Читать книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold - Страница 5

„Ka sellest hüppepunktist pole „Arielilt” mingit vastust, härra admiral,” kandis leitnant Hereld kohmetult ette.

Milesi käed tõmbusid pettumusest rusikasse. Ta sundis sõrmed jälle sirgeks ja surus käed vastu püksiõmblusi, kuid nii voolas rahutu energia lihtsalt jalgadesse ning ta hakkas „Triumphi” sideruumis närviliselt edasitagasi kõndima. „See on juba kolmas hüppepunkt – on ju kolmas, eks? Ja sa lased kõigil kulleritel sõnumit korrata?”

„Jah, härra admiral.”

„Juba kolmas hüppepunkt, kus on vaikus. Pagan küll, mispärast Bel ei vasta?”

Selle retoorilise küsimuse peale kehitas leitnant Hereld nõutult õlgu.

Miles sammus uuesti läbi ruumi, kulm raevukalt kortsus. Neetud viivitus! Ta tahtis kohe teada, mis toimub. Suunatud kiirega sai lähemas kosmoseruumis valguse kiirusel sidet pidada, kuid info saatmiseks läbi ussiurke pidi selle salvestama füüsilisele kandjale ning panema hüppelaeva peale, mis suundus läbi ussiurkesüsteemi järgmisesse sidejaama, kus see saadeti järgmise ussiurke sissepääsu juurde ja läks seal järgmise hüppelaeva peale – juhul, kui oli majanduslikult mõttekas sellist teenust kasutada. Tiheda sõnumivooga paikades hüppasid infokullerid lausa iga poole tunni tagant või veelgi sagedamini. Escobari ja Jackson’s Whole’i vahelistes ussiurgetes käisid kullerid iga nelja tunni järel. Niisiis lisandus valgusekiiruse piirangule veel muutlik inimfaktor. Mõnikord oli sellisest viivitusest kasu, näiteks neile, kes mängisid keerulisi mänge tähtedevahelise rahandusega, valuutakurssidega ja futuuridega. Sellest võis kasu olla ka isepäistele alluvatele, kes ei taha ülemustele oma tegevuse kohta üleliigset infot anda – ka Miles oli viivitust mõnikord sel eesmärgil kasutanud. Paar palvet korraldusi täpsustada ja nende vastused võivad vahel võita aega, mille kestel jõuab juhtuda igasugu asju. Just sellepärast hoolitses ta nüüd, et tema tagasikutsumiskorraldus „Arielile” oleks isiklik, jõuline ja kristallselge. Kuid Bel ei saatnud vastu isegi mingit võltsilt mõistmatut küsimust: „Mida te täpselt silmas peate, härra admiral?” Bel ei vastanud üldse.

„Ega kullerisüsteemis midagi viltu pole? Kas teised sõnumid… kas teised sõnumid sellel marsruudil tulevad läbi?”

„Jah, härra admiral. Ma kontrollisin järele. Info liigub nagu peab, Jackson’s Whole’ini välja.”

„Nad panid ju kirja, et lähevad Jackson’s Whole’ile, nad hüppasid õigest väljapääsupunktist…”

„Jah, härra admiral.”

Kurat küll, nüüd on sellest juba neli päeva möödas. Ta manas silme ette ussiurkesüsteemi kaardi. Sellelt otseteelt Escobarist Jackson’s Whole’ini polnud avastatud ühtegi kõrvalteed, ühtegi ussiurget, mis viiks mõnda vähegi huvitavasse kohta. Miles ei uskunud, et Bel oleks valinud just selle hetke, et mängida „Beeta Astronoomilisi Uuringuid” ja uusi maailmu avastama minna. Oli tõsi, et vahel, väga harva, hüppas täiesti tavalisel marsruudil lendav laev ussiurkesse, kuid teisel pool välja ei tulnud… mingi väike rike Necklini varrastes või piloodi neuroloogilises juhtimissüsteemis muutis laeva päästmatuks kvarkideplekiks kusagil aegruumi koes. Kuid sellistel tihedalt laevatatavatel kosmoseteedel jälgiti liiklust hoolega ja laeva kadumisest oleks otsekohe teatatud.

Ta langetas otsuse – ta pidi selle langetama, ja see lisas tema niigi tulisele pahameelele veel mitu kraadi kuumust juurde. Viimasel ajal oli ta harjunud, et teda ei kista enam tegevusse või sündmustesse, mida ta ise ei kontrolli. Pagan küll, mul ei olnud tänaseks selliseid plaane. „Hea küll, Sandy. Kutsu koosolek kokku. Kapten Quinn, kapten Bothari-Jesek, kommodoor Jesek, „Triumphi” koosolekusaalis, kohe, kui nad saavad tulla.”

Hereld kergitas kulme – kõik nimed olid ülimast siseringist –, kuid tema käed liikusid juba käsku täites üle komkonsooli klahvide. „Kas asi on tõsine, härra admiral?”

