Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 12

Tolle õhtu sündmuste tulemusena, kui Tillyle väidetavalt kallale tungiti, lõpetab Cate selle maja eest mööda jalutamise, mille sissesõiduteel seisab tugitool.

Cate’i maja asetseb nii, et ta saab peateele või üles külla jõudmiseks pöörata kas vasakule või paremale, ja nüüd pöörab ta alati vasakule. Cate ei soovi riskida võimalusega, et satub kokku mehega, keda ta saatis politsei kolm päeva tagasi kogemata küsitlema seoses tütarlapse ründamisega, mida nähtavasti ei toimunudki. Mees ei teaks, kes on Cate, aga Cate teaks, kes on see mees.

Ta üritab isegi mitte tolle maja poole vaadata, aga kui ta nüüd küla poole astub, kott täis veebilehelt tellitud ebasobivat kaupa, mis tuleb postkontorisse ära viia, pöördub pilk vilksamisi sinnapoole. Välisukse vastas seisab keegi naine, kes on ligikaudu Cate’i-vanune, vahest kümme aastat vanem. Ta on oma pika halli mantli, erimustris sallide, poolsaabaste ja terashalli krunniga – mis on seotud nii kõrgele pea peale, et ähvardab üle juuksepiiri laubale vajuda – üsnagi pilkupüüdev. Naine on alumised silmalaud laineriga mustaks värvinud ja kannab väikest portfelli ja valikut lennujaama ostukotte. Cate jälgib, kuidas naine käekotis sorib, enne kui võtmekimbu leiab ja välisukse juurde pöördub. Siis näeb ta, kuidas naine hetkeks esikus peatub, et esikulaual seisvad kirjad läbi vaadata, enne kui uks ta selja taga sulgub.

Cate taipab, et seisab tänaval ja vahib suletud ust. Ta pöörab kähku minekule ja suundub mäest üles küla poole.

Kui ta on pakid postkontorisse ära viinud, valib Cate korterisse naasmiseks maalilisema marsruudi. Kui ta tegigi vea, valides selle naabruskonna oma perele ajutiseks elukohaks, tahab ta vastukaaluks siinoleku ajal vähemalt Hampsteadi külakeskust nii palju nautida kui võimalik. Kilburn on saginat täis ja lärmakas ja räpane ja tõeline ning Cate armastab seda kirglikult. Aga Kilburnil pole südalinna, vaid ainult väikeste tänavate rägastik, mis paiknevad suure teega risti nagu redelipulgad. Hampsteadis aga on põiktänavad ja sopid ja pöördväravad ja eramajad ja jalgrajad ja varjatud kalmistud ning see sirutub niimoodi igas suunas miilipikkuselt või rohkemgi kuni nõmmeni põhjakaares ja laiade väärikate puiesteedeni lõunas ja läänes. See on ülim Londoni küla, ja iga nurk, mille Cate siin jalutades avastab, annab ta päevadele teatava värvingu.

Täna leiab Cate end minemas kaugemale kui varem: üle väikese käänuliste teeradadega nõmmejupi, läbi sosistava puudesalu ja mööda looklevat rada, mida palistavad huvitava välimusega peamiselt George’i-aegsed vanad majad, ning satub ühtäkki ühele hoopis teisele maastikule. Laugele maastikule valgete tihedalt kokkusurutud James Bondi stiilis majadega, mis on teineteise suhtes paigutatud nagu katusekivid, nende vahel betoonist teed ja spiraaltrepid. Igal majal on lai terrass, kust avaneb vaade metsale ja selletagusele nõmmele. Ta võtab telefoni välja ja teeb seda, mida alati, kui leiab end uuest külanurgast: otsib selle kohta Google’ist infot. Cate avastab, et viibib vahest isegi maailma kõige kallimas vallakorterite rajoonis, mis eales rajatud. See oli osa leiboristliku valitsuse 1970ndate eksperimendist majutada vaeseid nii, nagu oleksid nad rikkad. Maa eest maksti ligi pool miljonit naela. Iga maja ehitamine läks maksma 72 000 naela. Projekt läks hapuks, kui valitsus üritas investeeringut tasuvaks muuta, nõudes kaugelt kõrgemat üüri kui sotsiaalkorterite puhul tavaks. Eksperiment kukkus kolinal läbi.

