Читать книгу Brežnev - Leonid Mletšin - Страница 9

1941. aasta juunis jõudis Brežnev hädavaevu ema Dneprodzeržinskist ära tuua, enne kui linna vallutasid sakslased. Ta saatis pere evakuatsiooni ja läks sõjaväkke. Enamik Ukraina parteitöötajaid läksid Lõunarinde sõjanõukogu käsutusse. Oblastikomitee sekretärina sai ta kohe lõkmetele ühe rombi, see tähendab, et talle omistati brigaadikomissari aukraad. Punaarmee poliittöötajate koosseisul olid veel säilinud spetsiaalsed auastmed.

1941. aasta lõpus saatis ÜK(b)P Keskkomitee sekretär Andrei Andrejev, kes Moskvas tegeles kaadriküsimustega, Hruštšovile Ukraina perspektiivsete nomenklatuursete töötajate nimekirja, keda soovitati sõjaväest tagasi kutsuda ja viia üle parteitööle oblastites, mida sakslased ei olnud vallutanud. Nimestikus on palju inimesi, kes aja jooksul asuvad kõrgetele kohtadele Moskvas: alates Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülemast Jepiševist kuni siseministri Štšolokovini välja, kirjas on ka kaks Dnepropetrovski oblastikomitee sekretäri, Brežnevi kolleegi. Kuid teda nimestikus ei olnud. Ta jäi kuni sõja lõpuni sõjaväkke. Võib-olla jäi ta teenistusredelil tõusmises mõnevõrra maha neist, kes jätkasid karjääri tagalas, see-eest etendas rindemehe reputatsioon tähtsat osa tema tõusmisel võimu tippu.

1941. aasta 28. juunist kuni 1942. aasta 16. septembrini oli Brežnev Lõunarinde poliitvalitsuse ülema asetäitja. Rinnet juhatas kindral Jakov Tšerevitšenko, kes oli pärit Esimesest Ratsaarmeest. Kuid Peakorteris nähti, et Tšerevitšenko ei saa rindega hakkama ja ta viidi üle madalamale ametikohale.

18. detsembril 1941 määrati Lõunarinde juhatajaks märksa võimekam kindral Rodion Malinovski. Ta viis oskuslikult läbi Barvenkovo–Lozovskaja operatsiooni. Sõja algul väärtustati iga edukat operatsiooni, selle eest autasustati ordenitega. Autasustatavate nimekirjas oli ka Brežnev. ”Lahinguülesannete eeskujuliku täitmise eest Lõunarindel Barvenkovo–Lozovskaja operatsiooni käigus” anti talle Punalipu orden.

Autasustamistaotluses on öeldud:

„Töötab rinde poliitvalitsuse ülema asetäitjana. Sellel ametikohal töötades organiseerib oskuslikult tööd, pühendab sellele kogu jõu ja energia… Sm. Brežnev viibib sageli lahingusse minejate seas, mobiliseerib punaarmeelaste masse, poliittöötajaid ja komandöre fašiste purustama. Sm. Brežnev on kartmatu ja võitlev poliittöötaja.”

Pärast ebaõnne Harkovi lähistel vajus Lõunarinne tagasi, ei suutnud Novotšerkasskit enda käes hoida. Rostov jäeti maha ilma Peakorteri loata. Stalin oli endast väljas. Lõunarinne liideti Põhja-Kaukaasia rindega. Selle juhatajaks pandi marssal Semjon Budjonnõi, Malinovskist sai tema asetäitja. Kuid taganemine jätkus. 28. juulil 1942 kirjutas Stalin alla kuulsale käskkirjale nr. 227. Tollal loeti see ette kõikidele sõjaväelastele, kuid käskkirja ei avaldatud. See jäi salajaseks kuni 1988. aasta suveni, kuigi vähe oli neid sõja läbi teinud inimesi, kes sellele ei viidanud. Käskkiri nr. 227 keelas vägedel taanduda ilma väejuhatuse loata. Väljapääsmatusse olukorda sattunud väeosa või üksik punaarmeelane pidi surema, taganeda ei tohtinud.

Taganenud komandöri asja arutas sõjatribunal. Käskkiri nr. 277 lubas tulistada selga nendele, kes lõid vankuma ja taganesid. 1942. aasta taganemise süüdlasi otsiti ka poliitkoosseisust.

Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse lektor polgukomissar Sinjavski kontrollis 1942. aasta augustis, kuidas täidetakse käskkirja nr. 227. Ta kandis Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema asetäitjale ette, et poliitvalitsuse töötajad Jemeljanov, Brežnev, Rõbanin, Bašilov „ei ole võimelised tagama rinde poliitvalitsuse töötajate meeleoludes ja käitumises (nii tööl kui ka igapäevaelus) vastavat murrangut paremusele… Ja teised töötajad on enamasti muretud, iseendaga rahulolevad, omamehelikud, tegelevad ringkäendusega, joomisega jms.”.

Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse lektor ei olnud ainuke Moskvast tulnud kontrollija, kes andis Brežnevi tööle rindel küllaltki kehva hinnangu. Kindral Volkogonov leidis Poliitilise Peavalitsuse arhiivides polgukomissar Verhorubovi aruande Brežnevi töö kohta. Tundub, et polgukomissar taipas üsna täpselt Brežnevi tööstiili:

„Mustast tööst hoiab kõrvale. Sm. Brežnevi sõjalised teadmised on väga nõrgad. Lahendab paljusid küsimusi majandusmehena ja mitte poliittöötajana. Inimestesse ei suhtu ühtemoodi tasakaalukalt, tal on kalduvus leida endale lemmikud.”

1. septembril 1942 kujundas Peakorter Põhja-Kaukaasia rinde ümber Musta mere väegrupiks, mille ülesandeks oli kaitsta Tuapsed ja Novorossiiskit. Marssal Budjonnõi kutsuti Moskvasse. Väegruppi juhatas kindralpolkovnik Tšerevitšenko. Brežnev sattus taas tema alluvusse. 8. oktoobril määrati Brežnev väegrupi poliitvalitsuse ülema asetäitjaks. See oli tähtsuselt endisest madalam ametikoht. 22. detsembril autasustati teda medaliga „Odessa kaitsmise eest”, kuid üldiselt teda autasudega ei hellitatud.

Kindralmajor Semjon Kolonin oli Musta mere väegrupi sõjanõukogu liige. Peatselt viidi ta üle 18. armeesse ja ta võttis Brežnevi kaasa. 1. aprillil 1943 kinnitati Brežnev 18. armee poliitosakonna ülemaks. Uus amet oli jällegi endisest madalam. Nii et esimese kahe sõja-aasta jooksul tegi Brežnevi karjäär vähikäiku. Seda tähtsat asjaolu on vaja silmas pidada. Kahtlemata elas Brežnev oma ebaõnne läbi, pidas niisugust suhtumist endasse ebaõiglaseks ja püüdis ajapikku oma sõjaaegse eluloo ümber kirjutada.

Armee poliitosakonna ülem allus armee sõjanõukogu esimesele liikmele, kes kõige muu kõrval kontrollis parteiliselt ka armeejuhataja tegevust. Peale Kolonini oli veel armee sõjanõukogu liige tagala alal – polkovnik Roman Buddovitš.

Brežnevi otsene ülemus, 18. armee sõjanõukogu liige Semjon Kolonin oli professionaalne sõjaväe poliittöötaja. Enne sõda oli ta juhtinud Põhja-Kaukaasia ja Volgamaa sõjaväeringkonna poliitvalitsusi. Sõja algusest peale oli ta kord ühe, siis teise armee sõjanõukogu liige. Kõrgemale ametikohale ta ei tõusnud. Alles siis, kui poliittöötajatele anti tavalised sõjaväelised auastmed, sai temast kui divisjonikomissarist kindralmajor.

Sõjanõukogu liikme õigused olid suured, ta käitus võrdselt armeejuhatajaga. Ilma tema allkirjata peeti armeele antud käskkirja kehtetuks. Kui ta ei olnud armeejuhatajaga nõus, siis oli tal täielik õigus pöörduda rinde sõjanõukogu liikme ja otse Peakorteri poole. Armee sõjanõukogu liikmetele seati sisse valitsuse kõrgsagedusside aparaadid ja nad said võtta otseühenduse ükskõik millise riigijuhiga.

Kuid armee poliitosakonna ülem tegeles väeosade poliitaparaadi, propaganda ja kirjastamisega, tema alluvuses oli parteisse vastuvõtmise küsimused ja personaalküsimuste arutamine. Ühesõnaga, sõjategevusega puutus Brežnev kokku vaid kaudselt.

18. armee juhatajaks oli kindral Konstantin Lesselidze, sõjaliselt erialalt suurtükiväelane. Tema jaoks algas sõda 1941. aasta juunis Bresti lähistel. Ta taganes kuni Tuulani. Polkovnik Lesselidze oli 50. armee suurtükiväeülem, ta võttis osa lahingutest Moskva lähistel. Lahingutes Kaukaasia eest juhtis ta korpust. 1943. aasta märtsis anti tema juhtida armee, mis asus rinde äärmisel vasakul tiival.