Milesil õnnestus terav naeratus näole pressida, ta üritas ka häälele rõõmsama tooni anda. „Kõigest tõsiselt närviajav, leitnant.”

Aga päris nii ei saanud öelda. Mida tema lollpeast väikevend Mark mõtleb selle rekvireeritud rünnakrühmaga õieti peale hakata? Kaksteist täisvarustuses dendarii sõdurit pole mingi naljaasi, neil on omajagu tulejõudu. Kuid võrreldes näiteks Bharaputra Maja sõjaliste vahenditega… rühm on piisavalt suur, et hirmsatesse pahandustesse sattuda, kuid mitte nii suur, et nad saaksid end neist pahandustest relvade abil päästa. Mõte, et tema sõdurid – jumal küll, seal on ju Taura ka! – sammuvad Marki järel pimesi mingisse taktikalisse jaburusse, arvates usaldavalt, et järgnevad temale, ajas ta hulluks. Tema peas huilgasid sireenid, punased tuled vilkusid. Bel, miks sa ometi ei vasta?

Miles avastas ka „Triumphi” peamises koosolekusaalis, et hakkab rahutult ringi sammuma, ta käis ümber suure ekraanialuse, kuni Quinn kergitas lõua kätelt ja uratas: „Palun istu juba maha!” Quinn ei olnud nii mures kui Miles – ta ei närinud veel küüsi. Tema küüneotsad olid endiselt korralikud varjutamata poolkuud. See rahustas Milesi pisut. Ta vibutas end toolile. Nüüd hakkas üks tema saapas jalg vastu libisemisvastast põrandakatet kopsima. Quinn tunnistas tema jalga pikalt, kortsutas kulmu, tegi juba suu lahti, pani selle siis jälle kinni ja vangutas lihtsalt pead. Miles sundis jala paigale, paljastas hambad ning välgutas Quinnile korraks laia võltsnaeratust. Õnneks saabus Baz Jesek enne, kui tema närviline energia oleks leidnud väljapääsu mõnes veel ärritavamas harjumuses.

„Elena tuleb just praegu mooduliga „Peregrinilt”,” kandis Baz ette, võttis oma tavalisel toolil istet ning lülitas komkonsoolil sisse laevastiku tehnilise kontrolli programmi, nagu tal oli juba kombeks saanud. „Ta peaks mõne minuti pärast jõudma.”

„Väga hea, aitäh,” noogutas Miles.

Kui Miles Baziga peaaegu kümme aastat tagasi, Dendarii Palgasõdurite sünni ajal esimest korda kohtus, oli see ligi kolmekümneaastane pikk, kõhn, tumedate juustega, pinges ja rõõmutu mees. Tollal koosnesid Dendariid ainult Milesist, tema ihukaitsjast, kes oli barraiar, ihukaitsja tütrest, prügimäele määratud vanast kaubalaevast, sellesama laeva enesetapjalikult masenduses piloodist ning tobedast plaanist, kuidas relvadesmugeldamisega kiiresti rikkaks saada. Miles võttis lord Vorkosiganina Bazilt truudusevande veel enne, kui admiral Naismith üldse välja mõeldi. Nüüd, peaaegu neljakümnesena, oli Baz täpselt sama kõhn, tumedaid juukseid oli tal pisut vähem ja ta oli sama vaikne, kuid rahulikult enesekindel. Milesile meenutas ta haigrut, kes kõnnib järve kaldavees keset pilliroogu, seisab mõnikord tükk aega paigaletardunult ja liigutab end väga läbimõeldult, energiasäästlikult.

Nagu lubatud, tuli Elena Bothari-Jesek juba õige varsti ning seadis end oma insenerist mehe kõrval istuma. Kuna mõlemad täitsid töökohustusi, piirdusid nad taaskohtumisel naeratusega ja kiire käte puudutusega laua all. Elenal jätkus üks naeratus ka Milesile. Temale naeratas ta teisena.

Kõigist Milesi saladustesse pühendatud dendariidest, kes teadsid teda kui leitnant lord Vorkosiganit, oli Elena kindlasti pühendatud tema saladustesse kõige sügavamalt. Elena isa, kadunud seersant Bothari, oli olnud Milesi sündimisest saadik tema truudusevande andnud sõdur ja ihukaitsja. Üheealised Miles ja Elena kasvasid põhimõtteliselt koos, kuna krahvinna Vorkosigan võttis emata tüdruku armastavalt oma tiiva alla. Elena tundis nii admiral Naismithi, lord Vorkosiganit kui ka lihtsalt Milesi nii põhjalikult, kui võimalik – võib-olla kõige põhjalikumalt terves universumis.

