Читать книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold - Страница 4

Talle tundus, et tema kõht pöördub pahupidi. Kabiin kõikus, silme ees tõmbus mustaks. Ussiurkehüppe tekitatud veider tunne kadus peaaegu kohe, kuid kõht jäi sellest ebameeldivalt võbisema, justkui oleks tema keha kõmisev gong. Ta hingas korra sügavalt, et end rahustada. See oli selle reisi neljas hüpe. Lookleval, siksakitaval marsruudil läbi ussiurkesüsteemi Escobarist Jackson’s Whole’ini oli jäänud veel viis hüpet. „Ariel” oli olnud teel juba kolm päeva, peaaegu pool maad oli seljataga.

Ta vaatas Naismithi kajutis ringi. Ta ei saa end enam kaua siin varjata, teeseldes haigust või Naismithile omast masendushoogu. Thorne’il on vaja iga viimast kui infokildu, kui ta hakkab kavandama dendariide rünnakut kloonisõimele. Ta oli oma üksilduses veedetud aega hästi ära kasutanud, uurinud „Arieli” vanu logifaile, mis ulatusid kahe aasta taha, mil ta dendariidega esimest korda kokku puutus, ja veel kaugemalegi. Nüüd teadis ta palgasõduritest juba palju rohkem kui enne ning mõte jutuajamisest „Arieli” meeskonnaga oli palju vähem hirmutav.

Kahjuks oli logifailides väga vähe infot selle kohta, kuidas tema esimene Naismithiga kohtumine Maal dendariide vaatenurgast välja nägi. Logid keskendusid ettekannetele taastusravist ja remonditöödest, varustajatega kauplemisele ja tehnilistele koosolekutele. Ta oli leidnud infotulvast ainult ühe märkme, mis puudutas tema seiklusi – kõigile laevaülematele teatati, et Maal nähti admiral Naismithi klooni, neid hoiatati, et kloon võib üritada esineda admiralina, lisatud oli (ebaõige) info, et meditsiinilise skaneeringu pilt näitab, et klooni jalgade sees on luud, mitte plastik. Petise kinnipidamiseks lubati kasutada ainult uimastusrelvi. Puudusid igasugused lähemad seletused, hilisemad lisad ja täpsustused. Paistis, et peaaegu kõik Naismithi/Vorkosigani kõige kõrgema taseme käsud on turvalisuse huvides suulised – mitte dendariide kaitsmiseks, vaid tema kaitsmiseks dendariide eest – ja dokumenteerimata ning temale tuli see Naismithi komme vägagi kasuks.

Ta vajus tooli seljatoele ja põrnitses komkonsooli ekraani. Dendarii andmetes nimetati teda Markiks. See on üks neist paljudest asjadest, mida Barrayaril ise valida ei saa, ütles Miles Naismith Vorkosigan talle kunagi. Mark Pierre. Barrayaril oled sa täieõiguslik lord Mark Pierre Vorkosigan.

Kuid ta ei olnud praegu Barrayaril ega lähe sinna kunagi, kui selles asjas vähegi kaasa rääkida saab. Sa pole minu vend ja Komarri lihunik pole kunagi olnud minu isa, salgasid tema mõtted juba tuhandendat korda tema eellase maha. Minu emaks oli tehisemakas.

Kuid see mõte oli nii võimas, et oli teda sellest peale närinud, see ei lasknud tal rahule jääda ühegi pseudonüümiga, mida ta proovis, kuigi ta vahtis nimederida, nii et silmad hakkasid valutama. Seal oli dramaatilisi nimesid, lihtsaid nimesid, eksootilisi, tavalisi, tobedaid nimesid… Kõige kauem oli ta kasutanud Jan Vandermarki varjunime, see kõrvalepõige meenutas kõige rohkem päris identiteeti.

Mark! hüüdis Miles, kui teda surmale vastu veeti. Sinu nimi on Mark!

Ma ei ole Mark. Kurat võtaks, igavene maniakk, ma ei ole su vend. Ta salgas seda tuliselt ja tohutu jõuga, aga kui selle kajad vaibusid, paistis tema pea tühjaks jäänud kambris, et ta polegi mitte keegi.

Tema pea valutas, läbi turja ja kaela oli sinna roomanud rõhuv pinge, mis levis nüüd peanaha all laiali. Ta hõõrus kaela kõvasti, kuid pinge voolas lihtsalt kätesse ja sealt tagasi turja sisse.

Ta ei ole Naismithi vend. Aga kui olla rangelt õiglane, ei saa Naismithile pahaks panna, et ta üritab teda elule sundida, täpselt nagu teiste Bharaputra Maja kloonide eellased. Jah, geneetiliselt on nad muidugi täpselt ühesugused. Erinevad on ainult nende… kavatsused, võib-olla. Ja nende raha päritolu.

