Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 5

Oktoobris käskis KGB esimees Semitšastnõi sõjalise vastuluure valitsusel ja eeskätt Moskva sõjaväeringkonna eriteenistuse töötajatel viivitamatult teatada talle ka kõige tühisematest vägede ümberpaigutustest.

Kolme päeva jooksul, mil Hruštšovi maha võeti, oli KGB mõnede allüksuste isikkoosseis ja eelkõige üheksanda valitsuse hästi ettevalmistatud ohvitserkond kasarmutes täies lahinguvalmiduses…

Šelest helistas Hruštšovile Pitsundasse ja jõudis järeldusele, et Nikita Sergejevitš ei aima midagi ning on heas tujus. Šelest rääkis esimese sekretäri abide Grigori Šuiski ja Andrei Ševtšenkoga (kes tegeles põllumajandusega ja oli Üleliidulise V. I. Lenini nimelise Põllumajandusteaduse Akadeemia korrespondentliige) ning veendus, et nad ei ilmuta mingeid ärevuse märke.

Šelest helistas Brežnevile. Talle tundus, et Brežnev räägib kuidagi ebakindlalt. Siis võttis ühenduse Podgornõiga. Too rahustas teda:

„Kõik läheb normaalselt. Tagasilööke ei ole.”

Ettevalmistused Hruštšovi mahavõtmiseks olid jõudnud otsustavasse järku.

12. oktoobri hommikul lendas Šelest Moskvasse. Ukraina kompartei Keskkomitee teisele sekretärile Nikolai Sobolile oli ta midagi seletamata teinud korralduse koguda Kiievisse kõik NLKP Keskkomitee liikmed ja liikmekandidaadid ning Keskrevisjonikomisjoni liikmed, kes töötasid Ukrainas, ja neid seal mingil ettekäändel kinni pidada. Samasuguseid ettevalmistusi tehti ka teistes vabariikides ja oblastites.

Kasahstani Ministrite Nõukogu esimehele Dinmuhhamed Kunajevile helistas Dmitri Poljanski ja hoiatas:

„On oodata tähtsaid muudatusi. Kui on vaja, kutsume Presiidiumi istungile. Kui ei, siis saad tulemustest teada. Oota telefonikõnet.”

Kunajevit kavatseti kasutada juhul, kui Hruštšov oleks vastu hakanud.

13. oktoobril 1964 saabus Hruštšov lennukil Moskvasse Presiidiumi istungile. Valitsuse lennujaamas Vnukovo-2 oli Keskkomitee esimest sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimeest vastu võtmas ainult üks inimene: KGB esimees Vladimir Semitšastnõi.

Asi polnud mitte ainult selles, et Semitšastnõi pidi välja vahetama Hruštšovi valvemeeskonna ja jälgima, et temperamentne Hruštšov ei võtaks ette midagi ootamatut. Mitte igaüks poleks julgenud sellisel hetkel temaga kahekesi jääda. Hruštšov oli ikkagi veel riigi esimene mees ja teda kardeti.

Aastaid hiljem jutustas Semitšastnõi, et Brežnev olevat koguni teinud ettepaneku Hruštšov füüsiliselt kõrvaldada – ta ei uskunud, et neil õnnestub sundida Hruštšovi erru minema. Ei tahaks Semitšastnõi sõnades kahelda, kuid inimesed, kes Brežnevit tundsid, ei uskunud eriti, et ta oleks võinud sellise ettepaneku teha – see ei läinud tema iseloomuga kokku.

Teiste juttude järgi olevat Brežnevi närvid mingil hetkel üles öelnud, ta oli nutma puhkenud ja hirmunult korranud:

„Nikita tapab meid kõiki ära.”

Semitšastnõi Hruštšovi ei kartnud. Kuidas ka polnud, aga tahtejõust, otsustavusest ja võimukusest Semitšastnõil puudu ei tulnud.

Tollane KGB valitsusside valitsuse ülema asetäitja kindralleitnant Nikolai Brusnitsõn meenutas, kuidas Semitšastnõi oli ta nende sündmuste eelõhtul välja kutsunud. Hruštšov puhkas veel Pitsundas. Semitšastnõi ütles võimukalt, et tal on vaja teada, kes ja mis asjus Hruštšovile helistab.

„Vladimir Jefimovitš,” vastas Brusnitsõn kindlalt, „mitte ainult minul, vaid ka teil pole õigust seda teada.”

Semitšastnõi valis kohe Brežnevi telefoninumbri:

„Leonid Iljitš, valitsusside ülem ütleb, et see on võimatu.”

Kuulanud Brežnevi vastuse ära, esitas Semitšastnõi valitsusside valitsuse ülema asetäitjale uue küsimuse:

„Aga mida võib?”

„Mida on konkreetselt vaja?” täpsustas Brusnitsõn.

„On vaja teada, kes Hruštšovile helistab.”

„Seda võib,” noogutas Brusnitsõn, ”erikommutaatoris peab see informatsioon olema.”

