Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Lisa Jewell - Страница 9

„Georgia sai eile õhtul paraja ehmatuse.“

Roan tõstab sülearvutilt pilgu. Tema kahvatusinistes silmades peegeldub kartus. „Mis ehmatuse?“

„Ta lõi natuke kartma, kui metroojaamast koju kõndis. Arvas, et keegi jälitas teda.“

Roan oli eelmisel ööl hilja peale jäänud ja Cate üksi voodis lamanud, kuulanud rebaste kriiskeid üle tänava tühermaal, jälginud oksavarje lehvitamas nagu kampa zombisid, nende ja toa vahel vaid õhuke kardin, ning kõike suuremaks mõelnud, kui asi väärt oli.

„Milline ta välja nägi, see mees, kes sind jälitas?“ oli ta Georgia käest küsinud.

„Tavaline.“

„Kuidas tavaline? Oli ta pikk? Paks? Kõhn? Mustanahaline? Valge?“

„Valge,“ vastas tütar. „Tavalise pikkusega, tavalist kasvu. Igavate riietega. Igava soenguga.“

Kuidagi häiris mittemidagiütlev kirjeldus Cate’i rohkem kui see, kui Georgia oleks öelnud, et mees oli pea kaks meetrit pikk ja tätoveeritud näoga.

Ta ei saa ise ka aru, miks ta end selles piirkonnas nii ebaturvaliselt tunneb. Kindlustusfirma pakkus asendusmajutuse üürimiseks kuni 1200 naela nädalas, kuni nende maja korda tehakse. Selle eest võinuks nad leida kena aiaga maja ka kodutänaval, aga millegipärast olid nad otsustanud kasutada võimalust väheke seigelda, teistsugust elu elada.

Kui Cate kinnisvarakuulutusi lehitses, märkas ta, et üürile on anda uhke korter ühes uhkes Hampsteadi majas. Mõlemad lapsed käivad koolis Swiss Cottage’i linnajaos ja Roan töötab Belsize Parki naabruskonnas, kuhu on Hampsteadist vähem maad kui nende kodust Kilburnis. See tähendas, et nad võisid hakata metrooga liiklemise asemel jala käima.

„Vaata,“ oli ta öelnud ja Roanile kuulutust näidanud, „neljatoaline korter Hampsteadis. Ridaelamuboks. Kooli on sealt kaksteist minutit jala minna, sinu kliinikusse viis. Ja sellel tänaval elas kunagi Sigmund Freud! Kas poleks vahva,“ oli ta küsinud, „mõnda aega Hampsteadis elada?“

Ei Cate ega ka Roan ole Londonist pärit. Cate sündis Liverpoolis ja kasvas Hartlepoolis, samas kui Roan sündis ja kasvas Sussexi ranniku lähedal Rye’s. Mõlemad avastasid enda jaoks Londoni alles täiskasvanueas ja neil polnud selle rahvastiku paiknemise kohta kaasasündinud kompassi. Cate’i sõber, kes oli terve elu Põhja-Londonis elanud, kommenteeris nende ajutist aadressi kuuldes: „Oi ei, sealkandis ma küll elada ei tahaks. See on nii ebaisikuline.“ Ent üürilepingu allkirjastamise hetkel Cate seda ei teadnud. Ta polnud mõelnud enamast kui postiindeksi prestiižsusest, Hampsteadi maalilise külakeskuse lähedusest, sinise mälestustahvli hiilgusest Sigmund Freudi majal otse ümber nurga.

„Äkki peaksid tal edaspidi vastas käima?“ pakkus Roan. „Kui ta öösiti ringi käib.“

Cate kujutleb Georgia reaktsiooni, kui talle teatatakse, et ema saadab teda edaspidi kõigil tema õhtustel patseerimistel väljaspool kodu. „Roan, ta on viisteist! See on viimane asi, millega ta lepiks.“

Mees heidab talle pilgu, mida ta ühtelugu kasutab, selle, mis tahab öelda: „Noh, kuna sa sunnid mind kogu otsustusõigust sulle loovutama, pead võtma ka kogu vastutuse kõige halva eest, mis nende otsuste tagajärjel juhtub. Sealhulgas meie tütre võimaliku vägistamise/kallaletungi/mõrva eest.“

Cate ohkab ja pöördub akna poole, millel näeb abikaasa ja iseenda peegeldust: keskpunkti jõudnud abielu hägust stseeni. Kakskümmend viis aastat abielus, kakskümmend viis tõenäoliselt ees.

Nende peegelpildi taga sajab lund, pakse keerlevaid helbeid, nagu oleks pilti segamas teleri interferents. Ülemisel korrusel on kuulda naabrite vaikseid samme. Selle Ameerika-Korea segapaari nimed ei taha talle kuidagi meelde jääda, kuigi nad tervitavad teineteist igakord ülevoolavalt, kui teed juhtuvad ristuma. Kusagilt kostab kauget politseisireenide vingumist. Aga kui need hääled kõrvale jätta, on vaikne. See tänav on alati nii vaikne ja nüüd summutab seda veel lumi.

„Vaata,“ ütleb Roan ja pöörab sülearvuti kuvarit veidi naise poole.

Cate tõmbab lugemisprillid pea pealt ninale. „Naine (23) langes Hampsteadi nõmmel seksuaalrünnaku ohvriks.“

Cate ahhetab. „Jah, noh,“ kogub ta siis end, „aga see oli nõmmel. Ma ei lubaks Georgial öösiti üksi nõmmel uidata. Ma ei lubaks kummalgi lapsel üksi nõmmel uidata.“

„Tuleb välja, et see on juba kolmas rünnak ühe kuu jooksul. Esimene toimus Pond Streetil.“

Cate sulgeb hetkeks silmad. „See on miili kaugusel.“ Roan ei ütle midagi.

„Käsin Georgial ettevaatlik olla,“ lubab Cate. „Käsin tal mulle helistada, kui õhtul jala koju tuleb.“

„Tore,“ ütleb Roan, „aitäh.“