Lord Miles Naismith Vorkosigan oli ainult kuueaastane ja Komarri vastupanu Barrayari keisririigi sissetungile tegi viimaseid hingetõmbeid, kui ühest Barrayari meditsioonilaborist varastati tema koeproov. Väike moonutatud kehaga Miles ei huvitanud otseselt kedagi, ei barraiareid ega komarrlasi. Kõik keerles tema isa ümber. Admiral krahv Aral Vorkosigani, Barrayari asevalitseja, Komarri vallutaja (või Komarri Lihuniku) ümber. Aral Vorkosiganilt tulid teadmised ja tahe, mille tõttu Komarrist sai Barrayari esimene võõrplaneedist vallutus. Ja sellega tegi ta endast kättemaksuhimulise Komarri vastupanuliikumise jaoks sihtmärgi. Komarrlaste lootus edukale vastupanule hääbus aja jooksul. Kuid lootus kättemaksuks elas mõrus paguluses edasi. Jäänud ilma sõjaväest, relvadest ja toetusest, kavandas üks vihast läbi imbunud komarrlaste rühmitus hullumeelset arveteõiendust. Nad tahtsid rünnata isa tema poja kaudu, keda ta narruseni armastas, nagu oli üldteada…

Nagu üks tark vanast muinasjutust, nii tahtsid ka komarrlased sõdida saatana vastu tema pettekujuga. Sohilapsest klooniga, mõtles ta hääletu, rõõmutu naeruga. Kuid üht-teist läks valesti. Sandistunud originaal, kelle tema isa teised tapahimulised vaenlased olid juba enne tema sündi mürgitanud, kasvas kummaliselt, ettearvamatult, kuid tema geneetiline koopia kasvas tavaliselt… see oli esimene vihje, et ma olen teistsugune kui teised kloonid. Kui teised kloonid läksid arstide juurde, tulid nad tagasi tugevamana, tervemana, nad kasvasid kiiremini. Kuid iga kord, kui tema käis arstide käe all – ja ta käis seal tihti –, tegi piinarikas ravi ta viletsamaks, ta jäi aina rohkem kängu. Klambritest, mis nad tema luudele, kaelale ja selgroole panid, ei olnud kunagi eriti abi. Nad tegid temast küüraka kääbuse nagu valupressi all, surusid ta tema eellase keha kujulisse vormi. Ma oleksin olnud normaalne, kui Miles Vorkosigan poleks sant.

Kui ta hakkas aimama, milleks tema kaaskloone vaja on – sest laste seas liikusid omapäi kuulujutud, mida nende hoolsad talitajad ei suutnud täielikult vaos hoida –, tundis ta oma aina suuremate kehamoondumiste üle vaikset allasurutud rõõmu. Seda keha ei tahaks kindlasti keegi ajusiirdamiseks kasutada. Võib-olla heidetakse tema kõrvale, võib-olla ta pääseb oma sõbralike, naeratavate vangivalvur-teenrite käest…

Tegelik pääsemine, kui ta sai neljateistkümneaastaseks ja tema komarrlasest omanikud talle järele tulid, oli nagu ime. Ja siis algas koolitus. Lõputu karm õpetamine, treenimine, mõtetesuunamine. Algul tundus talle, et võrreldes tema sõimekaaslaste lõpuga on iga eesmärk, ükskõik milline muu eesmärk lihtsalt vaimustav. Ta pühendus sihikindlalt õppimisele, et oma eellase kohale asuda ning rünnata kalli Komarri nimel, mida ta polnud kunagi näinud, õelat Barrayarit, paika, mida ta polnud samuti näinud. Kuid selgus, et Miles Vorkosiganiks õppimine meenutab filosoofiast tuntud võidujooksu kilpkonnaga: kui usinalt ta ka ei õppinud, kui palavikuliselt ta ka ei treeninud, kui karmilt tema vigu ka ei karistatud, õppis Miles ikka rohkem ja kiiremini – kui ta kohale jõudis, oli saak alati juba edasi liikunud, kas siis intellektuaalses või mõnes muus mõttes.

Piltlikust võidujooksust sai võidujooks sõna otseses mõttes, kui tema komarrlastest õpetajad üritasid viimaks vahetuse läbi viia. Nad ajasid raskestitabatavat noort lord Vorkosiganit taga läbi poole ussiurkesüsteemi, mõistmata, et kui ta järjekordselt kadus, lakkas ta täielikult olemast ja tema asemele ilmus admiral Naismith. Komarrlased ei saanudki admiral Naismithi olemasolust teada. Lõpuks, kaks aastat tagasi, sattusid nad täiesti juhuslikult kokku Maal, sealsamas, kus see tobe võidujooks, kahekümne aasta taguse kättemaksu tagaajamine oli kunagi alanud.