Ja ta otsustas abielluda Baz Jesekiga, mitte Milesiga… Milesil oli kuidagi lohutav ja ka mõistlik mõelda, nagu oleks Elena tema õde. Tema kasuõde Elena ju peaaegu oligi. Ta oli sama pikk kui tema mees, lühikeste eebenimustade juustega ja kahvatu elevandiluukarva nahaga. Elena kullilikes näojoontes oli ikka veel näha kajasid vene hurda näoga seersant Botharist, kuid mingi geneetiline alkeemia oli Bothari sünge inetuse Elena kuldseks iluks muutnud. Elena, pagan võtaks, ma armastan sind ikkaveel… Miles katkestas selle mõtte otsekohe. Tal on nüüd ju Quinn. Vähemalt on Quinn sellel poolel temast, mida kutsutakse admiral Naismithiks.

Elena kui dendarii ohvitser oli Milesi üks suurimaid saavutusi. Miles oli näinud, kuidas Elena kasvas ning muutus häbelikust, vihasest, tasakaalutust tüdrukust, kes Barrayaril ei tohtinud oma soo pärast sõjaväkke astuda, algul rühmajuhiks, siis salaagendiks, siis staabiohvitseriks ja lõpuks laevakapteniks. Pensionile läinud kommodoor Tung ütles kunagi, et Elena on tema paremuselt teine õpilane läbi aegade. Miles mõistatas vahel, kuivõrd on see, et ta Dendarii Palgasõdurite eest endiselt hoolitseb, seotud Keiserliku Julgeoleku teenimisega, kui suur osa sellest on lihtsalt tema paljutahulise – või killustunud – isiksuse väga kahtlase külje ihade rahuldamine ja kui suur osa sellest on salajane kingitus Elena Botharile. Bothari-Jesekile. Hoovad ajaloo suurte sündmuste taga võivad tõesti olla väga hämarad.

„„Arielilt” pole ikka veel midagi kuulda,” alustas Miles sissejuhatuseta – nende inimeste ees polnud mingeid formaalsusi vaja. Nad kõik kuulusid talle lähimate isikute hulka, ta oleks julgenud nende ees kõik oma mõtted välja öelda. Ta tundis, kuidas meel rahuneb ning admiral Naismith ja lord Vorkosigan jälle kokku sulavad. Ta võis vahel isegi unustada Naismithi beeta veniva aktsendi ning lasta vandesõnadesse barraiari kurguhäälikuid. Ja ta oli üsna kindel, et vandesõnad selle koosoleku ajal tulevad. „Ma tahan neile järele minna.”

Quinn põristas korra küüntega lauale. „Ma arvasingi nii. Kas siis on võimalik, et sedasama arvab ka väike Mark? Ta on sind ju uurinud. Ta tunneb sind. Kas see võib olla lõks? Ära unusta, kuidas ta su eelmisel korral sisse vedas.”

Miles võpatas. „See on mul meeles. Ka minul käis peast läbi võimalus, et see on mingi trikk. See on üks põhjus, miks ma juba kakskümmend tundi tagasi neile järele ei läinud.” Kohe pärast piinlikku täiskoosolekut, mis kiiruga laiali saadeti. Siis oli Milesil küll tahtmine kohapeal vennatapp toime panna. „Oletades, nagu tundub mõistlik, et Bel läks alguses õnge – miks ei oleks pidanud minema, kõik teised ju läksid –, on Markil olnud vahepeal võimalus libastuda ja Belil aru saada, kes ta tegelikult on. Kuid sellisel juhul oleks „Ariel” pidanud ju minu korralduse peale tagasi tulema.”

„Mark mängib sind hirmus hästi,” märkis Quinn, isikliku kogemuse põhjal. „Igatahes kaks aastat tagasi mängis. Kui teisikust ei tea, on ta täpselt nagu sina halvematel päevadel. Tema väljanägemine on täpselt samasugune.”

„Aga Bel ju teab teisikust,” pistis Elena.

„Jah,” nõustus Miles. „Nii et võib-olla Bel ei läinudki õnge. Võib-olla visati Bel kosmosse.”

„Markil läheb laeva juhtimiseks vaja selle meeskonda – või vähemalt mingit meeskonda,” lausus Baz. „Kuid tal võis teine meeskond juba ootel olla.”

„Kui ta kavandas sellist selget laevaröövi ja tapmist, poleks ta ilmselt pardale võtnud dendarii rünnakrühmlasi, kes seda takistaksid.” Mõnikord on kaine mõistus väga rahustav. Mõnikord. Miles hingas korra sügavalt. „Aga võib-olla meelitati Bel üle.”

Baz kergitas kulme, Quinn aga pani parema käe väikese sõrme küüne hammaste vahele, kuid ei surunud hambaid veel kokku.

„Kuidas ta üle meelitati?” heitis Elena. „Igatahes mitte rahaga.” Tema suu venis muigele. „Kas sa arvad, et Bel, kes on proovinud sind nii kaua võrgutada, andis viimaks alla ja jahib nüüd originaalile kõige lähemat asja?”

