Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 8

2

CATE

„Ema, kas saaksid minuga rääkida?“

Cate’i tütar kõlab hingetu ja paanitsevana.

„Mis?“ küsib Cate. „Mis lahti?“

„Kõnnin praegu metroost kodu poole. Ja minu arust …“

„Mida?“

„Noh, siin on üks mees.“ Tütar tasandab hääle sosinaks: „Ta kõnnib mulle väga lähedal.“

„Räägi lihtsalt edasi, G, räägi lihtsalt edasi.“

„Räägin ju!“ nähvab Georgia. „Ma räägin. Kuuled.“

Cate ei tee teismelise tujukusest välja ja küsib: „Kus sa nüüd oled?“

„Jõuan kohe Tunley Terrace’i juurde.“

„Tore,“ ütleb ema, „hästi. Peaaegu kohal siis.“

Ta tõmbab kardina eest ja kiikab tänavale, jaanuariõhtu pimedusse, oodates tuttava silueti vaatevälja ilmumist.

„Ma ei näe sind,“ ütleb ta ja hakkab ise ka pabistama.

„Olen siin,“ ütleb Georgia. „Nüüd ma näen sind.“

Kui ta seda ütleb, näeb Cate omakorda teda. Südame pekslemine hakkab järele andma. Ema laseb kardinal kinni vajuda ja läheb välisukse juurde. Mässides kibeda külma vastu käed enda ümber, ootab ta Georgiat. Üle tänava kaob üks kuju suure vastasmaja sissesõiduteele. Mehekuju.

„Oli see tema?“ küsib ta Georgialt.

Georgia pöörab vaatama, käed lohvaka sulejope varrukates rusikas. „Jah,“ vastab too. „Tema see oligi.“ Ta väriseb, kui Cate ta järel ukse sulgeb ja ta esikusoojusesse utsitab. Siis heidab tütar käed viivuks Cate’i ümber ja kallistab ema. „Nõmedik.“

„Mida ta täpselt tegi?“

Georgia libistab jope seljast ja heidab selle hooletult lähimale toolile. Cate korjab selle omakorda üles ja riputab esikus nagisse.

„Ma ei tea. Oli lihtsalt jube.“

„Mismoodi jube?“

Ta järgneb Georgiale kööki ja jälgib, kuidas tütar avab külmkapiukse, heidab kiire pilgu kappi ja paneb ukse uuesti kinni.

„Ma ei tea,“ kordab Georgia. „Kõndis lihtsalt liiga lähedal.

Oli lihtsalt … veider.“

„Kas ta ütles ka midagi?“

„Ei. Aga nägi välja, nagu tahaks öelda.“ Ta avab sahvriukse ja võtab paki Jaffa koogikesi, õngitseb ühe välja ja topib selle tervelt suhu. Ta mälub ja neelab, siis väristab end. „Ajas mulle lihtsalt hirmu nahka.“ Tütre pilk tabab Cate’i valge veini pokaali ja ta küsib: „Kas tohin lonksu võtta? Närvide rahustuseks?“

Cate pööritab silmi, aga ulatab tütrele pokaali. „Kas tunneksid ta ära?“ küsib ema. „Kui teda uuesti näeksid?“

„Arvatavasti küll.“ Georgia hakkab Cate’i klaasist juba kolmandat sõõmu võtma, aga Cate napsab klaasi tagasi. „Aitab küll,“ noomib ta.

„Aga ma sain just trauma!“ protestib tütar.

„Ära nüüd liialda,“ manitseb Cate, „kuigi see tõestab tõsiasja, et isegi siin, kus peaks väidetavalt „turvaline“ olema, tuleb silmad-kõrvad lahti hoida.“

„Ma vihkan seda kanti,“ nuriseb Georgia. „Arusaamatu, miks keegi peaks tahtma siin elada, kui ta just ei pea.“

„Tõsi,“ nõustub Cate. „Ma ei jõua ära oodata, millal koju saame.“

Nad viibivad üürimajas, ajutises eluruumis, kuna nende miili kaugusel asuv päriskodu läks vundamendi vajumise tõttu remonti. Siis arvasid nad, et oleks tore seiklus vahelduseks uhkes linnajaos elada. Sellega nad ei arvestanud, et uhked linnajaod on täis uhkeid inimesi, kellele ei meeldi, kui keegi nende läheduses elutseb. Nad polnud arvestanud ebasõbralike, turvaväravataguste majadega ega sellega, kui kõhedusttekitavalt vaiksed tundusid lehti täis ja häärberitega palistatud kõnniteed võrreldes nende lärmaka Kilburni linnaosa ridaelamu ümbrusega. Neile polnud pähegi tulnud, et inimtühjad tänavad võiksid olla hirmutavamad kui need, mis on rahvast täis.

*

Veidi aega hiljem läheb Cate oma magamistoa eendakna juurde maja esiküljel ja paotab jälle kardinat. Raagus puude varjud vehklevad üle vastasoleva müüri. Kõrge müüri taga seisab tühi krunt, kust on vana maja lammutatud, et millelegi uuele ruumi teha. Cate on mõnikord silmanud veoautosid väravast sisse ja puidust ehituspaneelide vahele tagurdamas ning tund aega hiljem taas välja sõitmas, kast mulda ja kiviklibu täis. Nad on siin juba aasta elanud ja seni pole ta täheldanud mingit märki vundamendi kaevamisest või kiivriga arhitekti viibimisest objektil. Londoni südalinnas on see üks haruldasemaid asju: mingisuguse eristatava funktsioonita ruum, tühimik.

Ta mõtleb tütrest, kui too nurga tagant tuli, hääles hirm, sammud liiga tihedalt kannul, oht kuklasse hingamas. Kui lihtne, mõtleb Cate, oleks kellelgi plangu kaudu sisse murda, tüdruk tänavalt tühjale krundile tirida, teda vigastada, isegi tappa, ja ta laip sellesse pimedasse eraldatud tühimikku ära peita. Ja kui kaua läheks aega, enne kui see leitaks?