Читать книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold - Страница 2

Escobari suurima orbitaalvahejaama reisijatesaali ääristaval komkonsoolikabiinide real olid peegeluksed, mis olid vikerkaarevärviliste valgusjoontega diagonaalseteks sektsioonideks jagatud. Kahtlemata oli see kellegi arusaam kaunist disainist. Peeglid olid sihilikult seatud natuke viltu, nii et need killustasid pildi. Lühike halli ja valge mundriga mees põrnitses peeglist osadeks jagatud iseennast.

Tema peegelpilt põrnitses vastu. Palgasõdurite ohvitseri eraldusmärkideta igapäevamunder – taskutega kuub ja avarad püksid, mille sääred olid saabastesse topitud – oli viimase pisiasjani selline nagu vaja. Mees uuris mundri sisse peidetud keha: pikaksvenitatud kääbus kõvera selgroo, lühikese kaela ja suure peaga. Pisut moondunud kehaga, ning tema lühike kasv röövis vähimagi võimaluse, et tema peaaegu-tavalisus jääks märkamatuks. Tema tumedad juuksed olid korralikult pöetud. Mustad kulmud hallide silmade kohal tõmbusid veelgi enam kortsu. Ka tema keha oli viimase pisiasjani selline nagu vaja. Ta vihkas seda keha.

Viimaks libises peegeluks üles ja kabiinist tuli välja naisterahvas. Tal oli seljas pehme tuunika, jalas avarad püksid. Kalliskividega kaunistatud keti otsas rippus tal üle rinna moekas kallist elektroonikast padrunivöö, mis kuulutas kõigile tema kõrget staatust. Tema esimene samm takerdus, kui ta meest nägi, ta põrkas tema mornist ja tühjast pilgust kohutatult tagasi ja läks siis temast ettevaatlikult mööda, pomisedes: „Vabandust… andke andeks…”

Mees kõverdas hilinenult suu millekski naeratusetaoliseks ja pomises samuti midagi poolkuuldavat, et oma rollile truuks jääda. Siis vajutas ta nuppu, uks laskus jälle alla ja varjas ta kõigi pilkude eest. Ta oli viimaks ometi üksi – ja ka viimast hetke üksi, kuigi komkabiini kitsastes oludes. Õhus püsis naise lõhnaõli imal aroom koos jaama lõhnade virrvarriga: ümbertöödeldud õhk, toit, kehad, pinge, mitmesugused plastikud, metallid ja puhastusvahendid. Mees hingas välja, võttis istet ja asetas pihud väikesele lauale, et need ei väriseks.

Päris üksi ta siiski ei olnud. Selles neetud kabiinis oli ka järjekordne peegel, juhuks kui klient peaks soovima oma välimuse üle vaadata, enne kui sellega holovidieetrisse läheb. Mehe tumedate silmaalustega silmad välkusid talle peeglist kurjalt vastu, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta tühjendas taskud lauale. Kogu tema maine vara mahtus ilusti alale, mis oli tema pihkudest natuke suurem. Viimane inventuur. Nagu võiks summa ülelugemisega muutuda…

Krediitkaart, millel oli umbes kolmsada Beeta dollarit: selles orbitaaljaamas saaks selle eest hästi elada nädala, nende all pöörleval planeedil mõistliku majandamise ja kokkuhoiuga paar kuud. Kolm võltsitud isikutunnistust, millest ükski ei tunnistanud seda isikut, kes ta praegu oli. Ega seda, kes ta kunagi oli olnud. Kes iganes ta siis ka polnud. Tavaline plastmassist taskukamm. Mälukuubik. Oligi kõik. Ta pani kõik peale krediitkaardi oma mundrikuue välis- ja sisetaskutesse, sorteerides neid ükshaaval. Asjad, mida taskutesse panna, said otsa enne kui taskud, ja ta turtsatas. Sa oleksid võinud vähemalt oma hambaharja kaasa võtta… aga nüüd oli juba hilja.

Ja aina hiljemaks läks. Samal ajal kui ta istus ja julgust kogus, toimusid õudsed, pidurdamatud sündmused. No kuule, sa oled seda ju enne ka teinud. Sa saad hakkama. Ta pistis krediitkaardi pilusse ja valis hoolikalt meelde jäetud koodi. Suutmata end tagasi hoida, heitis ta veel viimast korda pilgu peeglisse ning üritas näojooned enam-vähem rahulikuks sundida. Ta arvas, et õige naeratus käiks tal praegu üle jõu, kuigi ta oli seda nii kaua harjutanud. Pealegi jälestas ta seda naeratust.

Vidiplaat lülitus sahinal tööle ja selle kohale ilmus naise kujutis. Naisel oli seljas hall-valge munder, täpselt nagu temalgi, kuid naisel olid selle peal eraldusmärgid ja nimelipik. Naine teatas asjalikult: „Sideohvitser Hereld, „Triumph”, Dendarii Vaba… Korporatsioon.” Escobari kosmoseruumis pidid palgasõdurite laevastikud oma relvad esimeses hüppejaamas planeedi militaarinspektorite valvsa pilgu all pitseerima ning esitama tõendid selle kohta, et neil on seal puhtalt ärilised kavatsused, enne kui neil lubati edasi tulla. Nähtavasti taheti Escobari orbiidil hoida viisakat pettekujutelma.

Mees niisutas huuli ja ütles rahulikult: „Ühendage mind valveohvitseriga, palun.”

„Admiral Naismith, härra admiral! Te olete tagasi!” Kuigi naise kujutis oli holovidis, oli temast uhkav heameel ja elevus tunda, tema selg tõmbus sirgemaks ja nägu lõi särama. See mõjus mehele nagu rusikahoop. „Mis toimub?” küsis naine. „Kas me hakkame varsti liikuma?”

„Kui aeg on käes, leitnant… Hereld.” Kõlab nagu „heerold” – sobilik nimi sideohvitserile. Ta pingutas ja tema huultel tuksatas naeratus. Jah, admiral Naismith naerataks kindlasti. „Küll te õigel ajal kuulete. Praegu aga tahaksin ma, et mind orbitaaljaamast ära toodaks.”

„Selge, härra admiral. Ma saan transpordi korraldada. Kas kapten Quinn on teiega?”

„Ee… ei.”

„Millal tema tuleb?”

„… hiljem.”

„Selge, härra admiral. Ma küsin siis load… kas mingit varustust tuleb ka?”

„Ei. Ainult mina.”

„Ma küsin siis eskobarlastelt loa väikese reisimooduli põkkumiseks…” Ta pöördus korraks kõrvale. „Ma saan kellegi saata, ta on umbes kahekümne minuti pärast põkkumissillal E17.”