See viivitus oli olulise tähtsusega nüansi pärast, mida komarrlased tähelegi ei pannud. Kui nad alles hakkasid Vorkosiganit taga ajama, oli nende eritellimusel valmistatud kloon vaimsele töötlemisele kõige vastuvõtlikum, ta oli mässu eesmärkidele pühendunud, mõtlematult innukas. Nemad ju päästsid ta teiste kloonide saatusest! Kuid kaheksateist kuud, mille kestel ta nägi nende läbikukkumist, kaheksateist kuud reisimist, vaatlemist, avatust tsenseerimata uudistele, vaadetele ja isegi mõnedele inimestele, poetasid tema pähe salajased kahtlused. Ja otse öeldes oli võimatu üritada isegi matkida sellist galaktika tasemel haridust nagu Vorkosiganil, ilma et tahtmatult õpetaks pisut ka seda, kuidas mõelda. Täpselt sel ajal toimus tohutult valus operatsioon tema täiesti tervete jalaluude vahetamiseks sünteetiliste vastu, lihtsalt sellepärast, et Vorkosigan oli oma jalaluud ära lõhkunud. Mis siis, kui järgmisel korral murrab Vorkosigan kaela? Mõistmine jõudis tasapisi pärale.

Lord Vorkosigani tükkhaaval toppimine enda pähe oli täpselt samavõrra ajusiirdamine kui see, mida tehakse vibroskalpellide ja elava koega. Kes plaanib kättemaksu, peab kaevama kaks hauda. Kuid komarrlased kaevasid teise haua tema jaoks. Selle inimese jaoks, kelleks tal polnud võimalustki saada, ja inimese jaoks, kelleks ta oleks võinud saada, kui teda poleks pidevalt šokinuia abil sunnitud pingutama, et olla keegi teine.

Mõnikord ei teadnud ta, keda ta kõige rohkem vihkab: Bharaputra Maja, komarrlasi või Miles Naismith Vorkosiganit.

Ta mühatas, lülitas komkonsooli välja ning tõusis, et võtta hinnaline mälukuubik, mis oli veel mundrikuue taskus. Järele mõelnud, pesi ja depileeris ta end uuesti ning pani siis selga puhta dendarii ohvitseri halli igapäevamundri. Ta lõi end määrustikupäraselt nii üles kui võimalik. Las dendariid näevad ainult lihvitud välispinda, mitte mundri all olevat inimest, kelle nahas on omakorda teine inimene…

Ta võttis julguse kokku, astus kajutist välja, läks üle koridori ja vajutas hermafrodiidist kapteni kajuti kellanuppu.

Ei midagi. Ta vajutas uuesti. Lühikese viivituse järel kostis Thorne’i ebaselge alt. „Jah?”

„Mina olen, Naismith.”

„Aa! Tule sisse, Miles.” Hääl teravnes huvist.

Uks libises kõrvale, ta astus sisse ja taipas alles nüüd viivituse põhjust. Ta oli Thorne’i üles äratanud. Hermafrodiit oli end voodil ühele küünarnukile ajanud, tema pruunid juuksed olid sassis, teine käsi langes eemale nuppude juurest, millega ta oli ukse avanud.

„Vabandust,” pomises ta ja taganes, kuid uks oli juba uuesti sulgunud.

„Pole midagi,” ütles hermafrodiit unise naeratusega, tõmbas keha kaardu ja patsutas kutsuvalt voodile oma tekiga kaetud… süle ees. „Sina oled alati teretulnud. Tule istu. Kas sa tahad seljamassaaži? Sa paistad pinges olevat.” Mõlemasoolisel oli seljas selgelt krookeline voolavast siidist öösärk pitsilise serva ja sügava V-kujulise kaelusega, mis paljastas tema rindade kahvatu kummis naha.

Ta nihkus eemale ja võttis istet hoopis toolil. Thorne’i naeratus muutus iseäralikuks sardooniliseks muigeks, kuid hermafrodiit ise jäi täiesti muretuks.

Ta köhatas. „Ma… mõtlesin, et oleks aeg teid lähemalt ülesande üksikasjadesse pühendada, nagu lubatud.” Ma oleksin pidanud vahetuste graafikut kontrollima. Kas admiral Naismith teaks kapteni magamisaegu?

„See aeg oleks juba ammu. Mul on hea meel, et sa ennast kokku võtsid. Mida paganat sa seal tegid, kus sa viimased kaheksa nädalat olid, Miles? Kas keegi suri ära?”

„Ei. Nojah, ilmselt kaheksa klooni.”

„Hmm.” Thorne noogutas kibeda mõistmisega. Võrgutavad kaared kadusid tema kehahoiakust, ta ajas end istukile ja hõõrus silmi. „Teed?”

„Muidugi. Aga, khm, ma võin siis ka tagasi tulla, kui sinu unevahetus on lõppenud.” Või kui sa oled riidesse pannud.

