Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 3

26. september 2016

„Tere.” Lucy selja tagant kostis sosinat ja käsi riivas ta alaselga. Ta judises. Ed. Lucy tõstis fotoaparaadi näo ette, õhetama löönud põski peitma. Tuleb rahu teeselda. Ei tohi lasta end tööst kõrvale kallutada.

Pildinäidikust nägi ta, kuidas parlamendiliige lobiseb kirjaoskuse edendamiseks korraldatud heategevusürituse teismelisest vabatahtlikuga. Katik oli hääletuks seatud ja Lucy sai asjaosalised märkamatult pildile. See oli parim. Näed reaalsust, aga lood illusiooni. Mitte võltsi, kuid igal juhul muudetud reaalsust. Nende kahe diskussioon oli tuline, aga järjepanu tehtud kahtekümmet fotot üle vaadates nägi ta ühel suisa säravat naeratust. Teismeline oli vaidluses peale jäänud, aga kontekstist väljas pääses esile sarmikus, mitte võidurõõm.

Kõik need noored vabatahtlikud kirjutasid enne külaliste saabumist alla dokumendile, et loobuvad töötasust. Neid ajendas vaid soov inimeste teadlikkust tõsta, ja sama soov oli ka Lucyl. Tänase töö eest ta tasu ei küsi. Ta teadis, kui suur vaev on lugeda, kui oled düslektik, ent temal endal olid olnud parimad õppimisvõimalused. Tüdruk, keda ta äsja pildistas, oli kaheksateist ja vihane. Aastaid oli teda rumalaks peetud ja maha kantud, aga rumal polnud ta kaugeltki; Lucy võis seda näha ennist toimunud vestluse ajal. Teismelise kortsudeta laubale olid sööbinud emotsioonid otsekui tätoveering. Ometi paistis ta fotol armsake. Ent Lucy teadis tõde. Varsti omandab see tüdruk oskuse, mille õpivad mingil eluhetkel kätte kõik naised: kuidas emotsioone maailma eest varjata. Veel aasta või paar, ja tüdruk matab viha maha. See on endiselt alles – olgugi ehk nähtamatu – ja ajendab iga ta tegu, aga tüdruk unustab, et see on nimelt viha, mis ta valikute langetamist juhib. Lucy ohkas.

Akna juures seisis Daisy, endine kooliõde. Mureliku näoga kuulas ta ühe vanema mehe juttu. Lucy valis sobiva rakursi, kandes hoolt, et Daisy näeks fotol võimalikult hea välja. Eesmärgiks oli õhutada inimesi annetama ja aidata head teha. Ehkki tänane sarnanes paljuski nende tööotsadega, mida ta ajakirjadele tegi – jäädvustas pikslitesse suurepäraseid, lihtsalt tublisid ja vahel kaugeltki mitte häid inimesi –, muutsid just abivajavad lapsed sündmuse huvitavaks. Selle loo puhul ei olnud tegemist mitte meelelahutuse või uue toote turule paiskamisega, vaid teadvustamisega. Kordki on tegu sellise looga, mida Lucyl on soov jutustada.

Ta lipsas märkamatult külaliste vahelt läbi, laskmata end vestlusse kaasata. Nii lihtne olnuks peatuda ja rääkida. Ta tundis neid inimesi ja nemad tundsid teda. Mida põrgut, ta oli neil üritustel piisavalt palju käinud kui üks asjaosalistest, ilma et tal fotoaparaati käes olnuks. Aga aparaadiga oli veel parem.

Viimase üheksa aastaga, profifotograafina, on temast saanud meisterlik ilupilditegija, ehkki mõne pildistatava puhul on ilusat pilti päris raske saavutada. Loodeti, et ta teeks inimesest täiuslikult kauni pildi või vähemalt sellise, millel fotografeeritav ei paistaks hullem kui tavaliselt. Lucy sai aru küll, kuidas maailm toimib. Tänapäeval ei pea miski päriselt olema, kõik peab ainult hea välja paistma.

