Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 11

Hiljem samal õhtul see juhtub. Kummalised vormita hirmud, mis Cate’il selle kandi suhtes on, koonduvad üheks.

Georgia sõbrannat Tillyt rünnatakse vaid mõni hetk pärast nende poolt lahkumist.

Cate palus tal küll õhtusöögile jääda, aga Tilly oli öelnud „Ei, aitäh, ema ootab“, ja Cate oli mõelnud, et äkki ei maitse talle lihtsalt karri. Siis, mõni minut pärast tema lahkumist, koputati uksele ja helistati uksekella ja Cate läks uksele ja seal oli näost valge Tilly, tohutud silmad šokist pärani, ja ütles: „Keegi katsus mind. See mees katsus mind.“

Nüüd utsitab Cate tüdruku kööki ja tõmbab laua alt tooli, valab talle klaasi vett, küsib, mis täpselt juhtus.

„Läksin üle tänava. Olin seal ehitusplatsi juures. Ja keegi oli mu selja taga. Ja ta nagu krabas mind. Siit.“ Tilly osutab oma puusadele. „Ja ta üritas mind tirida.“

„Kuhu tirida?“

„Ei kuhugi. Lihtsalt enda vastu.“

Georgia paneb Tilly laua äärde istuma ja hoiab ta kätt. „Oh issand, kas nägid teda ka? Kas nägid ta nägu?“

Tilly käed värisevad süles. „Mitte eriti. Enam-vähem. Ma ei usu, et … Kõik juhtus nii … kiiresti. Hästi-hästi kiiresti.“

„Kas said viga?“ küsib Georgia.

„Ei?“ vastab Tilly väikese küsimärgiga hääles, nagu võis saada küll. „Ei,“ kordab ta kindlamalt, „kõik on korras. Ma lihtsalt …“ Ta langetab pilgu kätele. „Ehmatasin nii ära. Ta oli … See oli kohutav.“

„Kui vana?“ tahab Cate teada. „Ligikaudu?“

Tilly kehitab õlgu. „Ma ei tea.“ Ta tõmbab ninaga. „Ta kandis kapuutsi ja näo ümber salli.“

„Pikkus?“

„Pikapoolne vist. Ja kõhn.“

„Kas peaksin politseisse helistama?“ uurib Cate ja imestab siis, miks küsib ta äsja rünnaku ohvriks langenud kuueteistaastaselt nõu, kas peaks politseisse helistama või mitte.

„No persse!“ lajatab Georgia. „Muidugi peaksid helistama.“ Siis, enne kui keegi teine jõuab käe telefoni poole sirutada, valib ta juba hädaabinumbri.

Ja siis jõuavad kohale politsei ja Tilly ema ning õhtu võtab kummalise pöörde – reaalsusse, kus Cate pole kunagi varem viibinud; reaalsusse, kus ta köögis viibivad politseinikud ja pisarates naine, keda ta pole kunagi varem kohanud; ja kus valitseb närviline energia, mis hoiab teda veel tunde ärkvel, kui politsei on lahkunud ja Tilly koos emaga takso peale läinud ja maja on vaikseks jäänud, kuigi ta teab, et keegi ei saa rahulikult magada, kuna juhtunud on paha asi ja see puutub otsapidi neisse ja sellesse kanti ja veel millessegi, mingisse määratlematusse asjasse seoses tema endaga, millessegi pahaloomulisse, mingisse eksimusse, mille ta on teinud, sest ta pole hea inimene. Ta on kõvasti vaeva näinud, et mitte pidada end halvaks inimeseks, aga kui ta sel ööl voodis lamab, närib see ootamatu kohutav taipamine tal kuklas, kuni ta tunneb end valutava ja paljastatuna.