Mõlemasooline tõstis oma siidi mähitud jalad üle voodi ääre. „Ei tule kõne allagi. Ma oleksin niikuinii pidanud tunni aja pärast üles tõusma. Ma ootasin seda. Kasutame aega ära.” Thorne läks paljajalu läbi kajuti ja sooritas jälle oma teerituaali.

Ta asetas komkonsoolile mälukuubiku ja ootas nii viisakuse kui mõistlikkuse pärast, kuni kapten oli võtnud esimesed lonksud kuuma musta vedelikku ning täielikult ärganud. Ta võiks juba mundri selga panna, mõtles ta.

Ta lülitas ekraani sisse ja Thorne tuli laua juurde. „Siin on Bharaputra Maja peamise meditsiinilise kompleksi üksikasjaline holokaart. Need andmed on kõige rohkem nelja kuu vanused. Mul on olemas ka valvurite graafikud ja patrullimisteekonnad – seal on valve palju tugevam kui tavalises haiglas, pigem sõjaväelabori moodi, kuid see pole mingi kindlus. Nad muretsevad rohkem üksikute sissetungijate pärast, kes tahavad toodangut varastada. Lisaks peavad nad muidugi takistama nende patsientide põgenemist, kes ei viibi seal päris omal tahtel.” Selle kaardikuubiku ostmiseks oli kulunud oluline osa tema kunagisest varandusest.

Värvilise kujutise jooned ja tasandid sirutusid vidiplaadi kohal laiali. See kompleks oli tõeliselt kompleksne, hiiglasuur tarastatud hoonete, tunnelite, teraapiaaedade, laborite, väiketootmisalade, maandumisplatside, ladude ja garaažide rägastik, kus olid olemas isegi kaks süstikumaandumiskohta otselennuks orbiidile.

Thorne pani tassi käest, kummardus komkonsooli kohale ja uuris kaarti huviga. Siis võttis hermafrodiit kaugjuhtimispuldi ning pööras, kahandas, suurendas ja lõikus kaardipilti. „Kas me alustame süstikusildade vallutamisest?”

„Ei. Kõiki kloone hoitakse kompleksi lääneosas, selles võõrastemajataolises kohas. Ma arvan, et kui me maanduksime siia, spordiväljakule, oleksime me peaaegu nende magamisruumide kohal. Loomulikult ei muretse ma ülemäära selle pärast, mida meie süstik maandudes ära lõhkuda võib.”

„Loomulikult.” Üle kapteni näo vilksas põgus muie. „Ajastus?”

„Dessant peab toimuma öösel. Mitte niivõrd enese varjamiseks, sest lahingusüstikut ei õnnestu meil kuidagi silmapaistmatuks teha, vaid sellepärast, et see on ainus aeg, mil kõiki kloone hoitakse väikesel alal koos. Päeval on nad laiali võimlates ja mängukohtades, basseini juures ja igal pool mujal.”

„Ja klassides?”

„Seda mitte. Neile ei õpetata peaaegu midagi peale selle, mida hädapäraseks suhtlemiseks vaja. Bharaputra Majale piisab, kui kloon oskab kahekümneni lugeda ja märkidest aru saab. Nende ajud rändavad ju niikuinii prügikasti.” See oli teine asi, mille järgi ta sai aru, et ta on teistsugune. Tõeline inimesest õpetaja tutvustas talle tohutut hulka erinevaid virtuaalseid õpiprogramme. Mõnikord sukeldus ta mitmeks päevaks kannatliku arvuti hoolde – erinevalt tema hilisematest komarri õpetajatest võisid programmid teemat lõputult korrata, nad ei karistanud teda kunagi, ei vandunud kunagi, ei sattunud raevu, ei löönud teda ega sundinud teda end kehaliselt pingutama, kuni ta hakkab oksendama või kaotab teadvuse… „Kuid kloonid omandavad kõigest hoolimata üllataval hulgal infot. Suur osa sellest tuleb holovidimängudest. Nad on targad lapsed. Väga vähestel neist kloonidest on rumalad eellased, muidu poleks nad suutnud sellist varandust kokku koguda, millega niisugust elupikendust osta. Nad on julmad, aga mitte rumalad.”

Thorne’i silmad tõmbusid pilukile, ta eraldas kaardist magalate osakonna, võttis hooned kihthaaval tükkideks ja uuris nende plaani. „Niisiis äratavad tosin täies varustuses dendarii rünnakrühmlast kõige magusamast unest viis-kuuskümmend last… kas nad teavad, et me tuleme?”

„Ei. Muide, andke kindlasti sõduritele teada, et nad ei näe otseselt lapse moodi välja. Me röövime viimase aasta kloonid. Suurem jagu neist on kümne-üheteistaastased, aga kasvukiirendajate tõttu on neil hilisteismeliste keha.”

