Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 13

Homme on valentinipäev ja Cate valib kohalikus ostukeskuses Roanile kaarti. Midagi romantilist ta ei otsi. Tõesti, kolmekümne aasta jooksul on vähemalt tosin aastat, kus ta pole mehele üldse kaarti kinkinud. Valentinipäev pole eriti nende teema. Aga midagi tõsiasjas, et nad on järgmise sõbrapäevani välja vedanud ja on ikka veel koos, hoolimata kõigest, mis eelmisel aastal juhtus, paneb ta arvama, et kaart kuluks ära.

Ta võtab ühe kätte, mille esiküljele on joonistatud kaks käest kinni hoidvat kriipsujukut. Nende peade kohal ütlevad sõnad: „Hurraa! Me meeldime teineteisele endiselt!“

Ta paneb selle tagasi riiulile, justkui oleks see teda kõrvetanud. Cate pole kindel, kas nad Roaniga ikka meeldivad teineteisele endiselt.

Lõpuks valib ta kaardi, mis ütleb lihtsalt „Armastan sind väga“ ja kannab suurt punast südant. See on tõsi. Ta armastab oma meest. Armastus on lihtne, ainult kõik ülejäänu on keeruline.

See juhtus ju samal ajal täpselt aasta tagasi, meenub Cate’ile, kui nad oleksid Roaniga peaaegu lahku läinud. Vahetult enne kevadvaheaega. Nad olid arvanud, et peaksid seitsme tuhande naelase puhkusereisi ära jätma – vaat nii halvad olid asjalood. See on Cate’i süü. Kogu täiega.

Ta oli kahtlustanud, et Roanil on afäär. Ei, mitte kahtlustanud, vaid seda iga keharakuga vähimagi kahtluseta uskunud, ilma et oleks Roani kordagi teise naise seltsis näinud, ilma et oleks leidnud sõnumeid teiselt naiselt, ilma et oleks ta särgikraelt huulepulga jälgi leidnud. Ta oli mõnda aega täiesti sõge.

Kuus kuud oli Cate palavikuliselt läbi kamminud oma mehe kõige privaatsemaid asju: e-posti, SMSid, Whatsappi sõnumid, fotod, isegi töödokumendid. Ta oli pead vaevanud kohutavate üksikasjadega ühe psühholoogiliselt traumeeritud, kuid väga nägusa neiu kohta, otsides midagigi, mis toetaks ta teooriat, et Roan selle noorukiga magab, rikkudes häbitult salastatuse reeglit, mille järgi oli lapsele kinnitatud, et kõik, mida ta oma psühholoogile räägib, jääb rangelt nende vahele.

Veebruari alguses oli Roan ta tegevusele jälile saanud. Või pigem oli Cate ise üles tunnistanud, millega ta tegeleb, kui mees töölt koju tuli ja teatas, et tema meelest nuhib ta uus assistent patsiendiandmetes ja isegi meilikontol ja telefonis ning et ta hoiab nüüd assistendil silma peal ja on valmis ta vajadusel ka üles andma.

Cate oli ähmi täis läinud, kui mõtles ametlikust juurdlusest, ja ütles: „See olin mina. See olin mina. See olin mina,“ ning hakkas nutma ja üritas asja selgitada, aga ta jutt polnud mõistlik ega ühestki otsast loogiline, sest toona käitus ta kuude kaupa nagu arust ära.

Ta oli lootnud mehe lohutavaid käsi enda ümber tunda, kui on kõik üles tunnistanud, ja et Roan oma madala rahustava häälega talle kõrva sosistaks, et kõik on korras, pole hullu, ta saab aru ja annab Cate’ile andeks ja kõik saab korda. Selle asemel oli ta aga naisele otsa vaadanud ja öelnud: „See on enam-vähem kõige alatum asi, mida ma elu sees olen kuulnud.“

Muidugi polnud mehel mingit afääri. Roan oli lihtsalt ületunde teinud, stressis, tegelenud päevast päeva kujuteldamatute õudustega ja kantseldanud uut assistenti, kes polnud tasemel, ning ta isa oli haige. Lisaks oli ta üritanud end vormi ajada, hakates erandkorras jooksmas käima, ja tundis pidevat ärritust, et tal pole selle regulaarseks harrastamiseks aega. Ta oli lihtsalt hädas, nagu ta ütles, kõige haldamisega hädas. Ja taustal oli Cate, nagu viimane idioot, tuhninud ta eraasjades nagu siga, rikkudes ta ametialast konfidentsiaalsusnõuet, seades ohtu ta töö, kujutades tema kohta ette kõige hullemat, kõige hullemat, mida saab mõelda.

„Miks, taeva päralt,“ oli ta küsinud ja naisele tungivalt, uskumatult otsa vaadanud, „peaks mul kõrvalsuhe olema?“

Nii lihtne küsimus. Cate oli hetke aega võtnud, et asja üle järele mõelda. Miks peaks mehel kõrvalsuhe olema?