Cate virgub järgmisel hommikul hetk enne äratuskella helinat, olles maganud vaid kolm ja pool tundi. Ta pöörab end ja vaatab Roani, kes lebab rahulikult selili, käed korralikult teki all. On vast meeldiva välimusega mees, see tema abikaasa. Ta on enamuse juustest kaotanud ja raseerib pead, paljastades kolba kummalised kontuurid, mida naine polnud tundnud, kui temaga kolmekümne aasta eest tutvus. Ta oli eeldanud, et mehe pea on sile nagu keraamiline urn. Kuid see on hoopis kuumaastik mägede ja orgude ja ühe krimpsus armiga. Pinnale kerkinud veresooned jooksevad üle oimukohtade kulmudeni. Nina on tohutu, silmad raskete laugude all. See on tema abikaasa. Ja ta vihkab oma naist. Cate teab, et vihkab. Ja see on Cate’i süü.

Ta libistab end voodist välja ja läheb suure eendakna juurde. Äsja tõusnud päike särab puude vahelt ehitusplatsile teisel pool tänavat. See näeb ohutu välja. Siis vaatab ta kaugemale paremale, maja poole, mille sissesõiduteel seisab tugitool. Ta mõtleb mehest, kes seal elab, tollest veidrikust, kes oli Georgiat metroojaamast koduni jälitanud, kes oli tütrele ja Tillyle eelmisel õhtul rõvedaid pilke saatnud, kui prügi välja viis – mehest, kes vastab kirjeldusele tollest mehest, kes teda Tilly sõnul ründas.

Cate otsib välja visiitkaardi, mille politseinik talle eelmisel õhtul andis. Uurija inspektor Robert Burdett. Cate helistab talle, aga mees ei võta toru, niisiis jätab ta sõnumi: „Helistan Tilly Kraniqi ründamise asjus eile õhtul,“ alustab ta. „Ma ei tea, kas see on tähtis, aga üle tänava elab üks mees. Number kaheteistkümnes. Mu tütar rääkis, et see jälitas teda ühel õhtul koduni. Ja ta ütles ka, et see mees vahtis teda ja Tillyt imelikult, kui nad eile koolist koju tulid. Ma ei tea kahjuks selle mehe nime. Ta on umbes kolmekümne-neljakümneaastane. Muud ma ei tea. Vabandust. Lihtsalt mõte. Maja number kaksteist. Aitäh.“

„Kas oled täna Tillyga rääkinud?“ küsib Cate Georgialt, kui tütar korteris ringi keerutab, et end kooliminekuks valmis seada.

„Ei. Ta pole kõnedele ega sõnumitele vastanud. Tal on vist telefon välja lülitatud.“

„Oh issand,“ ohkab Cate. Ta ei talu süütunnet, kartust, et äkki on tema selles süüdi. Ta kujutleb Georgiat, oma kaunist siirast tüdrukut, mehekäed ta küljes, kui ta sõbranna poolt pimedas koju tuleb. See on talumatu. Siis mõtleb ta pisikese Tilly peale, kes on liiga traumeeritud, et isegi oma parima sõbra sõnumeid lugeda. Ta leiab numbri, mille Tilly ema oli eelmisel õhtul ta telefoni salvestanud, ja vajutab telefoniikooni.

Tilly ema võtab lõpuks vastu, kui Cate talle kuuendat korda helistab.

„Oi, Elona, tere, siin Cate. Kuidas tal on? Kuidas Tillyl on?“

Tekib pikk paus, siis aga vahetab mobiil käsi ja taustalt kostab summutatud hääli. Siis ütleb üks hääl telefoni: „Halloo?“

„Elona?“

„Ei, Tilly siin.“

„Aa,“ teeb Cate, „Tilly. Tere, kullake. Kuidas sa end tunned?“

Järgmine piinlik paus. Cate kuuleb taustal Elona häält. Siis ütleb Tilly: „Ma pean teile midagi ütlema.“

„Jah?“

„Eilse õhtu kohta. Selle kohta, mis juhtus.“

„Jah.“

„Seda ei juhtunud.“

„Mida?“

„Ükski mees ei katsunud mind. Ta astus mulle lihtsalt väga lähedale ja Georgia ajas mind tolle mehe pärast, kes teie vastas elab, nii hirmule, eks ole, ja ma pidasin seda temaks, aga see polnud üldse tema, see oli keegi täiesti teine inimene ja … ja ma jooksin teie poole tagasi ja ma …“