Nüüd on need majad iga arhitekti unistus. Cate leiab kinnisvarabüroo veebilehelt ühe kahetoalise korteri kuulutuse hinnaga üle miljoni naela. Kes oleks arvanud, mõtleb ta, kes oleks osanud eales aimata, et selline väike maailm on peidetud siia Edwardi-aegse häärberi taha?

Ta vaatab selja taha ja saab järsku teadlikuks, et on ihuüksi. Ühtegi hingelist pole liikvel. Ta kuuleb seda kummalist enklaavi ümbritsevate puude lehti endaga rääkivat. Need käsivad tal lahkuda. Jalamaid. Ütlevad, et ta ei tohiks siin olla. Ta hakkab kiiremini astuma ja lisab veelgi sammu, kuni peaaegu jookseb üle rohumaa, majadest mööda, mäest alla, tagasi peatänavale, mille ilusalongides ja butiikides müüakse liiga kõrge hinnaga mõttetut kaupa.

Kui ta möödub metroojaamast, tabab ta pilk kohaliku uudiskirja Hampsteadi Häälekandja reklaamplakatit: „SEKSIRÜNNAK PÄISE PÄEVA AJAL“.

Ta seisatab, jõllitab sõnu, adrenaliin alles veresoontes pulbitsemas. Kui ta hetke kaalub, kas pealkiri pärineb paralleeluniversumist, kuhu ta jäi liiga kauaks pidama ja kust tal kästi lahkuda, ning kui ta seda artiklit loeks, kas avastaks siis, et see räägib temast, Cate Foursist, viiekümneaastasest kahe lapse emast, kes on hüljatud 1970ndate vallakorterite elamurajoonis vägistatud ega oska selgitada, miks ta keset päeva seal üksi ringi uitas.

Siis mõtleb ta uuesti Tillyle, nagu on teinud peaaegu iga päeva igal minutil alates sellest, kui leidis ta neli päeva tagasi oma ukselävelt, ja nuputab, kas kohaliku seksuaalrünnakute laine ja selle vahel, mida esmaspäeva õhtul Tilly sõnul tegelikult ei juhtunud, võib olla seos.

Mööda kallakut edasi jõudnud, möödub ta ajaleheputkast. Sealt ostab ta Hampsteadi Häälekandja numbri ja suundub koju.

Roan jääb sel õhtul taas hilja peale. Roan on lastepsühholoog ja töötab Belsize Parki haigla Portmani keskuses. Lastepsühholoogist abikaasast pole nii palju abi, kui võiks arvata. Ta abikaasa, nagu tundub, suudab kaasa tunda vaid sotsiopaatsete kalduvustega lastele (ta on lastesotsiopaatiale spetsialiseerunud). Tema enda lapsed, kes on mõnes mõttes natuke imelikud, aga suuremalt jaolt täiesti normaalsed, näivad teda täielikult hämmastavat ja ta reageerib nii, nagu poleks kunagi varem ühtegi teismelist kohanud ega ole ka ise kunagi murdeeas olnud, kui kumbki neist teeb midagi sellist, mida võiks kirjeldada üksnes täiesti tüüpilise teismelise käitumisena.

See ajab Cate’i marru, kuna ta ise mõistab oma teismeiga paremini kui kunagi varem, alates sellest kui ta lapsed teismeikka jõudsid, justkui oleks ta lapsevanemaks olemise koridori kaugemast uksest sisse astunud ja näinud iseennast teiselt poolt vastu tulemas.

„Kuidas päev läks?“ hõikab ta nüüd mehele hääletooniga, mida tarvitab siis, kui tahab meeldiv olla. Kui ta suudab õhtust vestlust positiivsel toonil alustada, ei saa ometi tema süüdi olla, kui see hiljem allamäge veereb. Tal pole aimu, kas Roan tuvastab ta hääles teatraalsuse või mitte, aga igatahes kostab koridorist mehine vastus:

„Üldse mitte pahasti. Kuidas sul?“

Ja siis on ta köögis. Tema abikaasa, raseeritud pead katmas kootud müts, jaanuarikülma vastu musta vooderdatud palitusse ja kinnastesse mässitud. Ta tõmbab mütsi peast ja paneb selle lauale. Siis tirib ta kindad käest, tuues nähtavale pikad nurgelised käed. Ta võtab üle keha kantava märsi õlalt ja potsatab selle toolile. Cate’ile ta otsa ei vaata. Nad ei vaata enam neil päevil teineteisele eriti otsa. Sellest pole midagi. Cate ei tunne erilist vajadust, et mees teda näeks.