„Väga hea. Kandke mulle iga tunni järel ette, kes on Nikita Sergejevitšile helistanud.”

Riiklikku suvilasse Pitsundas läks valitsuse kaugekõnede kõrgsagedussideliin läbi Thbilisi. See lülitati välja, viidates aparatuuri rikkele. Hruštšovi ühendati Moskvas asuva erikommutaatori kaudu ja KGB esimehele kanti kõigist Hruštšovi telefonikõnedest viivitamatult ette.

Tulnud lennukitrepist alla, küsis Hruštšov Semitšastnõilt:

„Kus teised on?”

„Kremlis.”

„On nad juba lõunat söönud?”

„Vist mitte. Oodatakse teid.”

Hruštšov sõitis lennujaamast otse Kremlisse ja läks oma kabinetti. Presiidiumi istung algas kell kolm päeval. Hruštšov tuli tuppa, teretas ja küsis:

„Noh, mis siis lahti on?”

Ta istus eesistuja tugitooli ja kordas:

„Kes siis alustab? Milles asi?”

13. oktoobri istungile oli kutsutud ka Keskkomitee Presiidiumi liige Mikojan, kes saabus Pitsundast Hruštšoviga samas lennukis, ning Presiidiumi liikmekandidaadid: Gruusia kompartei Keskkomitee esimene sekretär Vassili Mžavanadze, Valgevenemaa kompartei Keskkomitee esimene sekretär Kirill Mazurov, Usbeki kompartei Keskkomitee esimene sekretär Šaraf Rašidov ja Ukraina kompartei Keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest.

Neist asus Hruštšovi poolele, ja sedagi tinglikult, ainult Anastass Mikojan. Ülejäänud ründasid Hruštšovi raevukalt. Niisuguseid süüdistusi ei olnud ta oma elus varem kuulnud.

Esimesena võttis sõna Brežnev. Hruštšov ei osanud arvatagi, et Keskkomitee Presiidiumi istung võtab sellise pöörde. Brežnev ütles, et Presiidiumis puudub kollegiaalsus. Juurutatakse Hruštšovi isikukultust, kes suhtub seltsimeestesse lugupidamatult. Seetõttu võetakse vastu läbimõtlemata otsuseid. Oblastikomiteede jaotamine tööstuslikeks ja põllumajanduslikeks on viga, rahvas ei toeta seda.

Hruštšov vaidles vastu:

„Kõike seda, mida Brežnev siin ütles, ei ole ma oma kurvastuseks võib-olla märganud. Kuid mitte keegi ei ole mulle sellest mitte kunagi rääkinud. Kui see on nii, siis ma olen kõigest inimene. Peale selle olete te kõik mind kõiges toetanud, öelnud, et kõike tehakse õigesti. Ma olen teid pidanud mõttekaaslasteks ja mitte vastasteks. Mis puutub siin püstitatud küsimustesse, sealhulgas ka oblastikomiteede jaotamisse, siis seda ei otsustanud ma ju üksinda. Presiidiumil ja seejärel pleenumil arutasime kõike seda ühiselt. Ma olen ustav parteile ja rahvale. Nagu igaühel, võivad ka mul olla mingid puudused. Ma küsin, miks keegi ei ole mulle neist varem rääkinud? Kas see on siis aus? Mis puutub ette tulnud jämedasse käitumisse mõnede seltsimeestega, siis ma palun vabandust. Te ju teate, et ma olen parteile ustav.”

Hruštšov ei taibanud veel, et teda kavatsetakse erru saata ja oli valmis töötama „kogu jõust”. Nagu oli kokku lepitud, võttis sõna Šelest. Hruštšov sekkus repliikidega tema esinemisse. Šelest vastas Hruštšovile mitu korda üsna järsult. Tema kunagisest lugupidamisest ei olnud jälgegi järel, lõpetuseks katkestas ta esimest sekretäri ebaviisakalt:

„Nikita Sergejevitš, me oleme teid palju kordi kuulanud, kuulake nüüd üks kord ka meid.”

Üksteise järel esinesid kõik partei kõrgema juhtkonna liikmed.

Räägiti kõrgendatud toonil. Presiidiumi liikmed nõudsid, et Hruštšov läheks vabatahtlikult erru, kuid ta ei olnud sellega nõus. Tema lahkumisavaldust oli vaja selleks, et vältida läbirääkimisi Keskkomitee pleenumil. Kui Hruštšov oleks endale kindlaks jäänud, siis oleks tal olnud teoreetiline võimalus pleenumil sõna saada.

Mõistagi ei oleks see midagi muutunud. Nähes, kelle poolt on enamus, oleksid

Keskkomitee liikmed hääletanud tema mahavõtmise poolt. Kuid võib-olla oleks leidunud paar-kolm Hruštšovi vana sõpra, kes oleksid tema kaitseks välja astunud. Ent eesmärk oli vältida poleemikat pleenumil, saavutada üksmeelne heakskiitmine Hruštšovi tagandamise asjus, näidata, et see on kogu partei tahe.