Kostab veel sahmimist ja siis tuleb Elona tagasi kuuldele. „Palun vabandust,“ ütleb ta. „Tõesti, palun vabandust. Ütlesin, et ta peab seda teile ise teatama. Ma lihtsalt ei mõista. Tähendab, ma tean, et nad kõik, kõik tüdrukud on tänapäeval suure pinge all, neil on eksamid, sotsiaalmeedia ja kõik eks ole. Aga ikkagi, see pole mingi vabandus.“

Cate pilgutab aeglaselt silmi. „Nii et kallaletungi polnudki?“ See pole üldse loogiline. Tilly kahvatu nägu, silmad pärani, käed värisemas, pisarad.

„Kallaletungi polnud,“ kinnitab Elona tundetul toonil ja Cate mõtiskleb ega tema ka ühtäkki toimunus kahtle.

Õues näeb Cate, kuidas inspektor Burdett ronib teisele poole tänavat pargitud autost välja. Talle meenub sõnum, mille oli varahommikul uurija telefonile jätnud, viidates kummalisele mehele teisel pool tänavat. Kõhtu läbistab süütunde piste.

„Kas ütlesite seda politseile ka?“ küsib ta Elonalt.

„Jah. Loomulikult. Just ütlesingi. Ei saa lasta neil ressursse raisata, eriti praeguste kärbete ajal. Aga igatahes saadan ta nüüd kooli, saba jalge vahel. Ja veel kord – palun väga vabandust, et teile tüli tegime.“

Cate lõpetab kõne ja vaatab inspektor Burdetti autole järele, kui see tänava otsas ristmikule jõuab.

Miks pidi Tilly valetama? Sellel polnud ju mingit mõtet.

Cate töötab kodus. Ta on väljaõppinud füsioterapeut, aga loobus vastuvõtust juba aastaid tagasi, kui Georgia sündis, ega olegi enam patsientide ravimise juurde naasnud. Neil päevil kirjutab ta aeg-ajalt meditsiiniväljaannetele ja valdkonna ajakirjadele füsioteraapiast artikleid ja rendib ühe sõbra vastuvõtus St Johns Woodi haiglas ruumi, et ravida tuttavaid inimesi, aga enamuse ajast veedab ta kodus ja töötab vabakutselisena (ehk on „sülearvutiga koduperenaine“, nagu Georgia seda nimetab). Kilburnis on tal poolkorrusel väike kontoriala, aga siinses ajutises korteris kirjutab ta köögilaua taga, paberid arvuti kõrval dokumendiriiulil, ja tal on keeruline kõike korras hoida, ilma et tööasjad üleüldisesse pereellu imbuks. Ta ei leia kunagi pastakat üles ja kõik kritseldavad ta ärikirjade tagakülgedele märkmeid, mis on veel üks asi, mida ta polnud enne väikesesse korterisse kolimist korralikult läbi mõelnud.

Cate kiikab uuesti maja poole teisel pool tänavat. Siis läheb ta tagasi sülearvuti taha ja guugeldab aadressi.

Ta saab teada, et viimati osteti või üüriti number kaksteist välja kaksteist aastat tagasi, mis on nii nimeka aadressi kohta erakordne. Hoone omandiõigus kuulub ühele Šoti firmale nimega BG Properties. Rohkem infot aadressi ega selle elanike kohta ei leidu. Ta otsustab, et tegemist on saladusliku majaga, kuhu inimesed tulevad, aga enam ära ei koli, kuhu riputatakse paksud kardinad, mida enam ei paotata, ja mille mööbel jäetakse sissesõiduteele mädanema.

Siis paneb ta otsingusse selle aadressiga seotud energiajooned. Ega ta ise ka täpselt tea, mis need energiajooned on, aga kahtlustab seal ristuvat kummalisi veesooni, mille kohal tänaval on öösiti erakordselt vaikne, tühjad krundid jäävad arendamata, igal ööl kriiskavad rebased, teismelisi tüdrukuid jälitatakse koduukseni ja rünnatakse pimeduse varjus ning kus ta tunneb end ebamugavalt, sest ei kuulu sinna.