„Kohmerdised?”

„Ei saa öelda. Nad viiakse kehaliselt suurepärasesse vormi. Nad on tugevad ja terved nagu purikad. Selles ongi asja mõte, muidu võiks neid siirdamiseni tõrres kasvatada.”

„Kas nad… teavad? Kas nad teavad, mida nendega tehakse?” küsis Thorne, kulm mõtlikult kortsus.

„Neile ei räägita sellest. Neile räägitakse igasugu valesid. Neile öeldakse, et nad on erilises koolis turvalisuse pärast – et kaitsta neid mingi eksootilise ohu eest. Et nad on mingid printsid või printsessid, mõne rikkuri pärijad või kõrge sõjaväelase võsud ning ühel päeval õige pea tulevad nende vanemad või tädid või nende riigi saadikud neile järele, et viia nad vastu hiilgavale tulevikule… ja siis ühele päeval tulebki muidugi mingi naeratav tegelane, kutsub nad mängukaaslaste juurest ära, ütleb, et täna on see päev, ja nad lähevad jooksuga…” Tema hääl kustus ja ta neelatas. „Ja nad võtavad oma asjad ja hooplevad sõprade ees…”

Thorne kopsis puldiga äraolevalt endale pihku, ise näost valge. „Sain juba aru.”

„Ja nad lähevad innukalt käsikäes oma mõrvariga välja.”

„Sa võid nüüd ilmekate piltide maalimise lõpetada, kui sa just ei taha, et mul viimane söök välja tuleb.”

„Sa oled ju aastaid teadnud, mis seal toimub,” pilkas ta. „Miks see siis nüüd sulle korraga nii vastu hakkab?” Ta sundis end lõpetama. Naismith. Ma pean olema Naismith.

Thorne heitis talle terava pilgu. „Mina olin viimasel korral valmis nad orbiidilt ära kõrvetama, nagu sa ehk mäletad. Sina ise ei lubanud mul seda teha.”

Millisel viimasel korral? Igatahes polnud midagi sellist juhtunud viimase kolme aasta jooksul. Pagan võtku, ta peab missioonide logifaile uurides veel kaugemale minevikku minema. Ta kehitas ebamääraselt õlgu.

„Niisiis,” jätkas Thorne, „kas need… suured lapsed… arvavad kõik, et me oleme nende vanemate vaenlased, kes üritavad neid röövida hetk enne seda, kui nad koju pääseksid? Mulle paistab, et siin tekivad probleemid.”

Ta surus parema käe sõrmed kokku ja ajas siis laiali. „Ei tarvitse tekkida. Lapsed… neil on oma kultuur. Nad annavad teadmisi aastast aastasse edasi. Nende hulgas liiguvad kuulujutud. Õuduslood. Kahtlused. Ma ju ütlesin, nad pole rumalad. Täiskasvanutest talitajad üritavad selliseid lugusid välja rookida või naeravad nende üle või segavad neid teiste lugudega, mis on silmanähtavalt valed.” Kuid teda neil ära petta ei õnnestunud. Aga tema elas sõimes ka palju kauem kui keskmine kasvandik. Tema oli seal nii kaua, et nägi kloone tulemas ja minemas, nägi, kuidas lood korduvad, kuidas väljamõeldud elulugusid kopeeritakse. Ta sai talitajate väikestest libastumistest ja eksimustest kokkuvõtlikud järeldused teha. „Kui seal on samamoodi nagu enne…” ta oleks peaaegu öelnud: Kui seal on samamoodi, kui minu ajal, kuid sai pidama „…peaks mul õnnestuma neid veenda. Jäta see osa minu hooleks.”

„Rõõmuga.” Thorne pistis konsoolitooli kohe tema tooli kõrval klambritesse, võttis istet ning sisestas kiiresti märkmed logistika ja rünnakusuuna kohta, pani paika, kuhu jääb ründajate esimene liin ja kuhu abijõud, ning vaatas üle liikumismarsruudid hoonete sees. „Kaks magalat?” näitas ta huvitunult sõrmega. Thorne’i sõrmeküüned olid tömbiks lõigatud, kaunistusteta.

„Jah. Poisse hoitakse tüdrukutest hoolega eraldi. Naiskliendid – suuremalt jaolt naiskliendid – tahavad ärgata kehas, millel on süütuse pitser veel peal.”

„Saan aru. Niisiis, ütleme, et meil õnnestub kõik need lapsed mingi ime läbi süstiku pardale toimetada, enne kui bharaputralased suure massiga kohale jõuavad…”

„Jah, kiirus on äärmiselt oluline.”

„Nagu alati. Aga Bharaputra omad on meil kohe kukil, kui väike tõrge või viivitus tekib. Siin pole nii nagu marilaclastega Dagoolal, sul pole mitut nädalat aega, et nendele lastele süstiku peale minemist õpetada. Mis siis edasi saab?”