Keskkomitee Presiidiumi istung lõppes hilisõhtul. Otsustati järgmisel päeval jätkata.

Hruštšov sõitis oma elukohta Lenini (Vorobjovi1) mägedel. Ta oli veel esimene sekretär ja valitsusjuht. Kuid tegelikult oli ta välisilmast ära lõigatud. Selle eest oli hoolt kandnud Semitšastnõi. Hruštšov ei saanud helistada ei oma naisele, kes oli ravil Tšehhoslovakkias Karlovy Vary kuurordis, ega tütrele Juliale Kiievisse.

Esimese sekretäri ihukaitse oli Semitšastnõi välja vahetanud. KGB üheksanda valitsuse ülem alampolkovnik Vladimir Tšekalov kuuletus Semitšastnõile kõhklematult.

Nikita Hruštšov ei pidanud hiljutiste seltsimeeste survele vastu. Ta oli liiga vana ja väsinud. Piinelnud kogu öö, ilmus Hruštšov 14. oktoobri hommikul Presiidiumi istungile murtud mehena.

Esimesena võttis sõna Poljanski, kes sõna otseses mõttes tungis Hruštšovile kallale. Seejärel kõnelesid Kossõgin, Mikojan ja Podgornõi. Ainult Anastass Mikojan tegi ettepaneku jätta Hruštšovile mingi ametikoht, kasutada tema kogemusi ühises töös. Ta sai selle ettepaneku eest võtta.

Taas võttis sõna Brežnev. Selle esinemise teksti andis ta pärast istungit oma abi Andrei Aleksandrov-Agentovi kätte.

„Teie, Nikita Sergejevitš,” ütles Brežnev, „teate, kuidas ma teisse suhtun. Teile raskel hetkel võitlesin ma ausalt, julgelt ja veendunult teie eest, leninliku joone eest. Mul oli tookord müokardi infarkt, kuid ka raskelt haigena leidsin ma endas jõudu teie eest võidelda. Täna ei saa ma astuda tehingusse oma südametunnistusega ja tahan oma seisukoha parteilase kombel välja öelda… Kui teil, Nikita Sergejevitš, ei oleks niisuguseid pahesid nagu on võimuiha, eneseimetlus, usk oma eksimatusesse, kui te oleksite natukenegi tagasihoidlikum, siis ei oleks te lasknud tekkida oma isiku kultusel. Te olete pannud raadio, kino, televisiooni oma isiku teenistusse. Teile on hakanud meeldima anda juhtnööre kõigile ja kõikides küsimustes, kuid on teada, et ükski inimene ei suuda niisuguse ülesandega toime tulla – see on kõigi vigade põhjus…”

Kõigist Brežnevi kõnedest on see vist kõige parem. Ja kõige siiram. Kuigi ta kirjutas selle ise, ilma et teda oleksid aidanud need kirjaseadjad, kes edaspidi hakkasid tema kõnesid ette valmistama. Kõne on hea selle poolest, et see on arukas. Aga kui kiiresti unustas Leonid Brežnev ise Hruštšovi kabinetti asudes kõik selle, mida ta heitis ette oma eelkäijale!

Küsiti Keskkomitee sekretäride Leonid Iljitšovi (ideoloogia), Aleksandr Rudakovi (tööstus), Vitali Titovi (parteikaadrid), Pjotr Demitševi (rahvamajanduse kemiseerimine), Juri Andropovi (sotsialismimaad) ja Parteikontrolli Komitee esimehe Nikolai Šverniku käest, kas nad on nõus ettepanekuga kutsuda kokku pleenum ja soovitada vabastada Hruštšov tema ametikohustustest. Kõik olid nõus.

Seejärel anti sõna Hruštšovile. Ta oli masenduses.

”Mul on hea meel Presiidiumi üle, et see on nii küps,” ütles Hruštšov. „Kõik, mis praegu tehakse, on meie partei võit. Ma lahkun ega hakka teiega kaklema – meil teiega on üks ideoloogia ja ühed põhialused. Ma saan aru, et see on minu viimane poliitiline kõne – luigelaul. Pleenumil ma ei esine, kuid tahaksin pöörduda pleenumi poole palvega.”

Sellest keelduti. Hruštšovi silmi tõusid pisarad.

„Kirjutage avaldus minu lahkumise kohta, minu tagandamise kohta, ma kirjutan sellele alla. Ma loodan selles küsimuses teie peale. Öelge, kus ma peaksin elama. Kui on vaja, sõidan ma Moskvast ära.”

Keegi hüüatas vastuseks:

„Milleks seda teha? Ei ole vaja.”

„Kui teil läheb hästi,” ütles Hruštšov, „olen ma ainult rõõmus ja hakkan jälgima ajalehtede teateid. Tänan teid ühise töö eest, kriitika eest.”

Avalduse Hruštšovi nimel koostasid Grišin ja Iljitšov:

„NLKP Keskkomiteele

Seltsimehed NLKP Keskkomitee liikmed ja liikmekandidaadid, NLKP Keskrevisjonikomisjoni liikmed!