Brežnev saabus 18. armeesse siis, kui lahingud käisid juba „väikesel maal”. See sõjaajaloo sangarlik lehekülg on kindlalt seotud tema nimega. Aga kui saatus oleks tahtnud teisiti, siis poleks „väikese maa” kangelaseks peetud mitte Brežnevit, vaid Stalini võitluskaaslast Lazar Kaganovitšit…

Sõja alguses ei olnud Stalin rahul sellega, kuidas raudtee tuli toime tööstuse evakueerimisega ega heitnud armu ka ühele oma kõige ustavamale abilisele. 25. märtsil 1942 võttis Riiklik Kaitsekomitee vastu põrmustava otsuse „Teede Rahvakomissariaadist”. Selles oli öeldud, et teede rahvakomissar Kaganovitš „ei tulnud sõjaaja tingimustes tööga toime”. Ta võeti rahvakomissari ametist maha.

1942. aasta suvel määras Stalin Kaganovitši äsja moodustatud Põhja-Kaukaasia (seejärel Taga-Kaukaasias) rinde sõjanõukogu liikme tähtsusetule kohale.

Just Kaganovitš tegeles dessandi organiseerimisega „väikesele maale” Novorossiiski lähistel, mida Brežnevi ajal kujutati peaaegu et Suure Isamaasõja kõige tähtsama sündmusena. „Ma olin vana kaadritöötaja, ma tegelesin isiklikult dessandi komandöride ja poliittöötajate valimisega,” meenutas Kaganovitš vanuigi rahuldustundega.

Põhja-Kaukaasia rinde põhijõud pidid vabastama Krasnodari. Veebruari esimestel päevadel tehti Musta mere laevastikule ja Aasovi-Musta mere flotillile ülesandeks viia läbi operatsioon Saksa vägede tagalas, et tähelepanu eemale juhtida. Operatsiooni juhtis Musta mere laevastiku viitseadmiral Filipp Oktjabrski.

Tsemessi lahe (Novorossiiskist loodes) läänekaldal Mõshako piirkonnas maandus ööl vastu 1943. aasta 4. veebruari dessant, mida juhtis major Tsezar Kunikov, kes enne sõda oli toimetanud tehaselehte. 250 merejalaväelast tegid dessandi otse jäisesse vette. Kaotused olid suured. Kuid võitlejad hoidsid vallutatud platsdarmist küünte ja hammastega kinni ning kindlustasid end sellel. 12. veebruaril sai Kunikov haavata ja suri kaks päeva hiljem. Talle omistati postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus.

Samal ajal lükati peamine operatsioon edasi, dessant aga hoidis visalt platsdarmi enda käes, platsdarmile anti nimi „väike maa” ja see omandas suure tähtsuse. Sinna toimetati kaks laskurbrigaadi, merejalaväelaste brigaad, dessantpolk, tankihävituspolk. Kõik väeosad ühendati dessantgrupiks, mida juhatas 18. armee juhataja asetäitja kindralmajor Aleksei Gretškin. Lahingud platsdarmil kestsid seitse kuud, täpsemalt öeldes kakssada 225. „Väike maa” pidas vastu kuni septembrini, mil algas Novorossiiski–Tamani operatsioon ja Nõukogude väed vabastasid Novorossiiski.

Kindral David Ortenberg, „Krasnaja Zvezda” vastutav toimetaja, sõitis Põhja-Kaukaasia rindele ja siirdus 18. armee komandopunkti. Armee sõjanõukogu liige Semjon Kolonin viis sõjaväe kõige tähtsama ajalehe toimetaja armeejuhataja Konstantin Lesselidze juurde.

„Ma nägin väikesekasvulist kõhna kindralit, lahket ja naeratavat, kellel oli ilmekas nägu ja kaukaaslase targad säravad silmad,” meenutas Ortenberg pärast sõda.

Lesselidze rääkis olukorrast platsdarmil. Ortenberg tahtis kõike oma silmaga näha. Platsdarm oli lage neem, mille pindala oli kolmkümmend ruutkilomeetrit. Enne sõda oli siin kasvatatud viinamarju, millest tehti vahuveini „Abrau-Durso”. Kogu platsdarm oli hästi nähtav vaenlasele, kelle käes olid kõrgemale ulatuvad alad. Seepärast kaevusid väed maa sisse.