„Väga hea.” Tal läheb peaaegu sama kaua, et ootesaalist jaama õigesse harusse jõuda. Kas ta oleks pidanud leitnant Hereldile ka paar isiklikumat sõna ütlema? Hereld tunneb teda, aga kui hästi ta teda tunneb? Nüüd peitub risk igas lauses, mis mul üle huulte tuleb – ma olen tundmatul maal ja võin eksida. Ja eksimused saavad karistatud. Kas tema beeta aktsent on ikka päris õige? Ta vihkas seda ja kartis, nii et kõhus hakkas keerama. „Ma tahan, et mind viidaks otse „Arielile”.”

„Selge, härra admiral. Kas ma teatan kapten Thorne’ile?”

Kas admiral Naismithil on kombeks ootamatult ülevaatusi korraldada? Seekord jääb see igatahes ära. „Jah, teatage. Öelge, et nad oleksid valmis orbiidilt lahkuma.”

„Ainult „Ariel”?” Naise kulmud kerkisid.

„Jah, leitnant.” Seda venitas ta täiusliku beeta aktsendiga, tüdinult. Ta õnnitles ennast, naine tõmbus silmanähtavalt pingule. Tema toonis oli täpselt parajas koguses süüdistust turvalisuse- või viisakusnõuete või mõlemate rikkumises, et edasistele ohtlikele küsimustele juba eos lõpp teha.

„Saab tehtud, härra admiral.”

„Side lõpp.” Ta lülitas konsooli välja. Naine kadus sädemeuttu ja tema hingas puhinal välja. Admiral Naismith. Miles Naismith. Ta peab õppima jälle sellele nimele reageerima, une pealt. Lord Vorkosigani osa tuli esialgu täielikult kõrvale jätta, juba tema Naismithi-poole mängimine on raske. Hakkame siis harjutama. Mis su nimi on? Miles. Miles. Miles.

Lord Vorkosigan teeskles, et on admiral Naismith. Seda teeskleb ka tema. Lõppude lõpuks, mis seal vahet on?

Aga mis on sinu nimi tegelikult?

Teda haaras meeleheide ja viha ning tal läks silme ees mustaks. Ta pilgutas silmi ja sundis end korrapäraselt hingama. Minu nimi on see, mille ma ise oma nimeks valin. Ja praegu on selleks Miles Naismith.

Ta läks kabiinist välja ning hakkas läbi saali sammuma. Tema lühikesed jalad vehkisid käia, ta tõmbas lähedalolijate pilke endale ja peletas neid eemale. Vaadake, lapsed, see on Miles. Selle pildi peal Miles jookseb. Siin aga saab Miles teenitud palga. Ta marssis, pea maas, ja keegi ei jäänud talle ette.

Ta sukeldus reisimoodulisse, tillukesse neljale inimesele mõeldud süstikusse otsekohe, kui luugi hermeetilisust näitavad tulukesed roheliselt vilkuma hakkasid ja mooduli uks avanes. Ta vajutas hetkegi ootamata nupule, et uks sulgeda. Moodul oli liiga väike, seal ei olnud kunstlikku gravitatsiooni. Ta hõljus üle tagumiste istmete ja tõmbas end ettevaatlikult istmele üksiku piloodi, dendarii tehniku hallis kombinesoonis mehe kõrval.

„Olgu. Lähme.”

Piloot naeratas laialt ja andis talle pealiskaudselt au, samal ajal kui ta end rihmadega kinni pani. Kuigi piloot tundus muidu olevat täiesti mõistlik täiskasvanud meesterahvas, oli tema näol samasugune ilme nagu sellel sideohvitseril, Hereldil: ta oli elevil, õhevil ja vaatas põnevusega, nagu hakkaks äsja mooduli pardale tulnud reisija kohe taskust maiustusi tõmbama.

Ta vaatas üle õla, kui moodul kuulekalt põkkumisklambritest eemaldus ja pöördus. Nad suundusid jaamast eemale, avakosmosse. Navigatsiooniekraanil juhatas teed värvilistest tulukestest labürint ja piloot viis nad sellest kiiresti läbi.

„Tore, et tagasi olete, admiral,” ütles piloot kohe, kui tulukeste rägastik hõrenes. „Mis uut on?”

Formaalne alatoon piloodi hääles oli rahustav. See mees on lihtsalt relvavend, mitte vana hea sõber või mis veel hullem, vana hea kallim. Proovime põiklemistaktikat. „Teile öeldakse, kui vaja on.” Ta sundis oma hääle sõbralikuks, kuid vältis nimesid ja auastmeid.

Piloot tõi kuuldavale põnevil „hmm”-i ja muheles rahulolevalt.

Ta naaldus seljatoele, pingul naeratus suul. Tohutu orbitaaljaam vajus vaikselt kaugemale, kahanes kõigepealt leluks, siis paariks vilkuvaks täpiks. „Andke andeks, ma olen natuke väsinud.” Ta vajus istmel madalamale ja pani silmad kinni. „Kui ma peaksin magama jääma, ajage mind üles, kui me põkkume.”

„Jah, härra admiral,” lubas piloot aupaklikult. „Paistab, et teile kuluks tõesti uni ära.”

Ta nõustus väsinud käeliigutusega ja teeskles, et jäi tukastama.

Ta sai alati otsekohe aru, kui keegi arvas, et nende ees seisab „Naismith” – nende kõigi näol oli selline tobe üliergas kuma. Mitte kõik ei jumaldanud Naismithi, ta oli kohanud ka tema vaenlasi, kuid ükskõik, kas nad jumaldasid teda või tahtsid teda maha lüüa, reageerisid nad ikkagi. Nad oleksid justkui äkitselt sisse lülitatud, nad muutusid kümme korda elavamaks kui enne. Kuidas pagana moodi Naismith seda teeb? Kuidas ta inimesed niimoodi särama paneb? Muidugi on ta ise neetult hüperaktiivne, aga kuidas ta selle nii kohutavalt nakkavaks teeb?

Teda ei tervitanud võõrad, kes kohtusid temaga tema õiges isikus, kunagi nii. Nad olid külmad ja viisakad või külmad ja ebaviisakad või lihtsalt külmad, kinnised ja ükskõiksed. Tema väikesed kehamoonutused ja tema selgelt ebanormaalne pikkus – ainult neli jalga ja üheksa tolli – põhjustasid neis varjatud ebamugavust. Nad muutusid ettevaatlikuks.

