Читать книгу Cornwalli suvi - Liz Fenwick - Страница 2

Liz Fenwick
Cornwalli suvi

Originaali tiitel:

Liz Fenwick

One Cornish Summer

Orion Books

2018

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik

Kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © Liz Fenwick, 2018

© Tõlge eesti keelde. Lii Tõnismann, 2020

ISBN 978-9985-3-5029-4

e-ISBN 9789985350522

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Eessõna

„Ära sellest mitte kunagi mitte kellelegi räägi.”

Mees keeras end ja siis nägin, kes tema all lamab.

Ma hakkasin kogu kehast värisema. Tegin suu lahti, kavatsesin midagi öelda, aga sõnad ei tahtnud moodustuda, seega lihtsalt vaatasin, kuidas tüdruk endale riideid selga tõmbab. Mees jäi voodisse, lina alastust katmas. Nähtu ei tahtnud ajust kuidagi kaduda. Sellest vormus korduvkujutis, mis käias mu peas ka siis, kui tüdruk ilma ainsagi sõna või pilguta minust mööda astus. Viimane, mida ma temast nägin, oli sõbrapael ta pahkluul.

ESIMENE OSA

ESIMENE PEATÜKK

Hebe

Juuni 2015

Supelrand meie all on inimtühi ja me hakkame rada mööda alla minema. Elevus uue tööpakkumise üle plahvatab su sõnades ja haarab mu kaasa.

„Tutvusta neile metafoori jõudu. Keegi teine ei oska seda paremini kui Donne.” Ma pööran pea sinu poole ja su naeratus on kiirgavalt särav. „Ei tühjast miskit tulla saaks.” Tõmban hinge. „Või päris tühi olla ükski paik …”¹ Rohkem ei tule meelde ja ma takerdun. Sa võtad mu käe, pigistad õrnalt ega lase enam lahti. Mind täidab jälle kahtlus.

Tuul kannab meieni kellahääle. Liival seisab kirik, just nii kaugel, et silm ei ulatu. Meie ees välgatab türkiissiniselt vesi, mis ehmatab mind. Mul lööb samm korraks kõhklema, ometi astume edasi, avalikult käsikäes, alla mere poole. Ma ei ole siin enne sinuga koos käinud. Üheksa aastat olen hoidnud sind lahus millestki, mis on vägagi oluline osa minust. Võib-olla oli otsus siia tulla hulljulge, aga ma loodan, et siin, Lizardi poolsaare kaugemas otsas, saame olla nähtamatud. Et saame olla lihtsalt meie … enne kui kõik kaob.

Jalgrada lõpeb. Päikesevalgus hüpleb niisketelt kividelt vastu. Vesi on nii selge, et teeb silmadele haiget, sinised ja rohelised toonid sätendavad nagu kalliskivid, kui tuuleke veepinda sasib. Sa pole kunagi varem Cornwallis käinud ja ma näen su näol imetlust.

„Ütlesin, et siin on tore.”

Sa pöörad pea minu poole. „Ütlesid jah, aga sa valetasid.”

Kallutan pea viltu ja uurin su nägu. „Ma pole sulle valetanud.” Samas tean, et ma pole sulle ka kõike ära rääkinud. Vaatan korraks mujale. Kui kaua ma veel tean, mida ma olen või pole sulle rääkinud?

„Oled küll.”

Judisen ja pööran pilgu ära. Siis hakkab silma su käsi, mis justkui hellitaks kogu randa, ja need viiped toovad mu sinu juurde tagasi. „Mitte tore … see on hoopis enamat. Peaaegu et liiga ilus.”

Hakkan naerma ja tõmban su enda vastu. Oleme kahekesi, seltsiks vaid merikajakas. Vabadus koos sinuga ära olla on joobnustav. Juunikuine päikesepaiste trummeldab meid lagipähe ja ma annan endale loa unustada, et kõik see on vale. Ma suudlen sind, tõmban end lahti, pistan mööda liiva jooksu nagu laps. Meri laksub vastu teksaste sääreotsi ja sina hakkad minuga kaasa kihutama, kuni jõuame kivideni, mis märgivad supelranna lõppu. Sa haarad mu kaissu ja me keerutame ringiratast, kuni kukume märjale liivale maha.