Ta nägi akna juures printsessi, seltsiks proua Talworth, ja pani pildi kompositsiooni paika. Sellest fotost, kus pärastlõunapäike proua Talworthi heledamaks salgutatud juuksed särama paneb, saab seltskonnalehekülgede tulipunkt ja ehk jõuab see juba homsetesse ajalehtedesse. Tänu kuldse varjundiga valgusele õnnestus tal teha naine tubli kümme aastat nooremaks, ja printsess paistis samasugune nagu ikka ja alati.

„Lucy, kullake.”

Ta laskis fotoaparaadil langeda, sest välja ilmus tuntud seltskonnaajakirja toimetaja.

„Kindlasti said sa juba kõik kätte, mis sul tarvis oli, ja leiad nüüd aega natuke meelt lahutada?” Naine naeratas. „Me pole juba teab mis ajast saadik mõnusasti klatšinud. Kas sul on keegi?”

„Klatšiks ei jää aega, kui sa neid pilte homme hommikuks tahad.” Lucy vaatas käekella. Fotod on vaja töödelda ja juba täna õhtul ära saata, nii on kõige parem.

„Tõsi.” Toimetaja rüüpas sõõmukese šampanjat. „Nädalavahetusel siis kohtume.”

Lucy kortsutas kulmu ja võttis mõttes kalenderplaani läbi. Kas tal tuleb mingit pulma pildistada? Poleks üldse tema moodi tööots ära unustada.

„Sinu vanemate juures.”

Lucy pööritas silmi ja noogutas. Nädalavahetus Cotswoldsis kogu perekonna seltsis oli täpipealt see, mida ta ei tahtnud. Miks ta küll nõustus minema? Emotsionaalne väljapressimine. Vend Michaeli sünnipäev. „Unustasin.”

Ed möödus väga lähedalt ja pistis talle pihku paberilehekese. Mees põlastas suuremat osa kohalviibijaist, ent teadis, kui tähtis on näidata, et temagi toetab heategevust.

Toimetaja triivis printsessi poole ja Lucy põgenes naiste vetsu. Ukse riivi pannud, keeras ta kirjakese lahti. Ta ei olnud Edi juba eelmisest nädalast saadik näinud. Enamjaolt just seda ta sooviski: piiratud juurdepääsuga meest. Ei mingeid emotsionaalseid nõudmisi, ainult vaimne ja füüsiline stimulatsioon – omada ja samas mitte omada. Lühidalt, Lucy tahtis võimatut ja leidis soovitu abielumehes. Ta sai ise ka aru, et see on nagu saatuse iroonia.

Sheila läks ema vaatama. Kohtume kell kaheksa minu juures. Tule tagauksest. X

Ta laskis kirjakese vetsupotist alla, teades, et ettevaatus pole kunagi liiast. Kell on viis. Kõigepealt on vaja töö ära teha, siis on Ed otsekui tasu tubliduse eest.

Lucy kõht korises. Nende ürituste puhul oli häda selles, et tööd tehes ei jäänud üldse aega einestada. Käekella kiigates mõtles ta, kas jõuaks peatuse teha ja võileiva osta, aga ta oli juba niigi Edi juurde hiljaks jäämas. Ta lootis, et korteris on midagi süüa, kuid kahtles, kas ikka on. Tema viimasel külaskäigul polnud seal muud kui hallitanud saiapäts ja pudel šampanjat. Edi naine ei hoolinud majapidamisest – ega muide ka abielust, niipalju kui Edi jutust võis välja noppida.

