Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 5

27. september 2016

Telefon öökapikesel piiksatas. Lucy tegi silmad lahti. Ed liigahtas ja küünitas käe mobiili järele.

„Kurask. Ta hakkas juba tagasi sõitma.” Mees tõusis sirgemalt istuma ja lükkas juuksed silmadelt.

„Tore.” Lucy kortsutas kulmu, jälgides, kuidas Edi pilk toas ringi vilab. Tühjad veinipudelid olid kummutil, kuid klaase polnud kusagil näha. Oli üsna äge öö. Ed peab parlamendis olema alles mõne tunni pärast ja Sheilal kulub Surreyst Londonisse jõudmiseks ka natuke aega. Lucy ringutas ja sibas sõrmedega mööda Edi selga.

„Hakka parem minema.” Ed vaatas jälle telefoniekraani.

Lucy peatus. Edi häälde oli sugenenud täiesti uus varjund. Kannatamatus. „Kas midagi on valesti?”

Mees pööras naeratades näo tema poole. „Mitte midagi.”

Lucy ronis voodist välja ja korjas teel vannituppa oma riided kokku. Valetab. Kindel ots. Võib-olla mõjus mehe naeratus võltsilt. Riietunud, tegi ta mis vähegi suutis, et nägu remontida. Eilsest ripsmetušist jäänud tumedad plekid ei tahtnud kuidagi maha tulla, niisiis haaras ta jupi vetsupaberit ja kastis märjaks. Kui ta prügikastikese avas, et kasutatud paber ära visata, vedeles muu prahi otsas rasedustest. Ta tõusis, jõllitas rasedustesti ja üritas oimata, mida see tähendab.

Magamistuppa tagasi jõudes tahtis ta Edi peale karjuma hakata, aga mees oli telefoni otsas. Niipalju siis abielust, mis on samahästi kui surnud. Positiivne rasedustest ütleb igatahes selgelt, et abielu on elus ja terve. Kaabakas. Ta kirus end, et Edi valesid uskuma oli jäänud, ja hakkas siis ennast ja oma eelmise päeva riideid vaadates naerma. Pole mõtet selle kõige üle juurdlema jääda. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Lucy tormas kööki, kuhu oli õhtul jätnud oma käekoti. Ta vaatas köögis uue pilguga ringi ja nägi esimest korda seda, mis seal tegelikult on. Kalender külmiku uksel oli igati omal kohal. Need ringitatud päevad polnud olulised debatid parlamendis, vaid Sheila ovulatsioonipäevad. Kuradi loll. Lucy ei armasta Edi, nii et mida see loeb? Aga haiget teeb ikka. Ta haaras leivakorvist kõvaks tõmbunud sarvesaia, võttis telefoni välja ja saatis mehele sõnumi.

Lugu läbi. Kas sulle pole öeldud, et ei tohi valetada? Palju õnne, et su naine rasedaks jäi.

Enne, kui ta majast välja sai, oli mees ta kõrval. „Mida sa teed?”

„Ütleksin, et see on ju ilmselge. Lähen ära.”

„Vaata, et sa kellelegi ei räägi.”

Lucy peatus, vaatas talle ainitise pilguga otsa ja puhkes naerma. Vaata, et sa kellelegi ei räägi? Mitte keegi ei teagi ju sellest armuloost. Mitte keegi, välja arvatud nemad kaks ise. Lucy oli ideaalne armuke, eks ikka tänu sellele, et ta on läbi ja lõhki rumal. Uskus kõike, mida mees ütles.

Lucy pööras ringi ja läks vestibüüli, Ed tihedalt kannul. Ta astus kiirema sammuga ja jõudis just eesuksest välja, kui Ed tal käsivarrest kinni haaras. Lucy pööras näo tema poole. „Sa valelik kaabakas.”

„Sa said must valesti aru.”

„Ei. Sa oled seksihull jobu ja mina olen idioot, et su valesid uskusin.”

„Ei, see abielu on lõhki.”

Ringi pöörates märkas Lucy üht võõrast inimest ja Daily Maili reporterit, kes elasid samas majas – telefonid olid kõrgele tõstetud. Kõhus hakkas keerama. Mõlemad salvestasid toimuvat. Ta pööras end Edi poole. „Sa kaevasid endale just augu valmis ja kukud kohe sisse.” Pea püsti, astus ta edasi ja tervitas: „Hommikust, Tom.”

„Hommikust, Lucy. Vana arm ei roosteta, nagu näha.”

„Eksid.”

Ta peatas mööduva takso. Ed oli majja tagasi pagenud. Tal annab seda lugu nüüd Sheilale seletada. Vaene naine. Vaene laps. Ja mis neetud jama sai endale kaela tõmmatud.