Nördimus tõusis talle pähe nagu põsekoopavalu. Kõik see kuradi kangelasekummardamine, või mis iganes see oli. Kõik ainult Naismithile. Naismithile, kuid mitte mulle… mulle mitte kunagi…

Ta surus alla kiire kabuhirmuhoo, mõeldes, mis teda nüüd ees ootab. Bel Thorne, „Arieli” kapten, on üks „neist”. Sõber, ohvitser, kaasbeetalane – jah, see katse tuleb karm. Kuid Thorne teadis ka Naismithi klooni olemasolust, kuna kaks aastat tagasi olid nad Maal kaootilistel asjaoludel kokku puutunud. Näost näkku ei olnud nad kunagi kohtunud. Kuid eksimus, mille mõni teine dendarii sündmuste segadikus lihtsalt peast heidaks, võib Thorne’is äratada kahtlusi ja aimusi…

Naismith on mult varastanud isegi selle. Palgasõdurite admiral väitis nüüd avalikult ja valelikult, et on hoopis ise kloon. See oli suurepärane pettemanööver, mis varjas tema teist identiteeti, tema teist elu. Sul on kaks elu, mõtles ta oma kaugele vaenlasele. Minul pole ühtegi. Pagan võtaks, tegelikult olen kloon ju mina! Kas mulle ei või jääda isegi seda ainulaadsust? Kas sa pidid mult kõik ära võtma?

Ei. Püsi positiivsete mõtete juures. Ta saab Thorne’iga hakkama. Peaasi, et tal õnnestuks vältida seda hirmsat Quinni, ihukaitsjat ja kallimat. Quinniga oli ta Maal näost näkku kohtunud, tal oli õnnestunud ta ära petta, terve hommiku. Aga vaevalt, et see teist korda õnnestub. Kuid Quinni pole praegu vaja karta, ta on koos päris Miles Naismithiga, ta on selle külge kleepunud nagu liim. Sellel reisil mingeid vanu kallimaid ei ole.

Temal polnud veel ühtegi kallimat olnud. Kuid ka selles Naismithi süüdistada poleks võib-olla päris õiglane. Esimesed kakskümmend aastat oma elust oli ta olnud ju sisuliselt vang, kuigi ta ise seda alati ei mõistnud. Viimased kaks… viimased kaks aastat olid olnud üksainus lakkamatu katastroof, jõudis ta kibedale järeldusele. Praegu on tema viimane võimalus. Sellest kaugemale ei tahtnud ta mõelda. Enam mitte. See peab õnneks minema.

Piloot tema kõrval liigutas. Pidurdamine surus ta vastu istmerihmu ja ta paotas silmi. Nad lähenesid „Arielile”. See kasvas täpist laevamudeliks ja siis päris laevaks. Illyrical ehitatud kergeristlejal oli kahekümnest inimesest koosnev meeskond, lisaks oli seal ruumi ka reisijatele ja rünnakrühmlastele. Sõjalaevale iseloomulikult oli see oma väiksuse kohta väga võimsate mootoritega. See nägi välja kärme, peaaegu uljas. Hea kullerlaev, hea laev, millega imekiiresti jalga lasta. Ideaalne. Kuigi ta oli sünges tujus, tõmbusid tema suunurgad üles, kui ta laeva silmitses. Nüüd on minu kord võtta ja sinu kord anda, Naismith.

Piloot, kes silmanähtavalt ei unustanud hetkekski, et transpordib oma laevastiku ülemjuhatajat, juhtis mooduli põkkumisklambrite juurde imevaikse klõpsatusega, nii puhtalt ja sujuvalt, kui võib ette kujutada. „Kas ma jään ootama, härra admiral?”

„Ei. Ma arvan, et praegu pole teid rohkem vaja.”

Piloot kiirustas põkkumistunneli tihendeid kontrollima, kui reisija alles rihmu lahti tegi, andis talle au ja saatis ta järjekordse lollaka, laia ja uhke naeratusega moodulist välja. Ka tema näol tuksatas korraks naeratus, ta andis kiiruga au, haaras siis käsipuudest luugi laes ja vibutas end „Arieli” gravitatsioonivälja.

Ta maandus väikeses laadimisruumis puhtalt jalgadele. Tema selja taga sulges piloot juba luugi, et viia moodul tagasi emalaeva, tõenäoliselt lipulaeva, „Triumphi” juurde. Ta vaatas üles – ta pidi selleks peaaegu alati üles vaatama – ja otse näkku ootavale dendarii ohvitserile. Seda nägu oli ta seni uurinud ainult holovidilt.

Kapten Bel Thorne oli Beetalt pärit hermafrodiit – see rass oli jäänuk ühest varasest katsetusest inimgeneetika ja ühiskonnakujunduse vallas, mille ainsaks tulemuseks oli järjekordse vähemuse teke. Thorne’i habemeta nägu raamisid pehmed pruunid juuksed, need olid lühikesed, ebamäärases soengus, mida võiks kanda nii mees kui naine. Tema ohvitserikuub oli eest lahti, paljastades musta T-särgi, mis oli tagasihoidlike, kuid selgelt naiselike rindade kohal kummis. Hallid mundripüksid olid piisavalt avarad, et varjata esiletungivat mügarikku kubeme kohal. Mõne inimese jaoks olid hermafrodiidid tohutult häirivad, tema avastas aga kergendusega, et Thorne’i see külg tegi teda ainult natuke rahutuks. Klaasist majades elavad kloonid ei tohiks loopida… mida siis? Küll aga häiris teda hermafrodiidi näolt kiirgav ilme „ma-armastan-Naismithi”. Tema kõhtu tekkis klomp, kui ta „Arieli” kapteni auandmisele vastas.

„Tere tulemast pardale, admiral!” Thorne’i aldihääl värises innukusest.

Ta jõudis vaevu sundida näole puise naeratuse, kui hermafrodiit tema juurde astus ja teda embas. Tema süda jõnksatas ning ta suutis end ainult suure pingutusega tagasi hoida, et mitte karjatada ja end vägivaldselt kaitsta. Ta kannatas embamise välja, ilma et tema keha oleks kangeks tõmbunud, otsides samal ajal oma kildudeks löödud enesekindluse tükke ja hoolikalt harjutatud kõnede sõnu. Ega see olend mind ometi musitada ei taha?!

Hermafrodiit lükkas ta eemale ja hoidis tal kahe käega õlgadest, kuid siiski ei suudelnud teda, ja ta hingas kergendatult. Thorne kallutas pead ja kõverdas hämmeldunult huuli. „Mis lahti on, Miles?”

Nad sinatavad? „Anna andeks, Bel. Ma olen lihtsalt veidi väsinud. Äkki ma viin sind kohe asjaga kurssi?”