Mehe käsi sirutub laual lebava Hampsteadi Häälekandja poole. Ta silmitseb juhtkirja. „Veel keegi?“

„Veel keegi,“ kinnitab Cate. „Seekord kõrvaltänaval.“

Mees noogutab korra pead ja loeb edasi. Siis ütleb ta: „Päise päeva ajal.“

„Ma tean,“ ütleb Cate. „Kui kohutav. Vaene naine. Ajas lihtsalt omi asju. Arvas, et tuleb tavaline päev. Ja mingi haige väike värdjas otsustab, et võib teha, mida tahab, et tal on õigus naise keha näperdada.“ Cate väristab õlgu, meenutades taas pisikest Tillyt, tema pärani silmi ukselävel.

Georgia tuleb kööki.

Ta kannab koduriideid: läikivaid jooksušortse ja kapuutsiga pusa. Cate’il polnud teismelisena koduriideid, ainult kooliriided ja pidžaama ja ei midagi vahepealset.

Roan asetab Hampsteadi Häälekandja tütre ette. „Vaata, Georgie,“ osutab ta. „Piirkonnas on seksuaalründaja. Viimane kallaletung toimus meie tänava otsas. Keset päeva. Palun, palun hoia silmad-kõrvad lahti. Ja proovi mitte ringi tatsata, kõrvaklapid peas.“

Georgia laksutab keelt. „Mu silmad-kõrvad on täiega lahti,“ teatab tütar. „Ära unusta, et minu silmad ja kõrvad on alles noored. Mitte vanad ja sitad nagu sul. Ja võin ükskõik mille peale kihla vedada, et see on sama kutt.“ Ta toksib sõrmega ajalehte. „See, kes meie vastas elab. Too veidrik. Ta näeb täiega vägistajalik välja.“

Cate väriseb kergelt, kui mainitakse vastasmaja meest, ja punastab siis piinlikkusest. Ta pole Roanile ega lastele rääkinud, et helistas politseinikule ja soovitas tal selle mehega rääkida. Liiga häbi on. See oli tüüpiline keskklassi sehkendaja käitumine.

„Kuidas Tilly end tunneb?“ küsib ta, et teemat mujale viia. „Kas ta on sulle esmaspäeva õhtu kohta midagi öelnud?“

Georgia raputab pead. „Eip. Üritasin sellest temaga rääkida, aga ta ei taha. Ütleb lihtsalt, et tal on nii häbi.“

„Ja mida sina arvad? Kas usud, et ta mõtles selle välja?“

Tütar mõtleb küsimuse üle järele. „Ühest küljest jah. Tähendab, see on taoline asi, mida ta teeks. Kui saad aru, mida ma mõtlen. Ta on varem ka asjade kohta valetanud.“

„Mis asjade kohta?“

„Ah, väikeste asjade, nagu et ta teab nagu mingi Youtube’i räppari pärisnime ja kui temalt siis küsid, et mis ta nimi siis on, siis näed ära, et tal pole aimugi. No ta ütleb mõnikord asju, et sulanduda, kampa sobida. Ja ta muutub nagu selliseks, et silmad klaasistuvad, kui ta jutust läbi näed, ja siis tunned end nii näruselt, et teda teiste ees maha tegid.“

„Aga see, sellise asja kohta valetada. Kas ta on sinu meelest nii suureks valeks võimeline?“

„Ei tea,“ ühmab tüdruk, kehitab siis õlgu ja ütleb: „Nojah. Võib-olla. Ta reageerib üle. Äkki seekord ka reageeris lihtsalt üle.“

Cate noogutab. Küllap on see võimalik, mõtleb ta. Aga siis märkab ta uuesti juhtkirja Hampsteadi Häälekandja esiküljel ja tunneb, kuidas ta pead läbistab kahtluse tume vari.