasa Ungarisse. Peaaegu igal õhtul jalutasid nad kahekesi Nõukogude liidri käsutusse antud residentsi territooriumil. Hruštšov rääkis halvakspanevalt oma seltsimeestest partei juhtkonnas, muuhulgas Brežnevist ja Suslovist, peaideoloogist.

Šelest kuulas ja vaikis. Tema tähelepanekute järgi oli Hruštšov väga erutatud. Tema kannul kõndis kogu aeg KGB üheksanda valitsuse (kõrgemate võimuorganite kaitse) töötaja. Mingil hetkel oli ihukaitsja sattunud Hruštšovile liiga lähedale. Viimane lausa sattus raevu:

„Mis teil vaja on?! Miks te kuulate pealt, spioneerite minu järel? Tegelge oma asjadega!”

Šelest oli püüdnud Hruštšovi rahustada:

„Nikita Sergejevitš, ta on ju oma ametipostil.”

Hruštšov oli ikka veel ärritunult vastanud:

„Kui ta on ametipostil, siis tegelgu oma ametiga, mitte pealtkuulamisega. Küll ma neid tean.”

Hruštšov tunnetas, et oht lähtub KGB-st, kuid kahtlustas valesid inimesi. Ta pidas KGB esimeest Vladimir Semitšastnõid ja tolle eelkäijat sel ametikohal Aleksandr Šelepinit talle ustavateks inimesteks. Ta ise oli pannud need noored mehed kõrgetele ametikohtadele, kuid eksis rängalt nende meeleolude ja kavatsuste hindamisel…

Järgmisel päeval sõitis Hruštšov mägedesse jahile – mufloneid küttima. Õhtu eel tuli jahisaagiga tagasi ja läks faasaneid laskma. Hruštšov oli hea laskur. Kuid 3. oktoobril ütles Hruštšov, et Krimmis on ilmad halvaks läinud ja ta sõidab Pitsundasse. Seda enam, et seal puhkas Mikojan.

Kui Hruštšov oli ära sõitnud, võttis Šelest kõrgsagedusside kaudu ühendust Podgornõi ja Brežneviga. Brežnev andis Šelestile edasi tähendusrikkad tervitused Poljanskilt ja Dmitri Ustinovilt, kellest oli hiljuti saanud valitsusjuhi esimene asetäitja ja Kõrgema Rahvamajandusnõukogu esimees. See tähendas, et ka nemad on „asjas sees”.

Brežnev ütles, et püüdis ühisesse asja kaasa tõmmata kaitseministri esimest asetäitjat Andrei Gretškot. Kuid too lõi kartma ja hoidus jutuajamisest kõrvale.

Kaitseministri marssal Malinovskiga vestles korduvalt Šelepin. Malinovski ütles, et sõjavägi ei hakka sisepoliitiliste küsimuste otsustamisest osa võtma, see tähendab, ei hakka Hruštšovi kaitsma. 10. oktoobril kinnitas ta, et astub koos kõigi teistega Hruštšovi vastu välja.

Marssal Malinovski oli Hruštšovile tänu võlgu kõrge ametikoha ja võib-olla koguni ellujäämise eest. 1942. aastal kavatses Stalin, saanud informatsiooni Malinovski armee halvast olukorrast, anda ta tšekistide kätte. Kuid Hruštšov astus Malinovski eest välja, soosis teda terve aasta ja päästis tulevase kaitseministri.

Kuidas marssal talle selle eest tasus? Juba pärast Hruštšovi errusaatmist ütles Malinovski 7. novembri vastuvõtul käreda Ameerika-vastase toosti. Tema juurde astus Hiina delegatsiooni juht Zhou Enlai, kes oli tulnud vaatama, mis Moskvas pärast juhtkonna vahetumist toimub, ja õnnitles hea imperialismivastase toosti puhul.

Malinovski, kes oli ehk ülemäära joonud, ütles Zhoule:

„Joome Nõukogude–Hiina sõpruse terviseks. Me lõime oma Nikita-lollikese minema, teie tehke oma Mao Zedongiga samuti, siis hakkavad meil asjad kenasti edenema.”

Nördinud Zhou Enlai lahkus vastuvõtult. Puhkes skandaal. Kuid see Malinovski lause ütleb kõige rohkem tema enda kohta. Hruštšov oleks võinud inimeselt, kelle ta päästis, vähemalt elementaarset tänulikkust loota…