Seoses kõrge eaga ja võttes arvesse minu tervislikku seisundit, palun NLKP Keskkomiteed rahulda minu palve vabastada mind NLKP Keskkomitee esimese sekretäri, NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikme ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustest.

Eespool nimetatud põhjustel ei saa ma praegu täita mulle pandud kohustusi.

Luban NLKP Keskkomiteele pühendada oma ülejäänud elu ja jõu tööle partei, nõukogude rahva hüvanguks, kommunismi ehitamise heaks.”

Nikita Sergejevitš Hruštšov kirjutas alla.

Kohe võeti vastu ka Keskkomitee Presiidiumi otsus:

„Tunnistada, et sm. Hruštšovi vigade ja ebaõige tegevuse tagajärjel, mis rikuvad kollektiivse juhtimise leninlikke põhimõtteid, on Keskkomitee Presiidiumis viimasel ajal kujunenud täiesti ebanormaalne olukord, mis raskendab Keskkomitee Presiidiumi liikmetel täita vastutusrikkaid kohustusi partei ja riigi juhtimisel.

NLKP Keskkomitee esimese sekretäri ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe ametikohal töötades oli sm. Hruštšov koondanud enda kätte suure võimu ja väljus mitmetel juhtudel NLKP Keskkomitee kontrolli alt, ta loobus arvesse võtmast NLKP Keskkomitee Presiidiumi ja Keskkomitee liikmete seisukohti, otsustades väga tähtsaid küsimusi ilma vajaliku kollektiivse aruteluta.

Käitudes oma seltsimeestega Presiidiumis ja Keskkomitees kärsitult ja jõhkralt ning suhtudes nende arvamustesse hoolimatult, tegi sm. Hruštšov mitmeid suuri vigu NLKP XX, XXI ja XXII kongressi otsustes kavandatud joone praktilisel elluviimisel.

NLKP Keskkomitee Presiidium on seisukohal, et negatiivsete isiklike omaduste, kõrge ea ja tervisliku seisundi halvenemise tõttu ei ole sm. Hruštšov kujunenud olukorras võimeline kui töötaja parandama tema tehtud vigu ja mitteparteilisi töömeetodeid.

Võttes samuti arvesse sm. Hruštšovi esitatud avaldust, NLKP Keskkomitee Presiidium otsustab:

1. Rahuldada sm. Hruštšovi palve vabastada ta Keskkomitee esimese sekretäri ja Presiidiumi liikme ning NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustustest seoses kõrge eaga ja tervisliku seisundi halvenemisega.

2. Tunnistada edaspidi ebaotstarbekohaseks panna ühele isikule Keskkomitee esimese sekretäri ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustused.

3. Pidada vajalikuks kutsuda NLKP Keskkomitee pleenum kokku 14. oktoobril 1964.

Pleenumi avamine teha ülesandeks sm. L. I. Brežnevile.

Keskkomitee Presiidiumi ja Keskkomitee Sekretariaadi nimel informatsiooniga esinemine teha ülesandeks sm. M. A. Suslovile.”

Pleenumil otsustati piirduda kahe sõnavõtuga. Arutelu mitte avada, muuhulgas selleks, et mitte anda sõna Hruštšovile. Ja kutsuda mõne aja pärast kokku teine pleenum ja seal arutada kogunenud organisatsioonilisi küsimusi.

Keskkomitee esimese sekretäri kohale esitati Brežnevi kandidatuur. Ministrite Nõukogu esimeheks soovitati Aleksei Kossõginit, kes oli valitsuses üks Hruštšovi kahest esimesest asetäitjast.

Istungi ajal näitas murelik Šelepin Šelestile Ukraina Keskkomitee sekretäri Olga Ivaštšenko tagant näpatud kirja. Selles oli öeldud:

„Presiidium istub koos, midagi on toimumas. Ma olen nõus, et puudustest on vaja rääkida, kuid ei tohi rakendada äärmuslikke abinõusid. Ameerikas kasvab fašismioht. See tuleb talle kasuks.

Brežnev on auahne, ihkab võimu. Šelesti toon on lobe, nad hoiavad ühte. Võib kritiseerida, kuid see ei tähenda, et peaks ära koristama. Venelastel ja ukrainlastel on vaja juhti, kõik on tema poolt…”

Kirja näidati Podgornõile ja Brežnevile. Presiidiumi liikmed muutusid valvsaks. Äkki on Hruštšovil teisigi liitlasi? Otsustati rakendada täiendavaid ettevaatusabinõusid, see tähendab, mitte anda pleenumil võimalust esineda ühelgi neist, kes on Hruštšovi lahkumise vastu. Šelest lahkus istungisaalist, helistas oma teisele sekretärile Sobolile ning käskis Ivaštšenko kontrolli alla võtta.

Pärast Presiidiumi istungit võeti Moskvasse saabunud Keskkomitee liikmed gruppide kaupa kokku, et teatada neile Hruštšovi tagandamisest ja neid pleenumiks ette valmistada.

