Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 7

Minu nimi on Saffyre Maddox. Olen seitseteist aastat vana.

Isa poolt pärinen peamiselt Walesist, aga ema poolt osalt Trinidadist, osalt Malaisiast ja õige vähe ka Prantsusmaalt. Mõnikord püütakse mu päritolu ära arvata, aga pannakse alati mööda. Kui keegi selle kohta küsib, vastan, et olen igalt poolt, ja asi ants. Kelle asi see on, kes kellega magas, eks ole. See on ju lõpuks pereasi, kas pole?

Käin esimest aastat ühes Londoni Chalk Farmi linnaosa keskkoolis, kus õpin matemaatika-, füüsika- ja bioloogiasuunal, sest olen reaalainetes kibe käsi. Ega ma õieti tea, mis ma pärast kooli ette võtan. Kõik eeldavad, et astun ülikooli, aga mõnikord mõtlen hoopis loomaaeda või koertepügalasse tööle minna.

Elan kolmetoalises korteris Afred Roadi kortermaja üheksandal korrusel. Teisel pool teed on ka kool, aga seal ma ei käi, sest seda polnud siis veel ehitatud, kui ma põhikoolis käisin.

Mu vanaema suri vahetult enne mu sündi ja ema vahetult pärast mu sündi, isa ei taha minust midagi kuulda ja mõni kuu tagasi suri ka mu vanaisa. Niisiis elan onuga kahekesi.

Ta on minust kõigest kümme aastat vanem ja ta nimi on Aaron. Aaron hoolitseb mu eest nagu lihane isa. Ta töötab üheksast viieni kihlveokontoris ja hooldab nädalavahetuseti inimeste aedu. Aaron on tõenäoliselt parim inimene maailmas. Mul on veel teine onu Lee, kes elab naise ja kahe pisitütrega Essexis. Lõpuks ometi on meie perekonnas ka tüdrukuid, aga nüüd olen nendega mängimiseks juba liiga suur. Kasvasin kahe meesterahva seltsis, mistõttu pole ma tüdrukutega kuigi osav. Või täpsem oleks öelda, et olen poistega osavam. Lapsena jõlkusin poistega ringi ja mind kutsuti ikka poisitariks, kuigi ise pole ma end selleks kunagi pidanud. Siis aga hakkas mu välimus muutuma, ma muutusin „ilusaks“ (ise ma end ilusaks ei pea, kuulen seda lihtsalt kõigilt, kellega tutvun), poisid ei tahtnud enam minu kui sõbraga käia ja hakkasid mu seltsis veiderdama ja ma taipasin, et mul oleks mõttekam mõned sõbrannad muretseda. Muretsesingi siis mõned sõbrannad, aga me pole lähedased ja arvatavasti ei jää me pärast kooli lõppu suhtlema, aga igavuse peletamiseks võime ikka suhelda. Tunneme üksteist juba nii kaua.

Läbisaamine on lihtne.

See olengi siis üldjoontes mina. Ma pole lokkavalt rõõmsat tüüpi inimene. Ma ei rõkka naerda ega kipu kõiki kallistama nagu teised tüdrukud. Mul on ka igavad hobid: lugemine ja kokkamine. Väljaskäimine mind eriti ei tõmba. Reedeõhtuti meeldib mulle natuke rummi limpsida, kui onuga telekat vaatame, aga kanepit ma ei suitseta ja narkot ega muud taolist ei tee. Hämmastav, kui igav sul lastakse olla, kui oled ilus. Keegi ei tee märkamagi. Kui sul on hea välimus, eeldavad lihtsalt kõik, et sul on ka võrratu elu. Mõnikord ollakse nii lühinägelikud. Inimesed on lollid.

Mul on tume minevik ja sünged mõtted. Teen süngeid asju ja ajan mõnikord iseendalegi hirmu nahka. Ärkan näiteks keset ööd üles, kui olen end voodiriietesse sõlme mässinud. Enne magamaminekut topin linaservad küll madratsi alla, nii pingule, et münt põrkaks lina pealt tagasi. Hommikuks on aga kõik neli nurka välja tulnud ning lina mu jäsemete ümber keerdunud. Ma ei mäleta, mis juhtus. Unenäod ei jää mulle meelde. Aga välja ma ka ei puhka.

Kui olin kümnene, juhtus minuga midagi väga-väga paha. Sellesse ei maksa vast liiga põhjalikult süüvida. Aga jah, ma olin väike tüdruk ja minuga juhtus midagi nii halba, mida ükski väike tüdruk iial ei peaks kogema, ja see muutis mind. Hakkasin endale haiget tegema. Pahkluudele sokisääre alla, et keegi kriime ei näeks. Teadsin, mis on enesevigastamine – tänapäeval teavad seda kõik –, aga ma ei teadnud, miks ma seda teen. Teadsin lihtsalt, et siis ei mõelnud ma enam nii pingsalt nende teiste asjade peale.

Kui sain umbes kaheteistkümneseks, märkas onu Aaron neid kriimustusi ja arme, jagas asja ära ja viis mind perearsti juurde, kes suunas mu edasi Portmani laste vaimse tervise keskusesse teraapiat saama.

Sattusin mehe juurde nimega Roan Fours.