„Sa paistad palju väsinud, mitte veidi. Olgu. Kas ma kutsun terve meeskonna kokku?”

„Ei… sa võid neile pärast ise rääkida, kui vajadust on.” Tal oli kavas puutuda kokku nii väheste dendariidega kui võimalik ja nii vähe kui võimalik.

„Tule siis minu kajutisse, seal saad jalad seinale visata ja teed juua, kuni me räägime.”

Hermafrodiit tuli tema järel koridori. Kuna ta ei teadnud, kuhupoole keerata, ta pöördus ja jäi ootama, nagu tahaks Thorne’i viisakalt ette lasta. Siis läks ta ohvitseri järel, nad pidid paar korda ümber nurga keerama ja läksid ühest trepist üles. Laevas ei olnudki nii kitsas, kui ta oli oodanud. Ta jättis teekonna hoolega meelde. Naismith tunneb seda laeva ju hästi.

„Arieli” kapteni kajut oli väike kena ruum, kuid sõdurile kohane – see, mis jäi kapiustest väljapoole, ei paljastanud kajuti asuka kohta kuigi palju.

Kuid ühe kapi tegi Thorne lahti, nii et pilgule avanes vanaaegne keraamiline teeserviis ja paarkümmend purgikest mitmesuguste teedega Maalt ja teistelt planeetidelt, kõik kaitstud mõõtude järgi tehtud vahtplastist pakenditega. „Millist sa tahad?” hõikas Thorne, käsi teepurkide kohal.

„Tavalist,” vastas ta ja poetas end väikese laua kõrval seisvale toolile, mis oli klambritega põranda külge kinnitatud.

„Oleksin võinud arvata. Usu mind, ühel päeval ma õpetan sulle, et võib julgemalt ka uusi asju proovida.” Thorne vaatas üle õla tema poole ja muigas – kas viimane lause oli kahemõtteline? Kui Thorne oli veel natuke asjadega kolistanud, asetas ta tema küünarnuki juurde lauale peenelt maalitud portselanist tassi ja alustassi. Ta võttis tassi ja rüüpas ettevaatlikult, Thorne aga kinnitas laua taha, tema tooli kõrvale, teise tooli, võttis ka endale tassi ning vajus rahuloleva mühatusega istuma.

Ta avastas kergendusega, et kuum merevaigukarva vedelik oli parkiva toimega, kuid meeldiv. Suhkrut? Ta ei julgenud küsida. Thorne polnud suhkrut välja võtnud. Kui ta usuks, et Naismith tahab suhkrut, oleks ta selle kindlasti lauale pannud. Ega Thorne teda ometi juba vaikselt proovile ei pane? Jääb siis ilma suhkruta.

Palgasõdurid, kes joovad teed… Tundus, et see jook pole kaugeltki nii mürgine, et sobiks seinale kinnitatud relvade väljapanekuga, õigemini töötava arsenaliga: seal olid paar uimastuspüstolit, nõelapüstol, plasmakaar, kiiskav metallist vibupüss ja valik vööle kinnitatud mikrogranaate. Nagu ta aru sai, oskas Thorne oma tööd hästi. Kui see on tõsi, on tal ükskõik, mida see olend joob.

„Sa oled süngeis mõtteis. Kindlasti tõid sa seekord midagi ilusat kaasa?” hakkas Thorne pärast hetkelist vaikust torkima.

„Kui sa mõtled uut ülesannet, siis jah.” Igatahes lootis ta, et Thorne pidas seda silmas. Hermafrodiit noogutas ning kergitas julgustavalt kulme. „See on päästemissioon. Kaugeltki mitte kõige suurem, mida me oleme üritanud…”

Thorne pahvatas naerma.

„… kuid seal on omad komplikatsioonid.”

„Keerulisem see ikka olla ei saa kui Dagoola Neli. Räägi ometi edasi.”

Ta hõõrus huuli – Naismithi kuulus harjumus. „Me teeme lõpu Bharaputra kloonisõimele Jackson’s Whole’il. Teeme selle tühjaks.”

Thorne oli hakanud jalga üle põlve panema. Nüüd mütsatasid tema mõlemad jalad põrandale. „Kas me tapame nad?” küsis ta jahmunult.

„Kloonid? Ei, me päästame nad! Me päästame nad kõik.”

„Aa. Huhh.” Thorne’i valdas silmanähtav kergendus. „Mul tekkis korraks jube kujutluspilt… nad on ju ikkagi lapsed. Mis siis, et kloonid.”

„Täpselt.” Nüüd venitas tema suunurgad üles siiras naeratus, mis üllatas ka teda ennast. „Mul on… hea meel, et sa sellesse niimoodi suhtud.”

„Kuidas siis veel?” kehitas Thorne õlgu. „Kloonide ajusiirdamine on terves Bharaputra jäledate äride valikus kõige koletislikum, kõige ebainimlikum. Muidugi kui neil pole tekkinud midagi uut, millest ma pole veel kuulnud.”

„Olen nõus.” Ta naaldus tooli seljatoele, varjates jahmatust selle üle, et tema plaan nii kiiresti heaks kiideti. Kas Thorne mõtles seda tõsiselt? Tema teadis õudustest Jackson’s Whole’i klooniäri taga väga hästi, paremini kui keegi teine. Ta teadis neist omast käest. Kuid ta polnud arvanud, et inimene, kes pole seda ise läbi elanud, on temaga sama meelt.

Rangelt võttes ei olnud Bharaputra Maja spetsialiseerunud mitte kloonimisele. Nad olid spetsialiseerunud surematuse müümisele või siis vähemalt elu pikendamisele. Ja see oli väga tulutoov äri, sest millise hinna saab panna elule endale? Nii kõrge hinna, kui turg kannatab. Meditsiiniline protseduur, mida Bharaputra pakkus, oli ohtlik, see polnud täiuslik… kuid kõik ohud kaalus üles kindel surm, mis oleks muidu oodanud Bharaputra kliente, kes olid jõukad ja jõhkrad, kuid ka ebatavaliselt ja kainelt ettemõtlevad, nagu pidi tunnistama.

Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra „sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, „eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.

See protseduur oli seadusega keelatud kõigil ussiurkesüsteemi planeetidel peale Jackson’s Whole’i. Seda planeeti juhtivatel kuritegelikel suguvõsadel polnud sellise asjakorralduse vastu midagi. See andis neile kena monopoli, klientidevoolu ja kindla sissetuleku, nende kirurgide meeskonnad said aga rikaste võõrplaneetlaste peal piisavalt kätt harjutada, et suurepärases vormis püsida. Niipalju kui tema aru sai, oli ülejäänud maailma suhtumine sellesse „mis silmist, see meelest”. Seepärast puudutas Thorne’i silmis välkuma löönud kaastunne ja õiglane viha mingit valu tema sees, mis oli pidevast kasutamisest nii tuimaks muutunud, et ta ei teadnudki enam õieti selle olemasolust, ja ta taipas õudusega, et võib iga silmapilk nutma puhkeda. Ilmselt ta teeskleb. Ta hingas puhinal välja – järjekordne Naismithi komme.