„See pole naljakas!” nähvas Miles. Baz muutis kahtlase turtsatuse hoolikaks köhatuseks ning vaatas algul Milesile ükskõikselt otsa, kuid siis ei suutnud end enam tagasi hoida ja hakkas kõkutama.

„Igatahes on see juba vana nali,” tunnistas Miles väsinult. „Aga kõik sõltub sellest, mis Markil Jackson’s Whole’il plaanis on. Selline… pagan küll, otsene orjus, mida Jacksoni kehavalmistajad harrastavad, puudutab Beli progressiivset beetalase hinge sügavalt. Kui Markil on kavas oma kunagisele koduplaneedile väike mõlk lüüa, võib tal õnnestuda Bel lihtsalt nõusse rääkida.”

„Lüüa mõlk meie laevastiku alusega?” tähendas Baz.

„See… meenutab tõesti juba mässu,” nõustus Miles vastumeelselt.

„Aga ma ei esita süüdistust, ma lihtsalt oletan. Üritan kõigi võimalustega arvestada.”

„Sellisel juhul: kas on võimalik, et Marki sihtkohaks polegi Jackson’s Whole?” küsis Baz. „Jacksoni kohalikust kosmoseruumist pääseb hüppelaevaga nelja kohta. Võib-olla sõidab „Ariel” sealt lihtsalt läbi?”

„Füüsiliselt on see võimalik,” ütles Miles. „Aga psühholoogiliselt… Mina olen Marki samuti uurinud. Ja kuigi ma ei saa öelda, et ma tunnen teda, tean ma, et Jackson’s Whole’il on tema mõtetes suur osa. Seda ütleb ainult minu sisetunne, aga see sisetunne on tugev.” Nagu koledate seedehäirete puhul.

„Kuidas siis Markil meid nüüd üllatada õnnestus?” küsis Elena. „Mina sain aru, et Julgeolek hoiab tal silma peal.”

„Hoiabki. Ma saan Illyani osakonnast regulaarselt ettekandeid,” vastas Miles. „Viimase ettekande järgi, mida ma lugesin Julgeoleku peakorteris vähem kui kolme nädala eest, oli Mark alles Maal. Asi on selles neetud ajanihkes. Kui Mark lahkus Maalt näiteks kolm-neli nädalat tagasi, siis on see ettekanne alles teel Maalt Illyani lauale Barrayaril ja sealt edasi minu juurde. Ma võin beeta dollarite peale kihla vedada, et mõne päeva pärast saame peakorterist kodeeritud sõnumi, kus meid hoiatatakse täiesti tõsiselt, et Mark on Julgeolekul silmist kadunud. Järjekordselt.”

„Järjekordselt?” imestas Elena. „Kas ta on siis varem ka neil silmist kadunud?”

„Paar korda on. Õieti kolm.” Miles kõhkles natuke. „Asi on nii, et ma olen üritanud temaga ise ühendust võtta – viimase kahe aasta jooksul kolm korda. Ma pakkusin, et ta võiks redust välja tulla ja Barrayaril käia, või siis vähemalt minuga kokku saada. Iga kord sattus ta paanikasse, läks põranda alla ja muutis oma isikut – seda oskab ta üsna hästi, ta oli ju nii pikalt komarri terroristide käes vangis –, ning Illyani omadel läks iga kord mitu nädalat või lausa kuud, et teda jälle üles leida. Illyan palus, et ma ei üritaks enam Markiga ilma tema loata ühendust võtta.” Milesi nägu tõmbus pilve. „Ema tahab väga, et Mark Barrayarile tuleks, aga ta ei luba Illyanil korraldust anda, et Mark röövitaks ja kohale toodaks. Algul olin ma emaga nõus, aga nüüd hakkan kahtlema.”

„Kas tema kui sinu kloon…” alustas Baz.

„Vend,” parandas Miles otsekohe. „Vend. Ma ei luba kasutada Marki kohta väljendit „kloon”. Ma keelan selle. „Kloon” viitab justkui millelegi, mida on võimalik välja vahetada. Vend aga on ainulaadne. Ja ma kinnitan teile: Mark on ainulaadne.”

„Kui me püüame… Marki järgmisi samme ennustada,” proovis Baz uuesti ja ettevaatlikumalt, „kas me saame siis üldse tervet mõistust kasutada? Kas tema mõistus on terve?”

„Kui ongi, siis igatahes mitte tänu komarrlastele.” Miles tõusis ja hakkas Quinni vihasest pilgust hoolimata jälle ümber laua kõndima. Ta ei vaadanud Quinnile otsa, vaid maha, kus halli põrandakatte taustal liikusid tema hallid saapad. „Kui me viimaks tema olemasolu avastasime, laskis Illyan oma agentidel tema kohta kõik võimaliku välja uurida. Osalt tahtis ta sellega ilmselt tasa teha teravat häbitunnet, kuna Julgeolek polnud teda nii kaua märganud. Ma nägin kõiki ettekandeid. Need üritavad Marki mõttemaailma tungida.” Ümber laua teisele poole ja ringiga tagasi.