Pjotr Šelest jutustas, kuidas ta täitis oma osa selles ülesandes. Kell neli päeval koguti Ukraina alalisse esindusse NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures kõik pleenumist osavõtjad, kes olid Kiievist kohale lennanud. Šelest informeeris neid vastuvõetud otsustest. Vabariigi Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Ivan Senin palus täpsustada:

„Kas Nikita Sergejevitš esitas ise avalduse või teda sunniti seda tegema?”

Šelestil tuli „selgitada”. Ta ise tunnistas hiljem, et polnud just ülemäära veenvalt rääkinud.

Ivaštšenko tundis huvi:

„Miks mitte jätta Nikita Sergejevitš ühele ametikohale? Ja kuidas võib Hruštšovi vabastamine kajastuda rahvusvahelistes suhetes?”

Šelest vastas, et Hruštšov esitas avalduse ja läheb väljateenitud puhkusele. Mis puutub kommunistlikke vennasparteisid, siis pole vaja muret tunda: partei peajoon ei muutu.

Hruštšovile truuks jäänud Olga Ivaštšenko ja Ivan Senin saadeti peagi pensionile. Senini perekonnas juhtus tragöödia, millest Kiievis palju räägiti. Tema pojal Mihhailil, arhitektil, olevat olnud erilised suhted silmapaistva filmirežissööri Sergei Paradžanoviga, kes oli tuntud oma mittetraditsioonilise orientatsiooni poolest. Paradžanovit kiusati taga, teda taheti istuma panna. Mihhail Senin kutsuti välja KGB-sse. Tulnud koju tagasi, kirjutas ta hüvastijätukirja, läks vanni ja lõikas veenid läbi. See enesetapp oli Paradžanovi arreteerimise ajendiks, ta anti kohtu alla ja talle mõisteti viis aastat vanglakaristust.

Nikita Hruštšov helistas tütrele Radale koju ja ütles:

„Täna toimub pleenum ja mind vabastatakse ametist. Hoiata Aljošat.”

Rada oli abielus Aleksei Adžubeiga, ajalehe „Izvestija” peatoimetajaga.

14. oktoobri hommikul saabus lennukil Moskvasse Kuuba president Osvaldo Dorticós. Sel hetkel polnud kellelgi temaga asja.

Vnukovos, kus veel rippus Hruštšovi hiigelportree, võtsid Kuuba külalist vastu riigi juhid. Lennujaama tuli ka Hruštšovi väimees Adžubei, keda oli juba varem kutsutud, kes oli veel Keskkomitee liige ja „Izvestija” toimetaja. Kuid ametnikud, kes veel eile olid otsinud Adžubei poolehoidu, tegid näo, et nad ei märka teda. Adžubei seisis ja oli segaduses. Ainult Anastass Mikojan surus tal kätt.

Tol päeval jäi esimest korda ilmumata „Izvestija” õhtune väljaanne. Järgmisel hommikul avaldas ajaleht nagu ka kõik ülejäänudki teadaande Keskkomitee pleenumist ja riigi uute juhtide portreed. Öösel olid toimetuste valvebrigaadid hoolikalt ajaleheveerge lugenud ja Hruštšovi nime maha tõmmanud.

Keskkomitee pleenum toimus kell kuus õhtul Kremli Sverdlovi saalis. Kohad saalis ei olnud kinnistatud, kuid kõik teadsid, kus keegi pidi istuma.

Esimesena võttis koha presiidiumis sisse Brežnev. Oli selge, et temast saab partei juht. Hruštšov istus presiidiumis, pea norus.

Brežnev avas pleenumi. Ta ütles, et 12. oktoobril olid Keskkomitee Presiidiumi liikmed arutanud põhimõttelise tähtsusega küsimusi. Arutelu käigus oli jutt paratamatult läinud ebanormaalsele olukorrale Keskkomitee Presiidiumis. Oli vastu võetud otsus arutada neid küsimusi Hruštšovi juuresolekul.

„Kõik sõnavõtjad,” ütles Brežnev, „olid ühel meelel, et Keskkomitee Presiidiumi tööõhkkond pole hea, et on kujunenud ebanormaalne olukord ja süüdi on selles eeskätt seltsimees Hruštšov, kes on asunud partei ja riigi elu kollektiivse juhtimise leninlike põhimõtete rikkumise teele ja tõstab seega esiplaanile oma isiku kultuse. Keskkomitee Presiidium jõudis täielikus üksmeeles järeldusele, et seltsimees Hruštšovi kiirustades avaldatud seisukohad, tema läbimõtlematult voluntaristlik tegutsemine riigi rahvamajanduse juhtimisel on kaasa toonud suure segaduse ja tõsised möödalaskmised, mida varjatakse lõpmatute ümberkorraldamiste ja reorganiseerimistega. Keskkomitee Presiidium peab kujunenud olukorda lubamatuks ja tunnistas üksmeelselt, et viivitamatult on vaja kokku kutsuda partei Keskkomitee pleenum, et arutada seda küsimust ja võtta vastu pleenumi otsus…”

Neid Brežnevi sõnu ei lülitatud kohtadele saadetud stenogrammi. Kui uskuda pleenumi parandatud stenogrammi, siis andis Brežnev peaaegu otsekohe sõna Keskkomitee sekretärile Mihhail Suslovile, kes luges ette varem koostatud süüdistusakti Hruštšovi küsimuses.