Thorne’i kulmud tõmbusid kortsu. „Aga oled sa kindel, et on õige „Arieliga” minna? Viimati, kui ma kuulsin, oli parun Ryoval veel elus. Kindlasti äratab see tema tähelepanu.”

Ryovali Maja oli illegaalse meditsiiniga seotud äris üks Bharaputra väiksemaid rivaale. Nende erialaks oli geneetiliselt muudetud või kirurgiliselt ümberkujundatud inimeste müümine kõikvõimalikel, muuhulgas ka seksuaalsetel eesmärkidel. Põhimõtteliselt valmistasid nad tellimuse järgi orje. See oli inetu äri, kuid mitte nii inetu kui kloonide tapmine, mis painas teda kinnismõttena. Aga mis on „Arielil” parun Ryovaliga pistmist? Tal polnud vähimatki aimu. Jäägu see siis Thorne’i enda mureks. Võib-olla pudeneb hermafrodiidilt hiljem mingit lisainfot. Ta tuletas endale meelde, et ta kasutaks võimalust vaadata laeva missioonilogisid.

„Sellel ülesandel pole Ryovali Majaga mingit pistmist. Me hoiame neist eemale.”

„Ma loodan väga,” lausus Thorne hingest. Ta vaikis hetke ja lonksas mõtlikult teed. „Kuigi Jackson’s Whole ootab juba ammu suurpuhastust, soovitavalt tuumarelvadega, eeldan ma, et me ei tee seda ainult heast südamest. Mis seekord selle ülesande, khm… taga on?”

Vastust sellele oli ta harjutanud. „Tegelikult huvitab meie palkajat ainult üks sealne kloon, õigemini tema eellane. Ülejäänud on ainult suitsukatteks. Bharaputra klientidel on palju vaenlasi. Niimoodi ei saa nad aru, kes keda ründab. See aitab paremini kaitsta töö tellija isikut, kes tahab end salajas hoida.”

Thorne muigas rahulolevalt. „Nagu ma aru saan, oli see väike edasiarendus sinu mõte.”

Ta kehitas õlgu. „Mingis mõttes.”

„Aga kas poleks parem, kui me teaksime, millist klooni me täpselt jahime, et mingeid õnnetusi ei juhtuks, või selleks puhuks, kui me peame operatsiooni katkestama ja jalga laskma? Kui tellija tahab teda elusalt – või on tal ükskõik, kas kloon tuuakse ära elusalt või surnult? Juhul kui tegelikuks sihtmärgiks on see lurjus, kes laskis klooni kasvatada…”

„Tal pole ükskõik. Kloon tuleb ära tuua elusalt. Aga… sisuliselt võib arvestada, et me tahame kõiki sealseid kloone.”

Thorne laiutas nõusolevalt käsi. „Minugipoolest.” Hermafrodiidi silmis hiilgas erutus ja korraga virutas ta ühe käe rusikaga sellise laksu teise käe pihku, et tema jutukaaslane võpatas. „Ammu oli aeg, et keegi need Jacksoni närukaelad ette võtaks! See saab olema lõbus!” Ta paljastas hambad peaaegu kõhedakstegevaks irveks. „Kui palju meil kohapeal abi oodata on? Kes meid toetab?”

„Mingile toele ei maksa loota.”

„Hmm. Aga milliseid takistusi on oodata? Peale Bharaputra, Ryovali ja Felli Majade muidugi.”

Felli Maja tegeles peamiselt relvadega. Aga miks Fell sellega seotud peaks olema? „Pole vähimatki aimu.”

Thorne kortsutas kulmu: nähtavasti polnud selline vastus Naismithi puhul tavaline.

„Mul on kloonisõime kohta palju siseinfot, mida ma võin jagada, kui me juba teel oleme. Tead, Bel, mina ei pea sulle ju ammu ütlema, mida või kuidas sa peaksid tegema. Ma usaldan sind. Võta logistika ja planeerimine enda peale, ma kontrollin pärast kõik üle.”

Thorne ajas selja sirgu. „Selge. Kui palju seal lapsi on?”

„Bharaputra teeb keskmiselt ühe siirdamise nädalas. Järelikult tuleb neid aastas umbes viiskümmend. Viimasel eluaastal viiakse kloonid spetsiaalsesse rajatisse Ryovali peakorteri lähedal, et nad lõplikult ette valmistada. Ma tahan röövida sealt terve aasta kloonidevaru. Viis-kuuskümmend last.”

„Kas me topime nad kõik „Arieli” peale? Siin läheb kitsaks.”

„Kiirus on oluline, Bel, kiirus!”

„Ja-jah. Sul on vist õigus. Toimumisaeg?”

„Nii ruttu kui võimalik. Iga nädal viivitust maksab järjekordse süütu elu.” Viimast kahte aastat oligi ta mõõtnud just selle kellaga. Ma olen raisku lasknud juba sadakond elu. Juba ainuüksi teekond Maalt Escobarile oli läinud maksma tuhat Beeta dollarit ja neli surnud klooni.

„Saan aru,” pomises Thorne süngelt, tõusis ja pani teetassi käest. Ta kinnitas oma tooli komkonsooli ette. „See laps on juba laual ja ootab operatsiooni.”

„Jah. Ja kui mitte tema, siis tema sõimekaaslane.”

Thorne hakkas klahve toksima. „Aga rahastamine? See ju on sinu ala.”

„Selle ülesande puhul toimub maksmine kauba kohaletoomisel. Vajalikud kulud võta laevastiku rahadest.”

„Selge. Pane siis peopesa siia ja kinnita raha väljavõtt.” Thorne sirutas tema poole peopesaskanneri.

Hetkegi kõhklemata asetas ta oma peopesa skannerile. Tema üllatuseks hakkas ekraanil vilkuma punane kood – tundmatu peopesa. Ei! See peab sobima, peab…!

„Neetud aparaat!” Thorne koputas skanneriga kõvasti vastu lauda. „Hakka tööle! No nii, proovi uuesti.”

Seekord asetas ta peopesa skannerile õige pisut viltu. Arvuti seedis uusi andmeid ning seekord kuulutas ta õigeks, vastuvõetuks, õnnistatuks. Rahastatuks. Tema kiiresti taguva südame löögid aeglustusid kergendusega.