„Paistis, et Bharaputra kloonisõimes ei olnudki tema elu eriti hull – seal poputatakse tellitud kehasid –, aga ma saan aru, et kui komarri mässulised olid ta ära viinud, muutus tema elu üsna õudusunenäo sarnaseks. Nad õpetasid teda suure vaevaga minuks, aga iga kord, kui nad arvasid, et ta on valmis, tegin ma jälle midagi ootamatut ja nad pidid otsast alustama. Nad muutsid ja täiendasid oma plaane pidevalt. Vandenõu teostamine venis mitu aastat üle nende loodetud aja. Nende grupp oli väike, raha oli neil väga vähe. Lisaks tundub mulle, et nende juht Ser Galen oli poolhull.” Ringiratast, ikka ringiratast.

„Osa ajast kohtles Galen Marki nagu Komarri ülestõusu suurt lootust, hellitas teda ja kinnitas, et nad viivad Barrayaril läbi riigipöörde ja temast saab keiser. Kuid vahel keeras Galen ära, siis nägi ta Markis meie isa kehastunud sümbolit ning peksis tema peal välja kogu oma viha Vorkosiganite ja Barrayari vastu. Kõige karmimaid karistusi, tegelikult lausa piinamist, nimetas ta „distsipliini kasvatamiseks” – ilmselt tahtis ta sellega petta iseennast, võib-olla aga ka Marki. Osa sellest kuulis üks Illyani agent täiesti ebaseaduslikul kiirseerumiga ülekuulamisel ühe Galeni alluva suust, nii et see on puhas tõde.” Ringi ja ringi…

„Näiteks tuleb välja, et Marki ja minu ainevahetus pole ühesugused. Niisiis, iga kord, kui Marki kaal ületas minu näitajaid, ei käitunud Galen mõistlikult ega lasknud Marki isu meditsiiniliste vahenditega korrigeerida, vaid keelas talle toitu algul mitu päeva, siis aga laskis tal end täis õgida ja laskis tal šokinuiaga ähvardades treenida, kuni ta oksendama hakkas. Sarnaseid veidraid asju oli veel, see oli väga häiriv. Nähtavasti kippus Galen väga kergesti plahvatama, vähemalt Markiga suheldes. Aga võibolla üritas ta Marki sihilikult hulluks ajada. Luua hullu keiser Milesi, et see tooks tagasi hullu keiser Yuri valitsemisstiili ja hävitaks Barrayari valitsuse ülalt alla. Kord – nagu see mees, keda üle kuulati, ütles –, üritas Mark korraks välja minna, lihtsalt vaba õhtu võtta, ja ta pääseski natukeseks ajaks välja, aga Galeni gorillad tõid ta tagasi. Galen läks pööraseks, süüdistas teda põgenemiskatses, võttis šokinuia ja…” Milesi pilk tabas Elena näo, mis tõmbus kahvatuks, ning ta tsenseeris kiiruga sõnu, mida tahtis välja pahvatada: „Ja tegi inetusi.” Mis ei aidanud kindlasti kaasa normaalse seksuaalsuse väljakujunemisele. Asi läks nii hulluks, et ülekuulatava sõnul palusid Galeni enda gorillad, et ta lõpetaks.

„Pole siis ime, et ta Galeni vihkas,” märkis Quinn vaikselt.

Elena pilk oli terav. „Sa poleks saanud midagi teha. Tollal sa ei teadnud veel, et Mark üldse olemas on.”

„Me oleksime pidanud teadma.”

„Ja-jah. Kui palju see tagantjärele süü praegu teie mõtlemist mõjutab, admiral?”

„Ma usun, et natuke mõjutab,” tunnistas Miles. „Sellepärast ma teid kõiki siia kutsusingi. Mul on tunne, et siin on mul vaja teist vaatenurka.” Ta vaikis hetke ja sundis end jälle istet võtma. „Aga see pole ainus põhjus. Enne kui meile kukkus ussiurkest kaela kogu see jama „Arieliga”, pidin ma teile rääkima tõelisest, päris lepingust.”

„Ahaa,” tegi Baz rahulolevalt. „Viimaks ometi.”

„Meie uuest ülesandest.” Miles naeratas segavatest faktoritest hoolimata. „Enne Marki väljailmumist arvasin ma, et selle ülesande juures ei saa miski viltu minna. Tuleb lihtsalt puhkus, kus kõik kulud on tasutud.”

„Mida, lahinguvaba eri?” nöökas Elena. „Minule tundus, et sa põlastasid admiral Oserit alati selliste ülesannete pärast.”

„Ma olen muutunud.” Nagu alati, vilksas Milesi mõtteist läbi kahetsus kadunud admiral Oseri pärast. „Tema juhtimisfilosoofia tundub mulle aina arukam. Ilmselt hakkan vanaks jääma.”