Maja taha jõudes saatis ta Edile sõnumi. Prügitünnide lehk mõjus tühja kõhuga eriti jälgilt. Talle meeldis see kohustustevaba suhe, mis neil oli, aga põiklemine hakkas tüütuks muutuma. Just siis, kui sees hakkas eriti ebamugavalt keerama, jõudis Ed talle tagaukse juurde vastu ja nad ronisid vaikides trepist üles. Uksest sisse saanud, kahmas Ed kohe tema järele, Lucy lubas kirel lõõmama lüüa ja püüdis näljapistetest mitte välja teha. Samal ajal, kui Ed ta särkpluusi seljast sikutas, käis Lucy pilk üle köögileti, otsides tükikest puuviljagi, ükskõik mida, mis süüa kõlbaks. Veinipudel välja arvatud, oli lett lage mis lage. Keset köögi kõledust torkas silma vaid külmiku külge teibitud kalender, osa päevi punaseks ringitatud.

Kõht korises.

„Näljane?” Ed libistas käega üle ta selja.

„Jah.”

„Loodetavasti minu järele.”

Lucy naeris. Selle mehe ego ei tunne mingeid piire. „Söögi järele.”

„Laseme pärast midagi koju tuua.” Ed näkitses ta kaela.

„Jah.” Seda oli ta varemgi kuulnud, ent kordagi polnud Ed jõudnud tegudeni. Võib-olla olnuks liiga intiimne kahekesi televiisori ees istuda ja pugida. Lucy seelik langes põrandale, ta tõmbas Edi näo ülespoole, endale lähemale, ja asus suudlema. Mehe huuled tardusid, ta tõmbus eemale ja talutas Lucy magamistuppa.

Ed keskendus vaid ühele asjale ja Lucy ei kurtnud. Ed tahtis teda. See oli ilmselge. Voodile langedes märkas ta öökapikesel Enid Blytoni lasteraamatut „Viisik läheb telkima”. Mida põrgut, miks Ed sellist asja loeb? Keha hakkas reageerima, mõte aga eksles niiskesse telki kusagil Devonis … või käisid lapsed hoopis Walesis? Ei tulnud meelde.

Ed veeretas end eemale, süütas sigareti ja kontrollis telefoni. See suitsetamine ei sobinud korteri rikkumatu üldilmega. Kõik oli omal kohal, välja arvatud nende riided magamistoa põrandal. Kummutil oli mustvalge foto Edist ja Sheilast perekonnaseisuaktide büroo ees. Nad olid juba kümme aastat abielus. Mida oli neil selle aja peale ette näidata?

„Sa ei usu, mis sõnumi Sheila mulle saatis, enne kui ema juurde tormas.”

„Vist mitte, aga räägi ikka.” Lucy sirutas jalad välja ja tõrjus eemale tõdemuse, et lesib hetkel alasti Sheila voodis.

„Et ta jäi minu juurde ainult mu karjääri nimel.”

Lucy kortsutas kulmu. „Noh, sedasama ütlesid sinagi, kui me tuttavaks saime.”

Ed pööras näo tema poole. „Ütlesin ka või?”

Lucy noogutas. „Jah, sa ütlesid, et abielu on samahästi kui läbi, välja arvatud tõsiasi, et abielus olla on poliitiliselt otstarbekas.”

Ed naeratas laialt. „On.” Ta kustutas sigareti. „Sellepärast vajan ma sind. Sa oled tark ja ilus ega palu minult mitte midagi … ja sa oled voodis suurepärane.”

„Esimese kolme suhtes pole ma kuigi kindel, ja ega viimasegi …” Lucy liigutas kätt Edi rinnal.

„Aga sa oled.” Ed suudles teda. „See on veel üks asi, millest tema kuidagi aru ei saa.”

Lucy käsi libises allapoole. „Tõesti?”

„Me pole juba aastaid seksinud.”

Lucy ei suutnud seda ette kujutada. „Vaeseke.”

„Ma tean.” Ed hõõrus teda ninaga. „Haletse mind. Naine jättis mu hooletusse, sest ta ei armasta mind.”

„Mina ei armasta sind.”

„Aga sa vähemalt tahad mind.”

Lucy suudles teda ja näitas talle, et nii see on.