Thorne toksis veel mingeid andmeid arvutisse ja ütles üle õla: „Seekord pole vist küsimustki, millist rünnakrühma sa tahad?”

„Muidugi mitte,” vastas ta õõnsalt. „Lase käia.” Ta peab siit pääsema, enne kui ta hea alguse selle maskeraadi pinge pärast ära rikub.

„Kas sa tahad endale sama kajutit, mis ikka?” küsis Thorne.

„Muidugi.” Ta tõusis.

„Üks hetk, ma vaatan…” Hermafrodiit kontrollis midagi komkonsooli kohal hõõguvate andmete rägastikust. „Peopesalukus on veel sinu andmed sees. Heida pikali, sa näed räsitud välja. Kõik on kontrolli all.”

„Väga hea.”

„Millal Elli Quinn tuleb?”

„Sellel ülesandel ta ei osale.”

Thorne’i silmad läksid üllatusest suureks. „Või nii?” Seletamatul põhjusel venis tema naeratus laiemaks. „Kurb kuulda.” Kuid tema hääles polnud vähimatki pettumust. Kas tema ja Quinni vahel on mingi rivaalitsemine? Mille pärast?

„Lase minu asjad „Triumphilt” siia saata,” käskis ta. Täpselt, delegeeri ka see vargus. Delegeeri absoluutselt kõik. „Ja… kui aega saad, lase mulle kajutisse süüa saata.”

„Saab tehtud,” lubas Thorne kindla noogutusega. „Muide, mul on hea meel näha, et sa oled paremini sööma hakanud, kuigi magada pole saanud. See on väga hea. Jätka samas vaimus. Me ju muretseme sinu pärast.”

Paremini sööma hakanud? Pagan küll! Minu kehaehitusega on kaalu hoidmine pidev lahing. Ta oli pidanud kolm kuud nälgima, et mahtuda Naismithi mundrisse, mille ta oli kaks aastat tagasi varastanud ja mis tal nüüd seljas oli. Temast uhkas üle järjekordne väsinud vihalaine oma eellase vastu. Ta läks välja, andis Thorne’ile mitteametlikult au ja lootis, et see julgustab hermafrodiiti edasi töötama. Tal õnnestus end tagasi hoida ja nii uratas ta vaikselt alles siis, kui kajutiuks oli tema taga sahinal sulgunud.

Nüüd polnud midagi teha, tal tuli kõik peopesalukud koridoris läbi proovida, kuni üks uks avaneb. Ta lootis, et ükski dendarii ei satu talle peale, kui ta uksi lõgistab. Viimaks leidis ta oma kajuti siiski üles, see oli täpselt hermafrodiidist kapteni kajuti vastas. Uks libises lahti, kui ta skannerit puudutas, seekord ei tulnud mingeid südant seisma panevaid tõrkeid.

Kajut oli pisike tuba, Thorne’i omaga peaaegu äravahetamiseni sarnane, ainult veel lagedam. Ta vaatas kappidesse. Enamik olid tühjad, kuid ühest leidis ta halli vormi ja määrdunud tehnikukombinesooni, mis olid täpselt tema mõõdus. Kasutatud tualetitarvete jäänukite seas kajuti tillukeses pesuruumis oli ka hambahari. Tema huuled kõverdusid irooniliseks muigeks. Korralikult ülestehtud voodi, mille sai seinast välja tõmmata, oli äärmiselt ahvatlev, ja ta vajus sellele peaaegu minestades.

Asi edeneb. Ma sain hakkama. Dendariid olid ta omaks tunnistanud ja võtsid tema käsud vastu samasuguse pimeda usaldusega, millega nad järgisid Naismithi omi. Nagu lambad. Nüüd tuli ainult vaadata, et ta kõike nässu ei keeraks. Kõige raskem oli seljataga.

Ta käis kähku duši all ja hakkas just Naismithi pükse jalga tõmbama, kui toit kohale jõudis. Poolpaljas olek andis talle ettekäände kandiku toonud hoolitsev dendarii käevibutusega kiiresti välja saata. Selgus, et kaetud anumates on päris toit, mitte kuivtoidubatoonid. Röstitud kunstliha, värske väljanägemisega köögiviljad, mittesünteetiline kohv… kuum toit oligi kuum ja külm toit külm, kõik oli pandud ilusti valmis väikeste portsjonitena, mis olid arvestatud täpselt Naismithi isu järgi. Isegi jäätis. Ta tundis oma eellase maitse ära ning taas heidutas teda talle võõraste inimeste kihk pakkuda täpselt seda, mida ta tahab, isegi nii tillukestes pisiasjades. Muidugi käivad kõrge positsiooniga kaasas privileegid, aga see oli juba jabur.

Masendunult sõi ta kõik ära ja mõistatas parajasti, kas kohev roheline ollus, mis kattis kõiki vabu kohti taldrikul, on samuti söödav, kui kajuti uksekell jälle plärisema hakkas.

Seekord oli ukse taga üks dendarii kapral hõljukraamiga, millel oli kolm suurt kasti.

„Aa.” Ta pilgutas silmi. „Minu asjad. Pange need praegu lihtsalt põrandale.”

„Just nii, härra admiral. Kas te tahate endale tentsiku määrata?” Kaprali ahne ilme ei jätnud vähimatki kahtlust, kes ennast esimesena tentsikuks pakuks.

„Ei… sellel ülesandel mitte. Pärast on meil väga vähe ruumi. Jätke asjad lihtsalt siia.”

„Ma pakiksin need hea meelega lahti, härra admiral. Kastidesse panin ma need ise.”

„Pole midagi, ma saan ise.”

„Kui ma midagi unustasin, andke teada ja ma lasen selle kohe ära tuua.”

„Tänan, kapral.” Tema meeleheide pääses ka tema häälde. Õnneks jahutas see kaprali innukust. Dendarii tõstis kastid hõljukraamilt maha ja lahkus andekspaluva naeratusega, nagu tahaks öelda: proovida ikka võis.

Ta naeratas kokkusurutud hammastega vastu ning pöördus otsekohe kastide poole, kui uks sulgus. Ta tegi kastide lukud lahti ja jäi kõhklema: ta ei saanud aru, miks ta nii elevil on. Ilmselt on üsna selline tunne, kui saad sünnipäevakingi. Tema polnud elus kordagi sünnipäevakinki saanud. Ega midagi, hakkame siis kaotatud aega tasa tegema.