„Sest ma olen vana,“ ütles ta viimaks.

„Ma olen ka vana.“

„Jah, aga sina oled mees. Sul pole „kõlblik kuni“ kleepsu peal.“

„Cate,“ oli mees vastanud, „sinul ka pole. Minu jaoks mitte. Sinul ja minul, taevas hoia, meil pole „kõlblik kuni“ kleepse peal. Need oleme ju meie. Me oleme lihtsalt … meie.“

Pärast seda oli Roan mõneks päevaks välja kolinud. See oli Cate’i ettepanek. Ta pidi pead tuulutama. Kui Roan tagasi tuli, ütles ta: „Mul on tunne, et oleme otsa käest lasknud. Nagu oleksime enne olnud ühes paadis ja nüüd enam pole ühes paadis ja ma ei tea, kuidas sinna tagasi saab.“

Ja Cate oli nõustunud: „Mul on sama tunne.“

Järgnes mõni päev elu mõtte otsimist ja ängi ja palju arutelusid äärmiselt kuluka suusapuhkuse tühistamise teemal ja kuidas lapsed sellesse suhtuksid ja mis kindlustuspoliisides kirjas on (ükski klausel ei käsitlenud „ootamatut peretüli“). Siis, kaks päeva enne nende lennukuupäeva, jõid nad kahe peale pudeli veini ja seksisid ja otsustasid lihtsalt puhkusel ära käia ja vaadata, kas see teeb nende suhtega imet.

Ja teatud määral tegigi. Lapsed olid heas toonuses, naersid aina, päike paistis iga päev hommikust õhtuni ja nende valitud hotell oli lustlik paik täis kenasid inimesi. Nädala pärast koju jõudes olid nad otsustanud, teadustamata ja edasise aruteluta, et elavad lihtsalt edasi ja unustavad ära, et midagi üldse juhtus.

Aga juhtus ju. Cate oli üle astunud piiridest ja keeldudest ja rikkunud nendevahelist usaldust ja tunneb end veel praegu alaväärsena. Emastaatus oli talle heitnud moraalietaloni aupaistet, aga nende kuue sõgeda kuu tagajärjel oli ta selle täielikult kaotanud ja väriseb tänase päevani Roani pilgu all, kartes, et too näeb tema fassaadist läbi ja otse tema ebakindlasse, haletsusväärsesse sisemusse. Nüüd tunneb ta end kindlamalt, kui mees teda enam ei vaata ega näe. Sest kui ta naist ei näe, ei saa ta teda ka vihata. Ja vihkab ta teda kindlasti. Cate teab, et vihkab.

Saffyre oli tolle patsiendi nimi, kelle kausta ta oli läbi lugenud. Saffyre Maddox. Ta oli toona viieteistaastane ja sellest peale end vigastanud, kui oli kümnene.

Ühel eelmise talve hullusepäevadest käis Cate isegi Saffyre’i koolis kohal ja jälgis tüdrukut aiavarbade vahelt. Seal ta oli, see tüdruk, kes Cate’i veendumuse kohaselt tema abikaasaga armusuhet pidas: pikk, sale, lameda rinnaga, tumedad lokid krunni veetud, käed musta bleiseri taskutes, kahvaturohelised silmad peaaegu kuninglikult mänguväljakut seiramas. See polnud üldse see, mida Cate oli oodanud. Ta oli jälginud, kuidas üks poiss tüdrukule lähenes ja üritas mänglevalt teda mingisse lorajuttu tõmmata. Ta oli näinud, kuidas Saffyre’i pilk oli ekselnud üle poisi õla, kuidas poiss oli minema ujunud ja tagasi sõprade juurde läinud, aga sellise inimese heatahtliku hoiakuga, kes polnud enamat lootnudki.

Siis olid Saffyre’iga liitunud kaks tüdrukut ja nad olid kolmekesi tagasi kooli poole vantsinud.

Saffyre ei näinud välja nagu keegi, kes end lahtikeeratud kirjaklambritega lõigub. Pigem nägi ta välja nagu Beyoncé.

Viimati oli Cate näinud Saffyre’it paar kuud pärast nende kolimist Hampsteadi korterisse. Ta oli ühe vanema mehe seltsis mööda Finchley Roadi kõndinud ja nailonist ostukäru järele vedanud.

Cate oli neile mõnda aega järele läinud, süda vahelejäämise hirmust kergelt pekslemas. Vanem mees lonkas nähtavalt jalga ja Saffyre peatus iga mõne hetke järel, et teist järele oodata, enne kui nad mõlemad pöörasid Finchley Roadi lõpus Swiss Cottage’i mikrorajooni ja kadusid ühe kõrge korrusmaja alumiiniumist ukse taha.

Kui uks nende taga sulgus, jäi Cate seisma ja tõmbas hinge, teadvustades järsku oma tegevust. Ta oli kiiresti ära pööranud ja tõtakal sammul koju läinud, püüdes oma eksimust peast välja pühkida.