Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 10

Õpeta kuulma, kuis laulab näkineid,

või tõrjuma kadeda meele pisteid,

ja veel,

mis teel

kõnnib õige meel.⁹

Neiu silmad liikusid sinuga baarileti juurde kaasa. Teadsin, mida ta mõtleb. Ta nägi su ilu ja imestas, miks sa oled minuga. Mina mõtlesin täpselt sama. Ometi naasid sa minu veini ja oma pindise õllega ega näinud teda, üksnes mind. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et nii ongi. Ma ei saanud usaldada omaenda mõtteid, sest kui sind minuga polnud, elasin hirmuga, mis oli mu kõhukoopasse pesa teinud. Neiut vaadates kadestasin ma tema noorust, ta ilu.

Mu põskedelt pisaraid pühkides küsid: „Päikeseloojang on nii ilus, et ajab su nutma?”

Mu suunurgad kerkivad. Soovin, et kõik oleks nii lihtne ja ma saaksin tõe välja öelda, aga kõige rohkem ajab mulle seejuures hirmu peale mõte, et … kui ma räägiksingi sulle kõik ära, siis kas mul see homme enam meeles oleks?