Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 10

„Ma tean, kes see oli!“ kuulutab Georgia, kes on just kööki tormanud, Tilly sabas. Kell on just pool viis saanud ja mõlemad kannavad koolivormi. Nad toovad endaga korterisse talvekülma ja paanikat.

Cate pöörab end ja jääb tütart vaatama. „Mis kes oli?“ küsib ta taipamatult.

„See veidrik!“ tuletab tütar meelde. „See, kes mind tol õhtul jälitas. Just praegu nägime teda. Ta elab tolles imelikus majas teisel pool tänavat. Tead küll, tolles, mille sissesõiduteel on see rõve tugitool.“

„Kust sa tead, et see tema oli?“

„Täiega oli tema. Ta pani midagi prügikonteinerisse ja siis vaatas meid.“

„Vaatas teid mismoodi?“

„Nagu imelikult.“ Tilly seisab Georgia taga ja noogutab kinnituseks.

„Tšau, Tilly,“ tervitab Cate hilinenult.

„Tšau.“

Tilly on pisike olevus rabavate silmade ja säravmustade juustega nagu multifilmikangelannal. Nad said Georgiaga alles hiljuti sõbrannadeks, kuigi on juba viis aastat samas koolis käinud. Ta on esimene korralik sõber, keda Georgial on õnnestunud pärast algkooli lõpetamist leida, ja kuigi Cate ei saa Tillyst veel päris sotti, toetab ta igati nende sõpruse edenemist.

„See mees tundis mu ära,“ jätkab Georgia, „kui mulle otsa vaatas. Sain aru, et ta tundis mu tollest õhtust ära. Nii rõvedalt vahtis.“

„Kas sina nägid ka seda?“ küsib Cate Tillylt.

Tilly noogutab taas. „Jah. Ta oli kindlasti Georgia peale pahane. Seda oli näha.“

Georgia avab uue Leibnizi küpsiste paki, kuigi poolik pakk on kapis olemas, ja pakub sealt Tillyle. Tilly ütleb „ei, aitäh“ ja siis kaovad nad Georgia tuppa.

Välisuks käib taas ja nähtavale ilmub Josh. Cate’i meel muutub õige pisut kergemaks. Kui Georgia saabub uudiste ja tujude ja kuulutuste ja olustikega, siis naaseb tema väikevend nii, nagu poleks ära käinudki. Tema ei too endaga asju koju kaasa, vaid jagab oma probleeme vaikselt ja aegsasti.

„Tere, kullake!“

„Tšau, emps.“ Poiss tuleb läbi köögi ema kallistama. Josh kallistab teda alati, kui koju jõuab, enne kui magama läheb, kui teda hommikul esimest korda näeb ja kui läheb kauemaks kui paariks tunniks välja. Nii teeb ta juba põnnieast peale ja Cate ootab juba, millal see lakkab või harvemaks jääb, kuni lakkab, aga noormees on juba neljateistaastane ega ilmuta märki oma harjumusest loobuda. Kummalisel kombel, mõtleb Cate mõnikord, on see just Josh, kes teda kõik need aastad kodus on hoidnud – kaugelt kauem, kui lapsed oleksid koduperenaisest ema vajanud. Poiss tunneb end millegipärast ikka nii haavatavana, selle väikese poisina, kes nuttis esimesel lasteaiapäeval pihkudesse ega lakanud nutmast veel mitu tundi pärast seda, kui ema talle järele tuli.

„Kuidas koolis läks?“

Josh kehitab õlgu: „Hästi. Füüsika kontrolltööd jagati kätte. Sain kuuekümne viiest punktist kuuskümmend, klassi teine tulemus.“

„Ohoo,“ teeb Cate ja pigistab poissi kiirelt veel kord. „Josh, see on ju suurepärane! Tubli oled! Füüsikas ka veel! Kõigist asjadest, kus nii hea skoor saada. Mina küll ei tea, kellelt sa selle pärisid.“

Josh võtab banaani ja õuna ja klaasi piima ja istub siis veidi aega ema seltsis köögilaua ääres.

„Kas sul on kõik korras?“ küsib ta pärast põgusat vaikimist. Cate vaatab talle imestunult otsa.

„Jah,“ vastab ta.

„Oled sa ikka kindel?“

„Jah,“ ütleb ema taas, seekord naeruga. „Miks sa küsid?“

Poiss kehitab õlgu. „Niisama.“ Siis võtab ta klaasi ja koolikoti kätte ja suundub oma toa poole. „Mis täna söögiks on?“ küsib ta siis, pöörates end poole koridori peal tagasi vaatama.

„Kanakarri,“ kõlab vastus.

„Lahe. Mul ongi vürtsika toidu isu.“

Ja siis jääb taas vaikseks. On vaid Cate ja tumedad varjud akna taga, sihitud mõtted alateadvuses vaikselt möödumas.