Sakslaste lennuvägi pressis platsdarmile peale. Varustamine oli äärmiselt keeruline. Võitlejad said süüa kaks korda päevas – hommiku eel ja hilisööl, mil Saksa lennuvägi ei pommitanud.

Täiendust, padruneid ja mürske, toiduaineid ja koguni pesu (Mõshakos oli võimatu pesu pesta ja kuivatada) tõid dessandile väikesed kalalaevad ja mootorpaadid Gelendžikist. Toodi öösiti, kui sakslased midagi ei näinud ega saanud seetõttu tulistada.

Koidu eel läksid armeejuhataja ja „Krasnaja Zvezda” toimetaja kaldale, et tagasi sõita. Kuid merel tõusis lainetus, valvelaev ei saanud silduda. Oodati kalalaeva, mis pidi peale võtma haavatud, umbes viisteist inimest. Algas tulistamine: langes üks miin, teine…

Äkki kõlas kellegi hääl:

„Seltsimehed, kaitseme oma komandöri!..”

Pikka kasvu seersant, kinniseotud käsi rätikuga kaelas, sööstis Lesselidze juurde ning varjas ta oma seljaga, seistes näoga lõhkevate Saksa miinide poole. Ortenberg meenutas, et haavatud sõdurid jooksid ligi ja jäid tiheda rõngana nende ümber seisma:

„Ma kohe ei tea, kuidas edasi anda seda, mida ma tookord tundsin ja üle elasin. Mis see siis oli? Haavatud inimesed. Lahinguväljal valatud verega olid nad ustavust kodumaale ja ennastsalgavust juba tõestanud… Kust leida sõnu, et hinnata nende inimeste ohvrimeelsust, kes ohu hetkel tormasid oma komandöri juurde ja kaitsesid teda oma rinnaga?

Needsamad mõtted käisid läbi ka kindral Lesselidze peast. Seda ütles ta mulle pärast. Sel hetkel aga käskis armeejuhataja järsult ja kindlalt, otsekui raiudes:

„Kes lubas?! Hajuda!.. Pikali.”

Ka meie heitsime nende kõrvale maha, erutatud ja vapustatud…”

Brežnevi ajal käidi erukindral Ortenbergile peale, et ta kirjutaks Brežnevi kangelastegudest „väikesel maal”. Kangekaelne kindral vastas:

„Mina teda seal ei näinud.”

„Brežnevi jaoks oli „väike maa”,” kirjutas Ortenberg, ”omamoodi ajend, ta on sellest nii palju rääkinud, kirjutanud, autasustanud, ülistanud selleks, et tal oleks kas või veidikegi alust õigustada enda tõusmist „väejuhiks”.”

Brežnev käis „väikesel maal” kaks korda. Esimest korda Moskva parteitöötajate rühma saatjana, teine kord sõitis sinna parteipileteid ja autasusid kätte andma. Kuid ka need kaks sõitu olid ohtlikud.

Saksa ja Itaalia torpeedokaatrid tegutsesid kalda lähedal, takistades 18. armee väeosade varustamist. Nad tulid merele pimedal ajal ja lahkusid enne koitu oma baasidesse. Päeval aga võis miini otsa sattuda.

Nõukogude Liidu kangelane sõjakorrespondent Sergei Borzenko kirjutas, et Gelendžikist platsdarmile seilanud kalalaev „Ritsa” sattus miini otsa. Plahvatus paiskas Brežnevi merre, kuid ta tõsteti teadvusetus olekus pardale. Brežnevil vedas. Kogu sõja jooksul ei saanud ta kordagi haavata.

Vahepeal kutsuti Kaganovitš Moskvasse. 1942. aasta novembris võttis Stalin vastu Taga-Kaukaasia rinde armeejuhatajad, vestles eraldi Kaganovitšiga ning too mõistis, et talle on andeks antud.

Juht kutsus Kaganovitši koos kõigi Poliitbüroo liikmetega lõunastama ja ütles heakskiitvalt:

„Hea, et seltsimees Kaganovitš süveneb põhjalikult sõjaasjandusse.” Ning lisas tema poole pöördudes: „On näha, et elu ja töö rindel paelub teid, kuid pidage silmas, et kauaks me teid sinna jätta ei saa ega jäta ka – meil on teid siin vaja.”

Mõni kuu hiljem määras juht Kaganovitši uuesti teede rahvakomissariks.

Vaprat brigaadikomissari Leonid Brežnevit oli rindel Lazar Kaganovitšile esitletud.