„Või suureks saama,” pistis Elena. Nad vahetasid kuiva pilgu.

„Igatahes,” jätkas Miles, „soovib Barrayari sõjaväe ülemjuhatus varustada üht teatud iseseisvat süvakosmose vahejaama parematasemelise relvastusega, kui neil praegu on. Pole juhus, et tegu on Vega Jaamaga, mis asub kohe Cetaganda impeeriumi tagaukse ees. Kuid nimetatud kosmosevabariik on ussiurkesüsteemis keerulises kohas. Quinn? Kaart, palun!”

Quinn vajutas klahvidele ja vidiplaadi kohale ilmus kolmemõõtmeline holovidiskeem Vega Jaamast ja selle naabritest. Hüppeteid kujutasid säravad sakilised jooned uduste kerade, kohalike kosmosesüsteemide vahel.

„Kolmest Vega Jaama käsutuses olevast hüppepunktist viib üks Cetaganda provintsi Ola Kolme kaudu Cetaganda mõjusfääri, teist hüppeteed blokeerib Toranira, mis mõnikord on Cetaganda liitlane, mõnikord vaenlane, ja kolmandat valitseb Zoawe Twilight – nemad on poliitiliselt erapooletud, austavad Cetagandat, kuid on oma suure naabri suhtes valvsad.” Samal ajal kui Miles rääkis, tõstis Quinn vastava päikesesüsteemi esile. „Ola Kolm ja Toranira hoiavad Vega Jaama otseses blokaadis, nad ei lase sinna sisse viia mingisuguseid suuremaid kosmoses asetsevaid rünnaku- või kaitserelvasüsteeme. Zoave Twilight on Cetaganda surve tõttu relvaembargoga vastumeelselt ühinenud.”

„Kus siis meie mängu tuleme?” küsis Baz.

„Meie tuleme mängu Toranira kaudu. Me viime salaja sisse koormahobuseid.”

„Mida?” pomises Baz, kuid Elena taipas ja hakkas muhelema.

„Kas te pole seda lugu kuulnud? See on Barrayari ajaloost. Esimesel Verisel Sajandil oli krahv Selig Vorkosigan sõjajalal Hazelbrighti lordi Vorwyniga. Vorkosigan Vashnoi linn võeti piiramisrõngasse. Kaks korda nädalas pidasid lord Vorwyni patrullid kinni ühe segase, kirevates riietes selli, kes tuli koormahobuste karavaniga, ja otsisid tema koormast salakaupa, toitu ja muud varustust. Kuid koormakottides oli alati ainult rämps. Kotid katsuti ja torgiti läbi, valati tühjaks – pärast korjas ta alati kõik hoolikalt jälle kokku –, siis võeti ette tema ise, ta otsiti läbi, ja viimaks lasti tal minna. Pärast sõda sattus üks Vorwyni piirivalvur kõrtsis juhuslikult kokku krahv Seligi sõduriga, kes nüüd polnud enam nii kirjutes riietes. „Mida sa linna viisid?” küsis ta meeleheites. „Me teame, et te viisite midagi salaja linna, aga mis see oli?”

Ja krahv Seligi sõdur vastas: „Hobuseid.”

Meie aga viime salaja sisse kosmoselaevu. Täpsemalt viime Vega Jaama „Triumphi”, „D-16”-e ja „Arieli”, mis kõik kuuluvad laevastikule. Me siseneme Vega Jaama kosmoseruumi Toranira kaudu, et lennuplaani järgi edasi Illyricale suunduda. Ja sinna me suundumegi. Me lahkume Zoave kaudu, iga viimane kui sõdur tuleb kaasa, kuid kaasa ei tule kolm vananevat laeva. Seejärel läheme edasi Illyricale ja saame sealt kolm tuliuut sõjalaeva, mille ehitust just praegu Illyrica orbitaaltehastes lõpetatakse. See on keiser Gregori tore Talvepeo kink meile.”

Baz pilgutas silmi. „Kas see saab tõesti õnneks minna?”

„Pole mingit põhjust, miks ei peaks minema. Kogu eeltöö – load, viisad, altkäemaksud ja muu sellise – teevad ära keiserliku Julgeoleku kohalikud agendid. Meie lehvime lihtsalt läbi, ilma et keegi ärevile läheks. Mingit sõda seal ei käi, ühtegi lasku pole ilmselt vaja teha. Ainus probleem on selles, et kolmandik meie kaubast lendas Jackson’s Whole’ile,” lõpetas Miles iroonilise mühatusega.

„Kui palju aega meil selle äratoomiseks on?” küsis Elena.

„Mitte nii palju kui vaja. Ajavahemik Julgeoleku korraldatud plaani läbiviimiseks on paindlik mõne päeva piires, kuid mitte nädalate. Laevastik peab Escobarilt lahkuma enne nädala lõppu. Algselt kavandasin ma lahkumise homseks.”

„Kas me läheme siis ilma „Arielita”?” uuris Baz.