„Kui kloonid on süstikule laaditud, saavad neist põhimõtteliselt meie pantvangid. Kui nemad on pardal, ei üritata meie laeva hävitada. Bharaputralased ei sea oma investeeringut ohtu, kuni on mingigi võimalus, et sealt õnnestub midagi päästa.”

„Aga kui nad jõuavad järeldusele, et mingit lootust pole, tahavad nad kindlasti jõuliselt kätte maksta, et heidutada kõiki teisi, kes peaksid tahtma midagi sarnast teha.”

„Tõsi. Me peame jätma neile kahtluse.”

„Niisiis oleks nende järgmine samm – kui me süstikuga üldse minema saame – üritada orbiidil ootavat „Arieli” tükkideks lasta, enne kui me kohale jõuame, ja meid ainsast põgenemisvõimalusest ilma jätta.”

„Kiirus!” kordas ta kangekaelselt.

„Ettenägematud asjaolud, kallis Miles! Ärka üles. Tavaliselt ma ei pea sinu aju hommikul käima tõmbama – äkki tahad teed juurde? Ei? Mina ütlen, et juhul, kui me peaks all ohtlikult toppama jääma, võiks „Ariel” minna varjule Felli Jaama ja me läheme pärast maandumissüstikuga sinna.”

„Felli Jaama? Orbitaaljaama?” Ta kõhkles. „Mispärast?”

„Parun Fell on ju Bharaputra ja Ryovaliga endiselt vaenujalal.”

Jacksoni kõiki pooli hävitav Majade poliitika – ta polnud sellega nii hästi kursis, kui oleks pidanud olema. Talle polnud pähegi tulnud, et ta võiks teiste Majade hulgast liitlast otsida. Tema jaoks olid need kõik kuritegelikud, läbinisti halvad, sallisid üksteist vastavalt võimu liikuvatele jõujoontele või loopisid üksteisele kaikaid kodaratesse. Ja jälle mainiti Ryovali. Miks? Ta päästis end järjekordse sõnatu õlakehitusega. „Meie olukorda ei paranda, kui me jääme Felli Jaama koos viiekümne noore klooniga lõksu ega pääse sealt minema, samal ajal kui Bharaputra üritab hüppejaamu oma kontrolli alla saada. Ühtegi jacksonlast ei või usaldada. Me peame põgenema ja hüppama nii kähku, kui saab, see on endiselt kõige ohutum plaan.”

„Bharaputra ei saa Viiendas Hüppejaamas häiret anda, see kuulub Fellile.”

„Seda küll, aga mina tahan tagasi Escobarile minna. Seal saaksid kõik kloonid ohutu varjupaiga.”

„Miles, hüppepunktid, kust pääseb Escobarile, kuuluvad konsortsiumile, mis on juba Bharaputra mõju all. Sama teed pidi, mida me tulime, me tagasi ei pääse, kui sul just mingit trikki varuks pole – ei? Sellisel juhul ütlen mina, et parim põgenemistee on Viienda Hüppejaama kaudu.”

„Kas Fell on sinu meelest tõesti nii usaldusväärne liitlane?” küsis ta ettevaatlikult.

„Sugugi mitte. Kuid ta on meie vaenlaste vaenlane. Vähemalt selle ülesande täitmisel.”

„Aga Viiendast saab ju Hegeni Tsentrisse. Me ei saa Cetaganda territooriumile hüpata ja ainus teine tee Tsentrist välja viib Poli kaudu Komarri.”

„See teeb ringi, aga on palju ohutum.”

Mitte minu jaoks! Komarr kuulub ju selle neetud Barrayari keisririigi koosseisu! Ta surus alla hääletu karje.

„Tsentrist Polile, sealt Komarrile, sealt Sergyarile ja sealt tagasi Escobarile,” luges Thorne rahulolevalt. „Tead, see võib täiesti õnneks minna.” Hermafrodiit tegi komkonsoolile naaldudes jälle märkmeid, öösärk vidiekraani leebes valguses lainetamas ja küütlemas. Siis toetas ta küünarnukid konsoolile ja lõua kätele, nii et tema rinnad suruti kokku ja need liikusid õhukese kanga all. Tema ilme muutus pisut mõtlikuks. Viimaks tõstis ta kummalise ja üsna kurva naeratusega pilgu.

„Kas mõni kloon on sealt pääsenud ka?” küsis Thorne vaikselt.

„Ei,” vastas ta kiiresti, masinlikult.

„Välja arvatud muidugi sinu kloon.”

Jutuajamine võttis ohtliku pöörde. „Ka minu kloon ju otseselt ei pääsenud sealt. Ostja viis ta lihtsalt ära.” Ta oleks pidanud proovima põgeneda… milline tema elu oleks olnud, kui põgenemine oleks õnnestunud?