Miks usaldati ettekande tegemine Suslovile? Podgornõi keeldus esinemast, Brežnev tribüünile ei kippunud. Suslov oli partei ametlik ideoloog ja seega sobiv kuju, kuigi teda oli vandenõusse haaratud viimases järjekorras.

Kui temaga alustati juttu Hruštšovi mahavõtmisest, jäi ta ettevaatlikule ja äraootavale seisukohale, kuigi pidi tundma, et Hruštšov suhtub temasse üleolevalt. Loomult tähenärija, otsis Suslov pretsedenti partei ajaloost, kuid ei leidnud: kommunistliku partei juhti ei olnud mitte kunagi kukutatud. Suslov arutles murelikult:

„Kas see ei kutsu esile partei lõhenemist või koguni kodusõda?”

Kuid hinnanud jõudude vahekorda, orienteerus ta kiiresti.

„Hruštšovi mahavõtmises ei etendanud Suslov mingit osa,” ütles mulle tolleaegne Moskva linnakomitee esimene sekretär Nikolai Jegorõtšev. „Teda lihtsalt ei usaldatud.”

11. juulil 1964 suri Prantsusmaa Kommunistliku Partei peasekretär Maurice Thorez, Suslov ja Jegorõtšev käisid koos Pariisis matustel.

Jegorõtševi paluti, et ta sõidu ajal Suslovi põhjalikult läbi kombiks – kuidas ta suhtub Hruštšovi mahavõtmisesse? Nõukogude saatkonna ees Pariisis oli väike aed. Nad läksid kahekesi jalutama. Ning juhust kasutades – võõraid kõrvu polnud pealt kuulamas – püüdis Jegorõtšev Susloviga juttu alustada:

„Mihhail Andrejevitš, Hruštšov ütles, et Teaduste Akadeemia tuleb laiali kihutada. Kas see on Keskkomitee Presiidiumi seisukoht? See on ju arutu tegu! Hruštšov ütles nii, ja kõik vaikivad. Kas seega võib teha järelduse, et see on üldine arvamus?”

Hakkas vihma tibutama.

„Seltsimees Jegorõtšev, sadama hakkas, lähme sisse tagasi,” pani Suslov ette.

Ettevaatlik Suslov ei riskinud kahtlasel teemal isegi nelja silma all rääkida.

Kui lõppes oktoobripleenum, millel Hruštšov pensionile saadeti, küsis Suslov, vaadates saali, kus istusid Keskkomitee liikmed:

„Kas seltsimees Jegorõtšev on siin?”

Ta nägemine oli vilets.

Jegorõtšev vastas:

„Ma olen siin!”

Suslov noogutas talle rahulolevalt:

„Kas mäletate meie jutuajamist Pariisis?”

Oli märgata, et Keskkomitee liikmetega oli tublisti tööd tehtud: kui pleenumil esines Suslov, hüüdsid nad vajalikel kohtadel: „Õige!” Alles hiljaaegu olid nad Hruštšovile täpselt samuti takka kiitnud.

Suslov rääkis Hruštšovi suurusehullustusest, tema meelevaldsusest, üleolevast suhtumisest seltsimeestesse, sellest, et esimese sekretäri sõitudel oli paraadlik iseloom:

„Seejuures käis iga sõiduga kaasas hiigelpikk aruanne, mis avaldati kõigis häälekandjates ning mida anti edasi raadios ja televisioonis. Nendes aruannetes oli fikseeritud sõna otseses mõttes Hruštšovi iga aevastus ja peapööre. Usutavasti on need aruanded kõiki meie inimesi ära tüüdanud…”

Ei möödu kuigi palju aega, kui Suslov hakkab jälgima seda, et ajalehed ja televisioon kajastaksid võimalikult suurejooneliselt „seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi ajaloolisi visiite”.

Suslov loetles Hruštšovi „tõsiseid vigu”, eriti põllumajanduses, süüdistades teda pidevas reorganiseerimises ja ümberkorraldamises, rahvusvaheliste probleemide lahendamise „tõtakuses ja pealiskaudsuses”. Mihhail Suslov luges oma ettekannet peaaegu kaks tundi. Ta lõpetas jesuiitlikult:

„Tunnistades õigeks kriitika enda aadressil, palus seltsimees Hruštšov lubada tal pleenumil mitte esineda.”