„Ma armastan sind, Hebe Courtenay.”

Avan suu, et rääkida, et sind vaigistada, sina aga paned mulle sõrme huultele.

„Ma tean, et sa ei taha seda kuulda, aga ma hüüan selle ikkagi välja. Ma tahan, et terve maailm teaks.” Sa vaatad mind ainitise pilguga ja selles peegeldub kogu see armastus, mis sul minu jaoks on. „Mina, Rory Crown, armastan sind!” Sa tõmbad mu püsti. „Ma armastan sind!” Sa hüüad seda kaljudele, pöörad end siis mere poole ja hõikad temalegi.

Vaatan ringi, valmis jooksu pistma. Kedagi peale meie siin pole ja sinu käte vahel olen kindlas kohas. Siin on meil aega olla maailmast eemal, ainult mina ja sina. Keegi ei hooli, kes me oleme või miks me koos oleme. Siin ja praegu saan teeselda, et oleme normaalsed.

Olen veinist ja halutule kuumusest unine. Päeval paistab päike täie jõuga, kuid õhtu on külm. Lõdisen ja sa vaatad arvuti kohalt üles. Minagi peaksin tööd tegema, aga ei suuda keskenduda. Arst ütles, et seda hakkab juhtuma nüüd järjest sagedamini. Hetkel olen liiga väsinud, et tõvega võidelda, aga peab. Mõtlen, et ei tea, kas sa saad aru, et ma olen teistsugune, või on asi selles, et nüüd, kui ma tean … hakkab kõik klappima?

„Saad sa selle lõigu üle vaadata?” Sa tõused ja tood oma sülearvuti mulle. „Ei tea, kas see on ikka küllalt sisutihe, võib-olla avaldab vein sõnadele mõju.”

Naeratan ja võtan lugemisprillid. Sa oled vastava tekstilõigu oranžiga esile tõstnud, et teaksin, mida vaadata. Kiikan sinu poole, aga sina tuiutad kaminatuld. Leegid mõjuvad hüpnootiliselt, ent ma sunnin end sinu sõnu lugema. Loe mitu korda loed, tähendus libiseb ikka eest ära. Haaran sülearvutist kõvemini kinni, püüan aju tööle sundida, aga pea ei püüa su lausetest mingit mõtet välja. Ju on süüdi vein. Kindla peale on süüdi vein.

Sina haigutad, mina ka. „Sulle kipub ka uni peale?” Võtad arvuti enda kätte. „Parem vaatame hommikul värske pilguga.” Sülearvutit sulgedes sirutad sa käe. „Tule.” Võtan ulatatud käest kinni, meenutades päeva, kui sa peaaegu üheksa aastat tagasi minu ellu tulid.

*

Tule, emand, tule, mu jõud trotsib mis tahes puhkust²

Just sel hetkel läks uks lahti ja sisse tulid sina. „Vabandust.”

Mul jäi hing kinni. Su tumedad juuksed langesid lokkidena kaelale. Su õlad olid laiad, aga õlalihased polnud jõudnud veel päris mehelikuks kasvada. Just nagu oleks Thomas Grylls mu seinal rippuvalt portreelt maha astunud ja mu auditooriumi tulnud, jalas teksased ja seljas hall T-särk. Ma panin silmad korraks kinni. Ma ei tohiks sinu pärast ihalombikeseks sulada. Võluvaid noori mehi olin ma näinud küll ja rohkem ning mitte ükski neist polnud iial tekitanud minus kiusatust piirist üle astuda.

Peale sinu.

„Vabandust. Jäin ukse taha, mul polnud toa võtit ja pidin ootama, kuni uksehoidja mu sisse laskis.” Sinu hääl, mahedalt šotipärane.

„Me alles alustasime.”

Sa noogutasid ja istusid esiritta.