„Viiskümmend last,” sosistas Thorne imevaikselt. „Tead… sellel ülesandel on minu täielik heakskiit.” Hermafrodiit ootas, silmitsedes teda oma kumavate, teravapilguliste silmadega.

Tal oli äärmiselt ebamugav tunne. Ta suutis end küll tagasi hoida, et mitte teha mingit lollust, näiteks öelda aitäh, aga ta avastas, et ta ei suuda selle asemel ka midagi muud öelda, nii et tulemuseks oli piinlik vaikus.

„Ilmselt,” lausus Thorne pärast liiga pikka pausi mõtlikult, „oleks sellises keskkonnas üles kasvanud inimesel väga raske kedagi usaldada. Uskuda, mida nad räägivad. Uskuda, et nad tahavad head.”

„Ilmselt küll.” Kas see oli lihtsalt tähelepanek või midagi pahaendelisemat? Lõks…

Kõrvaltoolil istuv Thorne, endiselt imelik, salapärane naeratus näol, kummardus tema poole, võttis tugeva saleda käega tema lõuast ja suudles teda.

Ta ei teadnud, kas ta peaks eemale põrkama või suudlusele vastama, niisiis ei teinud ta kumbagi ja jäi paanikast halvatuna liikumatult istuma, silmad pungis. Thorne’i suu oli soe ning maitses tee ja bergamoti järele, siidine ja lõhnav. Kas Naismith kepib… seda… ka? Kui nii, siis kes kellele mida teeb? Või tehakse kordamööda kõike? Ja kas see oleks nii hull? Tema õudus kasvas, kui ta tundis täiesti selget erutusliigatust. Armastava puudutuse eest oleksin ma vist nõus surema. Ta oli terve igaviku üksi olnud.

Viimaks tõmbus Thorne tema lõputuks kergenduseks eemale, kuigi ainult pisut, hermafrodiidi käsi hoidis teda endiselt lõuast. Kui surmavaikus oli kestnud veel hetke, muutus Thorne’i naeratus kibedaks muigeks. „Ilmselt ma ei tohiks sind kogu aeg narritada,” sõnas ta ohates. „Kõike arvesse võttes on see kuidagi julm.”

Thorne laskis ta lahti ja ajas end püsti, meelas raugus kadus äkitselt. „Mul läheb ainult silmapilk.” Mõlemasooline läks pesuruumi ja pani ukse enda järel kinni.

Tema jäi segi raputatult ja värisedes istuma. Mida paganat see veel tähendas? Teine osa temast ütles: Kurat küll, ma võin kihla vedada, et sa võid sellel reisil süütusest lahti saada, kolmas aga karjatas: Ei! Mitte selle olendiga!

Kas see oli olnud mingi katse? Aga kas ta tegi selle ära või kukkus läbi? Thorne ei hakanud teda süüdistama ega kutsunud relvastatud abi. Võib-olla korraldab kapten just praegusel hetkel tema kinnivõtmist, räägib pesuruumist kellegagi sisetelefoniga. Selle väikese laeva pardal keset avakosmost pole tal kuhugi põgeneda. Tema vaheliti käed pigistasid ülakeha. Ta pidi pingutama, et käed kehast eemale kiskuda, siis asetas ta need konsoolile ja sundis lihased lõdvestuma. Ilmselt nad ei tapa mind. Nad viivad ta hoopis tagasi laevastiku juurde ja lasevad Naismithil ta maha lüüa.

Kuid valvurid ei murdnud ust maha ja üsna varsti tuli Thorne tagasi. Viimaks ometi oli ta mundri korralikult selga pannud. Ta võttis komkonsoolilt mälukuubiku ja sulges pihu. „Ma võtan selle, istun koos seersant Tauraga maha ja asun tõsise planeerimise juurde.”

„Ja-jah, muidugi. Aeg on käes.” Ta poleks kuidagi tahtnud hinnalist kuubikut silmist lasta. Kuid tundus, et Thorne’i silmis on ta ikka veel Naismith.

Thorne torutas huuli. „Nüüd, kus tuleb meeskond asjasse pühendada, oleks ehk mõistlik „Arieli” igasugune välisside välja lülitada?”

Suurepärane mõte, kuigi ta ise polnud julgenud seda välja pakkuda, kuna ta kartis, et see on liiga silmatorkav ja kummaline. Aga võib-olla see polegi selliste salaoperatsioonide puhul nii ebatavaline. Tal polnud mingit kindlat ettekujutust, millal tõeline Naismith peaks Dendarii laevastiku juurde tagasi jõudma, aga arvestades selle järgi, kui lihtsalt palgasõdurid ta vastu võtsid, oodati Naismithi lähemal ajal. Ta oli elanud kolm viimast päeva hirmus, et suunatud kiirega saadetakse palavikulised korraldused või tuleb hüppesüstikuga kuller, kes toob päris admirali korralduse laeval ots ringi pöörata. Ma loodan, et mul on veel mõni päev aega. Ainult mõni päev – siis teen ma kõik heaks. „Jah. Tee seda.”

