Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 7

Juuni 2015

Kui pubist jalgsi tagasi tuleme, laiub meie kohal Linnutee. Küla vaateulatusest viimaks välja jõudnud, poetan end sulle käevangu. Varsti on meie ümber pimedus ja sa pistad käe taskusse, et võtta taskulamp.

„Ära võta.” Puudutan su kätt. „Siis ei paista tähed enam nii selgelt välja.”

Sa tõmbad mu enda vastu ja meie samm jääb aeglasemaks, sest pilgud on suunatud taevasse.

„Nii palju tähti.”

Noogutan, toetan pea su õlale ja vaatan üles. Sa osutad käega ja me hoiame mõlemad hinge kinni, kui täht üle taevalaotuse sööstab.

„Napsa täht, mis langeb taevast,” alustad sina.

„Alraunist käima peale saa …” Teen pausi.

„Aeg päästab mäletamisvaevast …” Sinu hääl kõmiseb mu südames vastu. Mul jääb hing kinni ja järgmine rida ei taha meelde tulla. Niipalju siis mäletamisvaevast!

„… miks saatan kabjalõhega.”⁴ Muheled, ja su naerukõhin teeb mu olemise kindlamaks. „Ma armastan seda kujundlikkust.”

„Jah.” Donne tabab … tabab seletamatut, teeb selle kuidagi … selgeks. Ma peaksin seda teadma. Ma peaksin paljusid asju teadma, aga praegusel hetkel suudan mõelda üksnes sinule ja su soojusele siinsamas kõrval. Pean kinni hoidma sellest, mis on siin ja praegu, ja mitte muretsema selle pärast, mis oli enne või kunagi tuleb. Elama. Just seda peaksin ma praegu tegema.

„Jõudsid midagi soovida?” küsid sa, vaadeldes tumedat laotust meie kohal.

Naeran, üritades meelde tuletada, miks ma oleksin pidanud midagi soovima. Üles tähtede kaare poole vaadates meenub langev täht. „Jah, seda, et ma oleksin vähemalt kakskümmend aastat noorem.”

„Sel juhul ei oleks sa sina ise.”

Kortsutan kulmu. „Kakskümmend aastat tagasi olin ma ju ikka mina ise.”

„Aga need asjad, mis vahepealse kahekümne aastaga on juhtunud, on teinud sinust just selle naise, keda ma armastan.” Sa tõmbad mu veel lähemale. „Näe, veel üks langev täht.”

Mul võtab südame alt õõnsaks. Ma ei usu soovide ega isegi palvete täitumisse. Kõigeks selleks on juba liiga hilja.

„Ma soovisin veel ühe soovi.”

Tõmban sügavalt hinge. Mina ka, aga ma ei saa sulle öelda. Soovisin, et sa leiaksid armastuse, sellise inimese armastuse, kes sind tõesti väärib.

Astume vaikuses mööda külateed, kuni nähtavale ilmub maamaja. Minust oli kõik need aastad tagasi vale sind oma ellu sisse lasta. Algul olin mures, et äkki saadakse töö juures teada. Nüüd aga tean, et ma tegin midagi palju hullemat. Minu ja sinu armulugu takistab sind elu elamast. Aga kas ma olen küllalt tugev, et sul minna lasta?

„Aitäh artikli kohta kirjutatud märkmete eest.” Ust lukust lahti keerates suudled mu juukseid. „Need olid ülimalt asjakohased, ja muidugi on sul õigus. Selles luuletuses on Donne’i armastuskäsitlus paljukihiline, isegi mitmetähenduslik, aga ma pole seda varem selle pilguga vaadanud.”

Kortsutan kulmu, püüdes meelde tuletada, mida ma ütlesin või mis luuletusest jutt üldse käib. Sa vaatad mulle ainitise pilguga otsa, oodates vastust, ja ma pööran silmad ära.

„Tead, veel nüüdki on mul raske mõista, et kunagi olid jumal ja saatan inimeste igapäevaelus täiesti endastmõistetavalt kogu aeg kohal. Mäletan, kuidas sa püüdsid meid selle tõsiasjaga harjutada.”

„Jah.” Tõmban sügavalt hinge. Niipalju ma veel mäletan. Need tõsiasjad pole kuhugi kadunud. Jumal ja saatan olid nende inimeste peaaegu viimses kui hingetõmbes ja kuuldavale toodud sõnas. Saatan. Su silmad naeratavad.

„Armastus, mis tahes teine saatan peale sinu,” ütled sa.

„… mu hinge eest ka miskit vastu annaks.”⁵ Mu süda jõnksatab, kui mõtlen, millal me selle piiri ületasime. Sulgen silmad ja olen taas oma Londoni-korteris, avan ukse ja püüan mitte vahtima jääda.