„Nagu ma ütlesin.” Vaatasin vilksamisi sinu poole, jättes lause lõpetamata, ja hakkasin paberilehti laiali jagama. „Enne kui alustame, palun võtke kohustuslike kirjandusteoste nimekiri ja järgmise korra kodune ülesanne.” Su käsi puudutas minu oma, kui sa paberilehed minult vastu võtsid. Tardusin. Vaevu suutsin sulle silma vaadata. Mu pilk langes su suule. Su täidlased huuled kerkisid, just nagu tajuksid sa, mida ma tunnen.

Pöördusin sinust eemale, võtsin raamatu kätte ja tegin lahti.

„Kes sooviks ette lugeda Donne’i üheksateistkümnenda eleegia „Armukesele, kes läheb sängi”?”

Vaikus. Murelikud pilgud levisid üliõpilaselt üliõpilasele, sa vaatasid oma eakaaslasi ja tõstsid käe. „Rõõmuga.” Naeratasid.

„Tule, emand, tule, mu jõud trotsib mis tahes puhkust,

kuni mul pole siin tööd, laman kui lapsevaevas.”

Sõnad veeresid su keelelt ja ma klammerdusin kirjutuslaua serva külge. Naisüliõpilased langesid sama hardasse vaimustusse kui mina. Sa jätkasid.

„Kui vastane silmaga näha, kipub ooteaeg pahaks,

tüütu on jõude seista, juba maadelda tahaks.

Ümbert see vöö, hiilgav on laotus ta all

ja selle taeva sees peidus üks ilm veelgi ilusam.

Ava see sätendav turvis ja lase tal lahkesti minna,

siis tolguse ihar silm saab nuumata end su rinnal.

Lahti seo pihik, sest ju kostab kellamäng,

miska annad mul’ teada, et sind ja mind ootab säng.”

Kõikjalt kuulduvad ohked tõid mu transist välja. Armas jumal, sind kuulates tuli tunne, et välja ilmus lihast ja verest Thomas Grylls. Tegelikult olin vaid mõni päev tagasi kirjutanud täpselt sellise stseeni: Thomas jääb kihlatu Luciaga kahekesi ja hakkab teda jumaldavalt suudeldes aegamisi lahti riietama. Läksin näost punaseks, pöörasin üliõpilastele selja ja vaatasin septembrihommikut akna taga. Päevalilled olid näo üles pööranud ja kõrbesid päikesekuumuses.

„Ühed tõstavad turri karvad, teised hoiavad püsti ihu.

Anna mu kätele luba uidata, tõkked valla,

ette ja taha, vahele, üles ja alla.

Oo, mu Ameerika! minu vastleitud maa,

mu kuningriik, kindlaimalt kaitstud siis,

kui seal on sisse seadnud end mees.”

Sa esitasid seda luuletust nagu vilunud näitleja. Põhjakandi hääldusele omane kurgupõrin hellitas iga sõna. Ihu ärkas pakitsevalt uuesti ellu. Soovisin, et sa juba lõpetaksid, ega soovinud ometigi.

„Ei ole karistust süütusel.

Näitan ette, olen paljalt su ees;

mis tekki seal enam, kui peale võtta on mees?”³

„Aitäh …” sain kogelemisi öeldud. Kui ma sinu poole vaatasin, kadus ruum sootuks. Sinu pilk kohtas minu pilku; sa läkitasid mulle andekspaluva poolnaeratuse ja vangutasid siis pead.

„Vabandust.” Köhatasin, kurk oli kare. „Aeg Donne’i sõnade lummusest välja tulla ja süveneda seitsmeteistkümnenda sajandi ränka igapäevaellu.”

*

Sa aevastad, ja äkitselt olen tagasi ses üksikus vanas maamajas ega seisa tolmuses auditooriumis, kakskümmend üliõpilast ootel. Ma ronin sinu kõrvale voodisse, mäletades, kuni veel suudan. Tõmban su endale lähemale ja uinun sinu südamelöökide saatel.