„Väga hea, admiral.” Thorne ebales. „Kuidas sa ennast nüüd tunned? Kõik teavad, et need sinu süngusehood võivad nädalate pikkuseks venida. Aga kui sa korralikult puhkaksid, oleksid sa rünnaku ajaks kindlasti tavaline energiline sina. Kas ma teatan, et sind rahule jäetaks?”

„Ma… oleksin väga tänulik, Bel.” Milline vedamine! „Aga hoia mind asjadega kursis, eks?”

„Muidugi. Sa võid minu peale loota. See on lihtne rünnak, kui mitte arvestada selle lastekarja kantseldamist – ja selles osas loodan ma sinu ületamatule asjatundlikkusele.”

„Olgu.” Ta naeratas, andis rõõmsalt au ning põgenes üle koridori oma kajuti turvalisse eraldatusse. Joovastuse ja pingest põhjustatud peavalu tukslev kombinatsioon tekitas tunde, nagu hõljuks ta õhus. Kui uks tema selja taga sulgus, langes ta voodile ja haaras tekist, et oma keha liikumatuks sundida. See lähebki õnneks!

Pärast, kui ta uuris oma kajuti komkosoolil usinalt laeva logifaile, leidis ta viimaks nelja aasta tagused sissekanded „Arieli” eelmisest külaskäigust Jackson’s Whole’ile. Niipaljukest, kui neid oli. Need algasid ülimalt igavate üksikasjadega mingi relvatehingu kohta ja andmetega relvalaadungi kohta, mis pidi Felli Maja orbitaalvahejaamas laevale võetama. Siis aga tuli ilma igasuguse sissejuhatuseta salvestis Thorne’i hingeldavast häälest: „Murko laskis admirali kinni võtta, parun Ryoval hoiab teda vangis. Ma lähen ja sõlmin Felliga selle kohutava kokkuleppe.”

Järgnesid salvestised lahingsüstiku päästemissioonist planeedile, siis lahkus „Ariel” Felli jaamast kiiruga, kuigi kauba pealelaadimine polnud veel lõpetatud. Seejärel tulid kaks põnevat, kuid arusaamatut jutuajamist admiral Naismithi ning parun Ryovali ja parun Felli vahel. Ryoval oli viha pärast arust ära ja pildus eksootilisi tapmisähvardusi. Ta uuris kõhedusega paruni kena, kuid raevust moondunud nägu. Kuigi Jacksoni ühiskond ülistas halastamatust, oli Ryoval inimene, kellest isegi planeedi teised võimukandjad kaugele eemale hoidsid. Paistis aga, et admiral Naismithil ei õnnestunud temast eemale hoida ja ta astus millessegi sügavale sisse.

Fell hoidis end paremini vaos, tema viha oli külm. Nagu tavaliselt, oli kõik tõeliselt oluline info, muuhulgas ka põhjus, miks Jacksonile üldse mindi, jäänud Naismithi suulistesse käskudesse ja sellepärast kättesaamatu. Kuid tal õnnestus leida üllatav fakt, et kaheksa jala pikkune rünnakrühmlane seersant Taura oli Bharaputra Maja geenilaborite toode, muudetud geneetikaga supersõduri prototüüp.

Tal oli tunne, nagu oleks ta ootamatult kohtunud kellegagi oma kodulinnast. Temast uhkas läbi kummaline koduigatsuslaine, ta oleks tahtnud Taura üles otsida ja temaga mälestusi vahetada. Nähtavasti oli Naismith röövinud Taura südame, igatahes aga oli ta röövinud Taura enda, kuigi paistis, et Ryoval ei olnud marus mitte selle pärast. See kõik oli üsna arusaamatu.

Kuid ta pani kõrva taha veel ühe uudise, mis oli ebameeldiv. Parun Fell oli tellinud endale klooni. Tema vana vaenlane Ryoval oli nähtavasti lasknud kättemaksuks Felli klooni enne ajusiirdamist tappa, nii et Fell ei pääsenud enam oma vananevast kehast, kuid oli selge, et parun tahtis siirdamist.

Niisiis otsustas ta, vaatamata Bel Thorne’i plaanile ettenägematute asjaolude puhuks, et ei tee parun Felliga mingit tegemist, kui vähegi võimalik.

Ta hingas puhinal välja, pani komkonsooli kinni ja asus jälle komandörikiivriga simulatsioone harjutama – õnneks polnud tootjapoolset õppeprogrammi süsteemi mälust kustutatud. Ma teen selle ära. Mingil viisil teen ma selle ära.