Esimene kaas avanes ja paljastas riided, rohkeim riideid, kui tal kunagi varem oli olnud. Tehnikukombinesoonid, tavamunder, pidulik munder – ta tõstis halli sametist mundrikuue üles ning kergitas küütlevat kangast ja hõbedasi nööpe silmitsedes kulmu – saapad, kingad, tuhvlid, pidžaama, kõik määrustikule vastav ja täiuslikult sobivas mõõdus. Seal olid ka tsiviilriided, kaheksa kuni kümme komplekti, eri planeetide ja kosmosekodanike ning ühiskondlike klasside stiilides. Escobari ärimehe punasest siidist ülikond, Barrayari pool-sõjaväeline kuub ja küljetriibuga püksid, komplekt laevariideid, beeta sarong sandaalidega, kulunud jakk, pluus ja püksid, mis sobiksid elu hammasrataste vahele jäänud kosmosejaamatöölisele ükskõik kus galaktika nurgas. Külluses aluspesu. Kolm erinevat kronot sisseehitatud sideseadmetega: üks Dendarii määrustikule vastav, teine väga kallis tsiviilmudel ning kolmas pealtnäha väga odav ja räsitud, mille pealispinna all oli aga parim sõjaväe komkrono, nagu välja tuli. Ja see polnud kõik.

Ta läks teise kasti juurde, tõstis kaane üles ja jäi ammulisui vahtima. Lahingskafander. Täielik rünnakrühmlase skafander, akud ja mahutid täis, relvad laetud ja laskevalmis. Täpselt õige suurus. Tundus, et see kumab oma pesas süngelt ja kurjalt. Nüüd tabas teda skafandri lõhn, see oli uskumatult militaarne, see lõhnas metalli ja plastmassi, elektri ja kemikaalide… ja vana higi järele. Ta võttis kiivri välja ning vaatas imetledes selle tumendatud näoklaasi peegelpinda. Ta polnud kunagi lahingskafandrit kandnud, kuid oli neid holovididelt uurinud, nii et silmad kõõrdis. Kurjakuulutav, surmav soomuskest…

Ta tõstis kõik skafandritükid kastist välja ja asetas need korralikult põrandale. Siin-seal ehtisid kiiskavat skafandrit kummalised pritsmed, armid ja lapid. Millised relvad, millised hoobid olid suutnud skafandri metalliühenditest pinda rikkuda? Millised vaenlased olid selle pihta tulistanud? Ta libistas sõrmega üle armide ja mõistis korraga, et igaüks neist tähendas, et keegi tahtis skafandrikandja surma. See polnud mäng.

See oli väga rahutukstegev. Ei. Ta surus kõhkluse külmajudinad maha. Kui tema saab sellega hakkama, saan mina ka. Ta proovis skafandri parandatud kohtadest ja salapärastest plekkidest selle välispinnal ning pehmel imaval sisevoodril mitte välja teha, pakkis kõik jälle kokku ja pani kasti kinni. Kas need olid vereplekid? Sitt? Kõrbenud kohad? Õli? Nüüd oli kõik igatahes puhastatud ja lõhnatu.

Selgus, et kolmandas kastis, mis oli teisest väiksem, on poolturvis, millel polnud sissehitatud relvi ja mis polnud mõeldud kosmosesse, vaid võitlemiseks planeedil tavalise või peaaegu tavalise rõhu, temperatuuri ja muude atmosfääritingimuste juures. Selle kõige silmatorkavamaks osaks oli komandöri peakomplekt, sile kõvasulamist kiiver, millel olid sisseehitatud kaugjälgimissüsteemid ja lauba kohal äärise küljes vidiprojektor, mis saatis kogu vajaliku info otse komandöri silme ette. Andmevooge juhiti miimikaga ja häälkäsklustega. Ta jättis kiivri lauale, et seda hiljem lähemalt uurida, ja pakkis kõik muu kasti tagasi.

Kui ta oli lõpetanud kõigi riiete paigutamise kajuti kappidesse ja sahtlitesse, oli ta hakanud juba kahetsema, et oli tentsikukandidaadi nii kergekäeliselt minema saatnud. Ta vajus voodile ja laskis tuledel hämaraks tõmbuda. Kui ta ärkab, peaks ta olema juba teel Jackson’s Whole’ile…

Ta oli just suikunud, kui sisetelefon sumisema hakkas. Ta ajas end nõksatusega üles, et kõne vastu võtta, ning tal õnnestus unesegase häälega enam-vähem vastuvõetavalt pobiseda: „Naismith kuuleb.”

„Miles?” kostis Thorne’i hääl. „Rünnakrühm on kohal.”

„Aa… väga hea. Lahkume siis orbiidilt kohe, kui saab.”

„Kas sa neid näha ei tahagi?” küsis Thorne üllatunult.

Vägede ülevaatus… Ta hingas sisse. „Ja-jah, muidugi tahan. Ma… tulen kohe. Side lõpp.” Ta tõmbas mundripüksid kiiruga jälle jalga, võttis seekord eraldusmärkidega kuue ning otsis kähku komkonsooli ekraanile laeva ruumide skeemi. Dessantsüstikutele oli kaks lüüsi, üks vasakus, teine paremas pardas. Kummast rünnakrühm tuli? Ta vaatas järele, kuidas mõlema lüüsi juurde pääseb.

Esimene süstikuluuk, mille juurde ta läks, juhtuski olema õige. Ta peatus korraks koridorikäänaku taga hämaruses ja vaikuses, et avanevat vaadet uurida, enne kui teda märgatakse.

Süstikusild oli tihedalt rahvast täis, seal oli kaksteist hallis kaitsemustriga lennukombinesoonis meest ja naist ning terve kuhi varustust. Sümmeetrilistesse ridadesse olid seatud käsi- ja raskerelvad. Palgasõdurid istusid või seisid ja rääkisid lärmakalt, valjusti ja rohmakalt, jutu vahele kostis naerupahvakuid. Nad kõik olid suurt kasvu ja kiirgasid liiga palju energiat, tonksisid üksteist naljatlevalt, nagu otsiksid ettekäänet veel valjemini lärmata. Nende vöödel, kabuurides ja padrunivööde küljes olid hooplevalt välja pandud noad ja teised isiklikud relvad. Nende näod olid ähmased, loomasarnased. Ta neelatas, ajas selja sirgu ja astus nende keskele.

Mõju oli silmapilkne. „Tähelepanu!” hüüdis keegi ning ainsagi käsuta paigutusid palgasõdurid kahte sirgesse, surmvaiksesse ritta ja võtsid jäiga valveseisangu, igaühel varustusevirn jalge ees. See oli peaaegu veel hirmutavam kui sellele eelnenud kaos.

