Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 9

Ärkan. Paanika. Nimekirjad. Mis ära teha tuleb? Kus ma olen? Koidik. Linnud. Sina. Ohkan ja keeran end lähemale, jõllitan laetalasid. Mõtted visklevad siia-sinna. Pean raamatu lõpetama, aga ma ei tea, kuidas. Sina. Ma pean su maha jätma ja ka töölt ära tulema. Aga edasi? Siis jään ma üksi. Hingamine aeglustub ja paanika taandub. Üksi, hästi.

Ronin ettevaatlikult voodist välja, et sind mitte häirida, aga naeratan siis endamisi. Sind ei ärata miski, enamasti isegi mitte äratushelin. Tõmban sinu sviitri oma öösärgile peale, lähen kööki ja võtan märkmiku välja. Arst ütles, et nimestikest on abi. Teadagi, ega need paha tee.

Panna paika Thomas Gryllsi viimase raamatu põhijooned, siis alustada uurimistööd.

Tõusen, lülitan kannu sisse ja keeran märkmiku teistpidi. Sina ei tohi näha, mida ma kirjutan. Kuidagiviisi olen oma märkmeid sinu eest seni salajas hoidnud, nii nagu sinagi oled mu hästi hoitud saladus. Kohv valmis, keeran oma märkmed jälle näoga ülespidi. Tõmban nimele Thomas joone alla ja mõtlen portreele. Tahaksin seda näha. Viimane raamat peab valmis saama, kuni olen veel võimeline kirjutama. Ent muidugi ei taha üks asi meelde tulla … Toksin pliiatsiga vastu paberit, lootes, et korduv tegevus aitab mõtetel järele tulla ja meelde tuletada, mis see võis olla. Ei mingit tolku.

Rüüpan kohvi, tumedat ja mõru. Ma ei tea, mis Thomasest pärast Charles II võimuletulekut sai. Uurisin küll, aga siiani on see mõistatuseks jäänud. Sellest mõttest löövad oimukohad tuikama. See pole saladus. Keegi ei varja minu eest informatsiooni. Andmed läksid lihtsalt kaotsi ja arvatavasti ei leita neid kunagi. Pean usaldama iseenda vaistu ja lõpu ise välja mõtlema. Kas mitte selles ei peitugi ilukirjandusteoste kirjutamise rõõm? Võin kirjutada raamatule just sellise lõpu, nagu ise tahan. Ma olen jumal enda loodud maailmas ja ajaloolisi fakte pean arvesse võtma vaid sel juhul, kui need on tõesti teada.

Kuulen samme ja pööran märkmed teistpidi. Sa ilmud särgitult ja paljajalu. Pisut sassis, mitte veel päris ärkvel. Sirutad käe välja ja ma ei suuda vastu panna.

„Tule voodisse tagasi. Praegu on veel liiga vara.”

Naeratan ja võtan su käest kinni. „Linnud on küll üleval.”

„Väga tubli neist, aga ma tahan sind enda kõrvale.”

Langeme ikka veel sooja vatiteki alla ja sa pomised Donne’i sõnu. „Mu arm, ei muu kui sinu pärast oleks lõhkunud ma seda õnnelikku ulma.”⁷ Su vajadus minu järele on rohkem ärkvel kui sa ise.

Ja sel ajal, kui sa taas unne vajud, meenutan viimaseid ridu luuletusest „Ulm”.

Sa tuled – süütad; lähed, et saaks tulla;

näen lootusest taas und, sest muidu tuleks surra.⁸

Meri laiub me ees ja päike alustab laskumist. Just sinu idee oli tulla aasta kõige pikemal päeval siia päikeseloojangut vaatama. Ütlesid, et peaksime viimset kui hetke ära kasutama. Vaatan sind kõrvalt ja mõtlen, et äkki sa siiski juba tead.

„See maastik võtab hinge kinni, kuigi on nii tööstuslik.” Osutad taamale depoo poole. Noogutan ja silmitsen allpool murduvaid laineid. Sügaval maapõues on maavarad ikka veel tallel. Nende kord tõusev, kord kahanev väärtus kujundas Cornwalli ja tema inimesi. Gryllside suguvõsal oli kaevandusi siin, põhjarannikul, kuid nende kodu Helwyn asus kesk idapoolseid laugeid orge.

Sa kallad termosest münditeed. Õhtuõhku kerkib auru. Mu unetuse tõttu sa mulle pärast kella kümmet hommikul enam kofeiini ei luba. Sa oled märganud minuga toimuvaid muutusi. Olgugi et mu keha ei näita neid välja, ilmneb iga tunniga järjest uusi märke mu aju vananemisest. Ma tunnen seda. Mõni hetk tagasi rääkisid sa Cadgwithist ja sellest, kuidas me seal käisime. Vaatasin sind mõttelagedalt, ma tean, et vaatasin. Mu nägu lõi õhetama, kui mainisid jutu sees näkineide. Alles siis meenus mulle eilne.