Ükski Keskkomitee liige sõna ei palunud. Üksmeelselt vabastati Hruštšov kõigist tema kõrgetest ametitest. Keegi tegi ettepaneku arvata ta välja Keskkomitee koosseisust. Kuid see oleks nõudnud salajast hääletamist. Millega see oleks võinud lõppeda? Organiseerijaid oleks rahuldanud ainult üksmeelne hääletamine, aga see ei pruukinud nii minna. Nikita Hruštšov, kes oli jäänud kuni partei järjekordse kongressini Keskkomitee liikmeks, sõitis koju.

Samuti otsustati „tunnistada ebaotstarbekaks panna edaspidi ühele isikule Keskkomitee esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe kohustused”.

Ettekannet, mille Suslov ette luges, peavad ajaloolased „leebeks”. Sest oli olemas veel üks, hoopis rängem variant, mille oli ette valmistanud Dmitri Poljanski. Tema oli viimastel aastatel Hruštšovi käest kõige rohkem nahutada saanud ja temasse oli tublisti vimma kogunenud. Ta lootis pidada kõige tähtsama kõne. Kuid vanemad seltsimehed ei andnud talle seda võimalust. Poljanski oli noor ja ambitsioonikas. Milleks tema positsiooni tugevdada?

Tema ettekande seitsmekümne lehekülje pikkune lõppvariant kirjutati ümber neljas eksemplaris. Ühe eksemplari tagastas Poljanski Keskkomitee üldosakonda ja palus see lisada oktoobripleenumi materjalidele. Ülejäänud kolm rebis oma käega puruks ja andis hävitamiseks Keskkomitee üldosakonna 1. sektorisse (materjalide ettevalmistamine Presiidiumi istungiteks), kus paberid vastavalt kehtestatud korrale põletati.

Pensionär Hruštšovi elatustaseme määras kindlaks Brežnev isiklikult. On säilinud Brežnevi omakäeline, mitte just ülemäära oskuslikult kirjutatud täheke:

„1. Pension 5000 (500 rub. uue kursi järgi).

2. Kremli söökla.

3. IV peavalit. polikliinik.

4. Suvila – Perovo-Dalnajas (Istra).

5. Leida linnas korter.

6. Sõiduauto.”

Auto kohta ütles ta abidele: „…mitte uus”. Hruštšovile eraldati väike suvila ja paluti linnas mitte käia.

Viidates sellele, et tal on suur perekond, palus Hruštšov jätta talle sada rubla ravitoitlustuse söökla dotatsiooni (nagu oli ministritel), talle anti seitsekümmend, nii palju sai keskastme ametnik.

Aastaid hiljem avaldas „Vetšernjaja Moskva” intervjuu Hruštšovi isikliku kokaga. Naisele oli hästi meelde jäänud päev, mil Hruštšov maha võeti.

„14. oktoobril 1964. aastal läks minu mees, kes töötas Hruštšovi kaitsemeeskonnas, nagu tavaliselt hommikul tööle, kuid tuli peagi tagasi: „Midagi on juhtunud! Ma jõudsin just kohale, kui meid kõiki pandi bussi ja sõidutati kodudesse laiali!” Mina ehmusin ja kiirustasin suvilasse! Jõudsingi kohale. Ukse avas tundmatu meesterahvas, kes ütles: „Teie peremees võeti ametist maha.” Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Semitšastnõi ütles mulle lahke häälega: „Mine ja tööta rahulikult edasi, see kõik ei puutu sinusse…” Aga kuidas ma sain töötada? Nina Petrovnat ei olnud kohal, ta puhkas Karlovy Varys…”

Hruštšov naasis Lenini mägedel asuvasse villasse hilja õhtul. Teda ootasid tütar Rada ja poeg Sergei. Tuli Sergo Mikojan, üks naabervillas elava Anastass Mikojani poegadest. Hruštšov astus autost välja ja läks sõnagi lausumata üles oma tuppa. Samal ajal saabunud Mikojan ütles noortele õpetlikult:

„Hruštšov unustas, et ka sotsialismi ajal tuleb ette sellist asja nagu võitlus võimu pärast.”

Rada Adžubei rääkis mulle, et tol hetkel tal polnudki nii väga kahju, et isa pensionile jäi:

„Nii oli parem. Hruštšovi programm oli end ammendanud, seejärel pidi tulema noor meeskond ja minema edasi…”

Kogu riigis kõrvaldati Hruštšovi portreesid. Ta tõmmati riigi ajaloost maha, otsekui ei oleks Nõukogude riigil niisugust juhti olnudki.

Öösel kell kaks helistas Moskva Frunze rajooni täitevkomitee esimehe asetäitjale Dmitri Kvokile rajoonikomitee esimene sekretär ja käskis otsekohe tema juurde sõita.

„Mis lahti?”

„See ei ole telefonijutt. Kui käsk on antud, siis täida.”

Kui Kvok kohale jõudis, ütles rajoonikomitee sekretär usalduslikult:

„Äsja lõppes Keskkomitee pleenum – Hruštšov võeti maha. Said aru?”

„Sain.”

„Siis lähme sõidame rajoonis ringi.”

