Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 8

Sa seisid, veinipudel ettesirutatud käes.

„Ma tahaksin aitäh öelda.”

Kortsutasin kulmu ja hoidsin ust endiselt vaid veidi paokil, nii et püsisin sinu eest pooleldi peidus. Sind aga nägin ma üleni, iseäranis su säravaid silmi, mis kutsusid mind jah ütlema. Küsimust ei öeldud valjusti välja, aga see oli su huultel siiski olemas. Kõhklesin. „Mille eest?”

„Sellenädalase koduse ülesande ajapikenduse eest.” Sa sirutasid valgesse siidpaberisse keeratud pudeli.

„Pole tarvis. Vajaminevale teadusmaterjalile pääseb juurde alles järgmisel nädalal.”

„Te polnud ju kohustatud vastu tulema.” Peapööre tõi esile sinu kindlapiirilise lõua ja sirge ninaga tugeva profiili. Naabrinaine vaatas teel trepi poole sind tunnustava pilguga. Mind mõõtis ta pilk süüdistavalt, aga ma polnud kindel, mille eest. Me vaid hindasime pilkudega teineteist.

Neelatasin ja tõmbasin viimaks ukse lahti, nii et nähtavaks said ka mu teksased ja valge meestetriiksärk. Su pilk ei jätnud midagi vahele. Siin olin ma hoopis teistsugune kui auditooriumis, kus kandsin töörõivastusena hõlmikkleiti ja tagasihoidliku kontsaga kingi.

„Mõtlesin, et ehk sobib, kui ma esitaksin mõned küsimused, milleks ei jätkunud varem aega,” ütlesid sa üle läve astudes ja mulle pudelit sirutades. Kui ma nüüd selle vastu võtan, siis muutub kõik. Kell oli seitse, oli soe suveõhtu. Ma võtsin pudeli vastu. Ma olin nelikümmend neli aastat vana ja oleksin pidanud targem olema. Mina aga olin valmis võtma endast poole noorema armukese, poisi, kes nägi välja täpselt nagu mees portreel, mis mu voodi kohal ripub.

Me esimene vestlus, saatuslik ja kummaline,

nii selle kui ka kogu sellest võrsund iha nimel.⁶