Hapra naeratusega astus ta nende juurde ja tegi näo, et vaatab kõiki palgasõdureid. Siis lendas süstikuluugist sisse viimane raske sõdurikott, maandus mütsatusega tekile, ning luugist surus end sisse kolmeteistkümnes erirühmlane, ajas end püsti ja andis au.

Ta seisis paanikast halvatuna. Mis kurat see veel on? Ta vahtis säravat vööpannalt ja ajas siis pea nii kuklasse, kui sai. See neetud elukas oli kaheksa jalga pikk! Tohutust kehast õhkus jõudu, mida oli peaaegu kuumalainena tunda, ja nägu selle keha kohal – see nägu oli nagu õudusunenägu. Kollakaspruunid hundisilmad, moonutatud, pikaks venitatud, kihvadega suu, kurat võtku – pikad valged silmahambad ulatusid üle helepunaste huulte. Tohututel kämmaldel olid küünised, jämedad, võimsad ja teravad nagu habemenuga – ning helepunaseks lakitud… Mida? Tema pilk libises tagasi koletise näole. Silmad olid kontuurvärvi ja kuldsega esile tõstetud, see toon kordus väikeses kullast litrikeses, mis oli ühele kõrgele põsesarnale kleebitud. Mahagonikarva juuksed olid kuklal keeruliselt kokku palmitsetud. Vöö oli kõvasti kokku tõmmatud, et üritada figuuri rõhutada, kuigi avar hallides toonides kombinesoon ei soosinud seda. Kas see elukas on naissoost…?

„Rühmaülem seersant Taura ja Roheline Rühm ilmusid teie käsul, härra admiral!” Hiiglase bariton pani ruumi kaikuma.

„Aitäh…” See tuli käheda sosinana ja ta köhatas, et klompi kõrist ära saada. „Aitäh, väga hea, kapten Thorne annab korraldused. Võite minna!” Kõik pingutasid kuulmist, nii et ta pidi kordama: „Rivitult!”

Nad läksid korratult laiali – või siis mingi sellise korra järgi, mida tundsid ainult nemad ise, sest süstikusild tühjenes hämmastava kiirusega. Koletislik seersant viivitas ja jäi tema kohale ähvardavalt kõrguma. Ta surus põlved kokku, et selle… naise eest mitte plehku panna…

Koletis lausus vaikselt: „Aitäh, et Rohelise Rühma valisid, Miles. Kindlasti on sul meile tõeline maiuspala varuks.”

Sellega ka sinatatakse? „Kapten Thorne viib teid asjaga kurssi, kui juba teel oleme. Ülesanne on… keeruline.” Ja see on siis rühmaülem, kes selle ülesande täitmise eest vastutab?

„Üksikasjad annab kapten Quinn, nagu alati?” Hiiglane kergitas loomalikult karvast kulmu.

„Kapten Quinn… sellele missioonile ei tule.”

Ta oleks võinud vanduda, et eluka kuldsed silmad läksid suuremaks ja pupillid paisusid. Huuled paotusid ja paljastasid kihvad. Tal läks hetk aega, enne kui ta mõistis, et elukas naeratab. Kummalisel kombel meenutas see talle naeratust, millega Thorne oli sedasama uudist vastu võtnud.

Hiiglane vaatas ringi – kõik teised olid läinud. „Aa?” Tema mürisev hääl nurrus. „Noh, mina võin iga kell ise sinu ihukaitsjaks olla, kullake. Anna ainult märku.”

Mida kuradit see veel tähendas?

Hiiglane kummardus, huuled värelemas, helepunased küünised haarasid tal õlast – korraks kujutas ta ette, et elukas rebib tal pea otsast, kisub riided seljast ja pistab ta nahka –, siis suruti tohutu suu vastu tema suud. Tema hingamine lakkas, silme ees läks mustaks ja ta oleks peaaegu minestanud, kuid hiigelnaine ajas end sirgu ja vaatas teda hämmeldunult, haavunult. „Miles, mis lahti on?”

See oli olnud suudlus! Sa püha jumal! „Ei midagi,” vastas ta õhku ahmides. „Ma… ma olin hiljuti pikemat aega haige. Ilmselt poleks ma tohtinud praegu ka üles tõusta, aga ma pidin rühma ju üle vaatama.”

Hiiglane paistis väga murelik. „Igatahes poleks sa pidanud üles tõusma – sa ju värised üle kere! Sa püsid hädavaevalt püsti! Ma viin su laatsaretti. Hullumeelne!”

„Ei! Kõik on korras. See tähendab, ma sain juba ravi. Ma peaksin lihtsalt natuke aega puhkama ja toibuma, muud midagi.”

„Olgu, aga siis lähed otsejoones voodisse!”

„Jah.”

Ta pöördus ringi ja koletis laksas talle tagumiku pihta. Ta hammustas keelde. Hiiglane ütles: „Vähemalt oled sa paremini sööma hakanud. Hoia siis ennast, eks?”

Ta lehvitas üle õla ja põgenes tagasi vaatamata. Kas see pidi olema sõdurliku sõpruse märk? Seersandi ja admirali vahel? Vaevalt küll. See oli märk intiimsetest suhetest. Naismith, sa põrunud raibe, millega sa oma vaba aega sisustanud oled? Mina arvasin, et sul polegi mingit vaba aega. Sa oled ikka üks kuradi enesetapjalik maniakk, kui sellist elukat keppisid…

Ta pani kajuti ukse enda taga lukku, toetus värisedes seljaga vastu ust ja pahvatas hüsteeriliselt naerma. Pagan küll, ta oli ju kõik, mis Naismithi puudutas, endale selgeks teinud, kõik! See oli uskumatu! Kellel veel vaenlasi vaja on, kui tal on sellised sõbrad?

Ta võttis riidest lahti ja heitis kangelt voodile, mõtiskledes Naismithi/ Vorkosigani keerulisest elust ja mõistatades, milliseid lõkse sel veel talle varuks võib olla. Viimaks ometi toimus laeva vaikses suminas ja kriuksumises muutus ning raskusvälja kerge nõksatus andis märku, et „Ariel” lahkub Escobari orbiidilt. Tal oli õnnestunud ärandada täisrelvastuses ja – varustuses kiirristleja ja keegi ei teadnud sellest! Nüüd asuvad nad teele Jackson’s Whole’i poole. Tema saatuse poole. Ja tõesti tema saatuse poole, mitte Naismithi. Viimaks ometi hakkasid tema peas keerlevad mõtted une suunas tüürima.

Aga kui sa nõuad endale, mis saatus on sulle määranud, sosistas sisedeemon talle hetk enne seda, kui öö võimust võttis, miks sa ei võiks siis nõuda endale ka oma nime?