„Rajoon magab, keegi ei tea mitte midagi. Mida me praegu näha saame?”

„Nähtavasti ei ole sa asjast aru saanud. Sõidame!”

Nad sõitsid kogu rajooni läbi – kõikjal oli vaikne. Peatusid Frunzenskaja metroojaama juures.

Hruštšov sõitis tööle mööda Komsomolski prospekti. Frunzenskaja metroojaama juures seisis kahekümne viie meetri kõrgune konstruktsioon – pannool oli kujutatud naeratav Nikita Hruštšov, kõik autasud rinnas.

„Portree tuleb otsekohe maha võtta, aga nii, et keegi seda ei teaks,” tegi rajoonikomitee sekretär korralduse.

„Kuidas seda nii maha võtta, et keegi ei teaks? On vaja kraanat, on vaja töölisi.”

Rajoonikomitee sekretäril tuli idee:

„Kutsu kunstnik välja. Ütle, et portreed on vaja kohendada seoses sellega, et Vladimir Komarovi juhitud kosmosemeeskond sooritas eduka lennu.”

Dmitri Kvok naasis täitevkomiteesse umbes kell neli hommikul ja helistas remondi- ja ehitusvalitsuse ülemale Miron Tkatšukile, endisele rindemehele:

„Miron Petrovitš, sa pead kiiresti rajooni täitevkomiteesse tulema.”

Too ei hakanud küsimusi esitama ja vastas:

„Kuulen.”

Rajooni täitevkomiteesse tuli tal minna jala. Selle aja sees oli rajoonikomitee esimene sekretär jõudnud veel kord Kvokile helistada.

„Tead, ma pidasin nõu linnakomiteega. Soovitati enne pleenumi otsuse avaldamist portreed mitte maha võtta. Seda, mis ma sulle rääkisin, pea esialgu saladuses.”

Sõjaväemundris Tkatšuk jõudis kohale ja raporteeris:

„Teie käsul saabus erualampolkovnik Tkatšuk.”

Mida teha? Kvok rääkis tõtt:

„Saa aru, Miron, Hruštšov vabastati täna öösel ametitest ja ma kutsusin su välja selleks, et organiseerida tema portree asendamine Frunzenskaja metroojaama juures. Aga kuni sa siia tulid, muudeti käsk ära.”

„Aga mina mõtlesin, et jälle on sõda lahti,” ütles Tkatšuk kergendustundega.

Pärast seda, kui Hruštšov oli kõikidest ametitest ilma jäänud, tõstatas Brežnev, kes oli pleenumil eesistuja, Keskkomitee esimese sekretäri valimise küsimuse.

Stenogramm tunnistab, et kohe kostsid saalist hüüded:

„Teeme ettepaneku valida meie partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks seltsimees Brežnev!”

Kõik plaksutasid.

Podgornõi istus eesistuja tugitooli, et hääletamine läbi viia:

„On tehtud ettepanek valida Keskkomitee esimeseks sekretäriks seltsimees Brežnev. Teisi ettepanekuid ei ole? Ei ole. Hääletame. Kes on selle poolt, et valida seltsimees Brežnev meie partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks? Palun Keskkomitee liikmetel tõsta käsi. Palun alla lasta; kes on vastu, erapooletu? Ettepanek on ühehäälselt vastu võetud.”

Saalis puhkesid jälle kiiduavaldused.

Otsustav hääleõigus oli ainult Keskkomitee liikmetel. Kuid Podgornõi otsustas demonstreerida partei juhtkonna täielikku üksmeelt.

„Seltsimehed, teeme nii, et hääletame koos liikmekandidaatide ja revisjonikomisjoni liikmetega,” tegi ta ettepaneku. „Kes on selle poolt, et valida seltsimees Brežnev NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks, palun tõsta käsi. Palun alla lasta. Kes on vastu? Kes on erapooletu? Seltsimees Brežnev on valitud ühel häälel.”

Jälle kõlasid kiiduavaldused. Kõik tõusid püsti.

Leonid Iljitš Brežnev valiti nii NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks kui ka Keskkomitee Vene NFSV Büroo esimeheks (poolteist aastat hiljem kaotati Hruštšovi loodud büroo parteikongressil ära).

Brežnev tuli tagasi eesistuja kohale.

Ta ütles mõned sellisel puhul ettenähtud sõnad, mis stenogrammis said õilsa ja täiusliku kuju:

„Ma tänan Keskkomitee liikmeid ja liikmekandidaate, revisjonikomisjoni liikmeid, teid kõiki, seltsimehed, mulle osutatud suure usalduse eest. Ma mõistan mulle täna usaldatud töö kogu raskust ja vastutusrikkust ja püüan anda kogu oma jõu, kõik kogemused ja teadmised selleks, et – ilmtingimata teie toetusel – õigustada seda suurt usaldust ja au, mida te mulle olete osutanud.”

Ja taas kuulis ta kiiduavaldusi, mis sellest päevast alates saatsid iga tema ilmumist publiku ette.