„Peame minema. Aga me ei lähe tühjade kätega. Mul on mõte, mida „Arieli” asemel viia. Quinn, saada Bazile Illyrica laevade andmed.”

Quinn kummardus kaitstud mälukuubiku kohale oma komkonsooli küljes ning saatis andmed Bazi komkonsooli. Insener hakkas sirvima Illyrica laevaehitajate reklaamkatalooge, kirjeldusi, tehnilisi üksikasju. Tema kõhn nägu lõi särama naeratusest, mis oli seal haruldane. „Tänavu on Nääritaat Talvepidustuste ajal tõesti helde,” pomises ta. Tema huuled paotusid naeratuseks, kui tema ette ilmusid laevade toiteallikate näitajad, tema pilk liikus aplalt üle ekraani.

Miles laskis tal veel mõne hetke mõnuleda. „Niisiis…” lausus ta, kui Baz piinlikkusega unelustest ärkas. „Manööverdusvõime ja tulejõu poolest on ”Arielile” järgmine laev meie laevastikus Truzillo „Jayhawk”. Kahjuks on Truzillo sõltumatu kapten-laevaomanik, kes teeb laevastikuga koostööd lepingu alusel, ta pole laevastiku töötaja. Mis sa arvad, Baz, kas teda õnnestuks veenda oma laeva välja vahetama? Teine laev on uuem ja kiirem, aga kuigi selle tulejõud on „Arieli” omaga võrreldes selgelt astme võrra suurem, on see „Jayhawki” omast natuke väiksem. Algul oli mul plaanis, et me kõik saame selle vahetusega paremad laevad, mitte sama taseme omad.”

Elena kergitas kulme ja muigas. „See plaan on sinu välja mõeldud, on mul õigus?”

Miles kehitas õlgu. „Tõsi, Illyan palus mul relvaembargo probleem lahendada. Ta oli minu lahendusega nõus.”

„Ooh,” nurrus Baz, kes hulpis endiselt tehniliste näitajate meres. „Kui Truzillo näeb seda… ja seda… ja…”

„Nii et sa arvad, et sul õnnestub teda veenda?” küsis Miles.

„Jah,” vastas Baz kindlalt. Ta tõstis pilgu. „Ja sinul õnnestuks ka.”

„Ainuke häda, et mina lähen teisele poole. Aga kui kõik sujub, pole võimatu, et ma tulen teile hiljem järele. Baz, selle ülesande eest vastutad sina. Quinn annab sulle üksikasjalikud korraldused, koodid ja kontaktisikud – kõik, mille Illyan mulle andis.”

Baz noogutas. „Selge, admiral.”

„Ma lähen „Arielile” järele „Peregriniga”,” lisas Miles.

Baz ja Elena vahetasid seda kuuldes ainult ühe kiire pilgu. „Selge, admiral,” kordas Elena peaaegu vähimagi viivituseta. „Ma viisin „Peregrini” juba eile kahekümne nelja tunniselt valmisolekult ühetunnisele valmisolekule. Mis ma Escobari lennujuhtimiskeskusele meie lahkumisajaks ütlen?”

„Ütle, et me lahkume tunni aja pärast.” Ja kuigi keegi ei küsinud seletust, lisas Miles: „„Peregrin” on „Jayhawki” ja „Arieli” järel meie üks kiiremaid aluseid, millel on ka arvestatav tulejõud. Ma arvan, et antud juhul on kiirus väga oluline. Kui me „Arieli” kätte saame… noh, jamasid ära hoida on palju lihtsam, kui üritada neid pärast klaarida. Nüüd ma kahetsen, et juba eile ei läinud, aga ma pidin andma võimaluse, et see asi lihtsalt laheneks. Quinni võtan ma koos endaga laevale, sest tal on väärtuslikke kogemusi andmetekogumisest Jackson’s Whole’il.”

Quinn hõõrus käsivart. „Bharaputra Maja on pagana ohtlik – kui Mark ikka läheb sinna. Neil on tõsine raha, tõsine raud ja kole hea mälu.”

„Miks ma sinu arvates siis sellest kohast eemale hoian? See on lisaoht, et mõni jacksonlane peab Marki admiral Naismithiks. Näiteks parun Ryoval.”

Parun Ryoval kujutas endast pidevat ohtu. Viimase pearahaküti, kelle Ryoval oli Milesi skalbi järele saatnud, olid dendariid kõrvaldanud kõigest kolme kuu eest: see mees oli juba neljas. Sellest hakkas juba kujunema iga-aastane üritus. Võib-olla saatiski Ryoval mõne oma käsilase igal nende esimese kokkupuute aastapäeval, et seda meeles pidada. Ryovali käsutuses polnud tohutuid sõjajõude, tema mõju ei ulatunud kaugele, kuid ta oli elupikendusprotseduurid läbi teinud: ta oli kannatlik ja võis samas vaimus jätkata veel kaua-kaua.

„Kas sa oled kaalunud selle probleemi teist võimalikku lahendust?” küsis Quinn mõtlikult. „Saata keegi Jackson’s Whole’ile ette ja neid hoiatada. Näiteks võiks lasta Felli Majal Mark kinni võtta ja ka „Ariel” kinni pidada, kuni sa neile järele lähed. Fell vihkab Ryovali nii väga, et kaitseks Marki kas või ainuüksi tema vihastamiseks.”

Miles ohkas. „Ma mõtlesin sellele.” Ta joonistas poleeritud lauaplaadile sõrmeotsaga mingi ebamäärase mustri.

„Sa ise ju tahtsid teiste arvamust kuulda, Miles,” tuletas Elena meelde. „Mis sellel mõttel viga on?”

„Võib-olla läheks see õnneks. Aga kui Mark on Beli uskuma pannud, et ta on mina, võivad nad vahistamisele vastu hakata. Võib-olla surmavate tagajärgedega. Mark on Jackson’s Whole’i suhtes paranoiline. Õigemini on ta lihtsalt paranoiline ja punkt. Ma ei tea, mida ta teeb, kui paanikasse satub.”

„Sa mõtled tema tunnetele hirmus palju,” märkis Elena.

„Ma üritan tema usaldust võita. Ma ei saa siis ju alustada sellest, et reedan ta.”

„Kas sa oled mõelnud ka sellele, kui palju see väike kõrvalepõige maksma läheb, kui arve Simon Illyani lauale jõuab?” küsis Quinn.

„Julgeolek maksab kõik kinni. Midagi küsimata.”

Quinn uuris: „Oled sa ikka kindel? Mis tähtsust Markil Keiserlikule Julgeolekule enam on, nüüd on ta ju lihtsalt vastu taevast lennanud vandenõu jäänuk? Barrayar ei pea enam kartma, et sind tema vastu märkamatult välja vahetatakse. Mina sain aru, et nad jälgivad teda lihtsalt vastutulekuna meile. Üsna kalli vastutulekuna.”

Miles vastas läbimõeldult: „Keiserliku Julgeoleku otsene ülesanne on Barrayari Keisririigi kaitsmine. See tähendab, et nad mitte ainult kaitsevad Gregorit ja korraldavad teatud määral galaktilist spioneerimist…” Milesi käeliigutus hõlmas Dendarii laevastiku ning Illyani kaugeleulatuva, kuigi hõreda agentide, sõjaväeatašeede ja informaatorite võrgustiku „…vaid valvavad ka neid, kes on Gregorile troonipärimisliinis kõige lähemal. Ja nad ei valva neid mitte ainult selleks, et neid kaitsta, vaid ka selleks, et kaitsta keisririiki igasuguste väikeste vandenõude eest, mida nad võivad haududa, ja kõigi eest, kes üritavad neid ära kasutada. Ma olen teravalt teadlik, et küsimus, kes täpselt on Gregori pärija, on praegusel hetkel üpris segane. Pagan võtku, ma loodan väga, et ta abiellub varsti ja me kõik võime kergemalt hingata.” Miles mõtles pika viivu. „Ühe tõlgenduse järgi on lord Mark Pierre Vorkosigan Barrayari Keisririigi troonipärijate reas minust ainult ühe koha võrra tagapool. See tähendab, et Keiserlik Julgeolek mitte ainult et peab temaga tegelema, vaid ta on neile esmatähtis. „Arieli” tagaajamine on täielikult õigustatud.”

„Vabandatav,” parandas Quinn kuivalt.

„Vahet pole.”

„Kui Barrayar – nagu sa oled nii tihti väitnud – keeldub sind oma keisrina tunnistamast, kuna sul kahtlustatakse mutatsiooni, peaks Barrayar ju lausa krambid saama juba mõtte juures, et keiserlikus residentsis hakkab elama sinu kloon,” märkis Baz. „Kaksikvend,” parandas ta kähku, kui Miles suu lahti tegi.

„Kellegi upitamine keisririigi troonile ei pea olema tõenäoline, juba võimalus seda üritada on Keiserliku Julgeoleku probleem.” Miles turtsatas. „See on päris naljakas: komarrlased tahtsid ju oma vale-Milesist kogu aeg petisest troonipretendendi teha, ilmselt ei taibanud aga ei nemad ega ka Mark, et nad kloonisid tõelise troonipretendendi. Noh, igatahes peaksin mina enne surnud olema, kui tema troonile pääseb, nii et minu seisukohast on see küsimus ebaoluline.” Ta laksas käega vastu lauda ja tõusis. „Hakkame liigutama.”

Uksest välja minnes küsis Elena temalt vaikselt: „Miles… kas sinu ema nägi ka neid kohutavaid ülekuulamisraporteid, kus Markist räägiti?”

Miles muigas rõõmutult. „Mis sa arvad, kes need siis tellis?”