Читать книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold - Страница 3

Nad astusid reisilaeva põkkumistorust käsikäes välja, Quinnil suur rullikujuline kott õlale visatud, Milesil reisikott vabas käes. Orbitaalvahejaama sissetulevate lendude saalis pöördusid pead. Miles heitis oma saatjannale vargsi rahuloleva pilgu, kui nad meeste kadedate, pooleldi kõrvalepööratud pilkude alt läbi sammusid. Minu Quinn.

Täna hommikul paistis Quinn eriti karm – Kas praegu on ikka hommik? Peab järele kontrollima, mis kellaaeg Dendarii laevastikus on –, ta oli oma tavalisse rolli juba pooleldi sisse elanud. Tal oli õnnestunud teha oma hallidest taskutega vormipükstest moerõivas, toppides püksisääred punastesse seemisnahast saabastesse (terasest tugevdused teravate saapaninade all jäid tavaliselt märkamatuks) ja lisades neile napi erepunase maikasärgi. Tema valge nahk kumas kontrastis särgiga ja tema lühikeste tumedate kiharatega. Värvid juhtisid tema sportlikult kehalt tähelepanu kõrvale, tema jõulisus oli selge ainult nendele, kes teadsid, kui palju see neetud kott kaalub.

Selged pruunid silmad tegid tema ilme arukaks. Kuid tema näo täiuslikud, kaunilt kujundatud kaared ja tahud sundisid mehed poolelt sõnalt vaikima. Oli ilmselge, et see nägu on kallis, ülimalt geniaalse kunstnikkirurgi looming. Kõrvaltvaataja oleks võinud arvata, et selle näo eest maksis väike inetu mehike, kelle käevangus kaunitar oli, ja oletada, et ka naine ise on ostetud. Hinda, mida naine oli pidanud selle näo eest tegelikult maksma, poleks aga ükski kõrvaltvaataja aimata osanud: selleks oli tema endine nägu, mis Tau Verde lähedal lahingus olematuks kõrvetati. Quinn oli olnud peaaegu esimene admiral Naismithi teenistuses haavata saanud sõdur – nüüd on sellest vist juba kümme aastat? Jumal küll. Kõrvaltvaatajad on juhmakad, jõudis Miles järeldusele.

Selle liigi kõige värskemaks esindajaks oli jõukas ärimees, kes meenutas Milesile tema nõo Ivani heledapäist ja tsiviilisikust väljalaset ning kes oli suure osa nende kahenädalasest reisist Sergyarilt Escobarile kannatanud äsja nimetatud eksiarvamuste all ja üritanud Quinni võrgutada. Miles heitis pilgu mehe poole, kes laadis parajasti oma pagasit hõljukraamile, tõi kuuldavale viimase alistunud ohke ja laskis jalga. Kui välja arvata see, et ta Ivani meenutas, polnud Milesil tema vastu midagi. Tegelikult oli tal mehest peaaegu kahju, sest Quinni keel oli sama terav kui tema refleksid surmavad.

Miles nookas peaga taganeva eskobarlase poole ja küsis vaikselt: „Mida sa talle siis ütlesid, et temast lõpuks lahti said, kallis?”

Quinni pilk pöördus kõrvale, ta tundis mehe ära ja tema silmanurkadesse ilmusid naerukortsud. „Sul oleks piinlik, kui sa kuuleksid.”

„Ei, ausalt. Ütle.”

„Ma ütlesin talle, et sa suudad keelega keretõsteid teha. Ilmselt ta otsustas, et ei suuda sellega võistelda.”

Miles läks näost punaseks.

„Ma ei oleks teda nii kaua solgutanud, aga ma ei olnud päris kindel, et ta pole mingi agent,” lisas Quinn andekspaluvalt.

„Kas sa nüüd oled kindel?”

„Jah. Kahju tegelikult. See oleks vahva olnud.”

„Minu jaoks mitte. Mina tahtsin lihtsalt väikest puhkust.”

„Jah, ja see mõjus sulle hästi. Sa paistadki puhanud.”

„See abielupaari suitsukate on reisidel väga kasulik,” tähendas Miles. „See meeldib mulle.” Ta hingas korra sügavalt. „Mesinädalatel oleme siis juba käinud, nii et miks me ei võiks pulmi ka teha?”

„Sina ei anna ka kunagi alla.” Quinn ütles seda lõbusalt. Ainult kerge käevõpatus ütles Milesile, et tema sõnad tegid naisele haiget, ja ta kirus ennast mõttes.

„Anna andeks. Ma luban, et ei puuduta enam seda teemat.”

Quinn kehitas seda õlga, mis oli koormast vaba, tema käsivars libises Milesi käevangust välja ning ta laskis sellel kõndimise rütmis agressiivselt kiikuda. „Häda on selles, et sa ju ei taha, et minust saaks proua Naismith, dendariide hirm. Sa tahad, et minust saaks leedi Vorkosigan, Barrayaril. See ametikoht on planeedil. Mina aga olen kosmoses sündinud. Isegi kui ma mõne porinärijaga abielluksin ja jäljetult kuskile musta auku kaoksin… siis Barrayarit ma selleks auguks ei valiks. Ära pane pahaks, ma ei taha sinu koduplaneeti solvata.”

Miks siis mitte? Kõik teised solvavad küll. „Sa meeldid mu emale,” proovis Miles.

„Ja mina imetlen teda. Ma olen temaga nüüd juba – kui palju siis? – neli korda kohtunud ja iga kord olen ma temast rohkem vaimustunud. Aga samas… mida enam ma temast vaimustunud olen, seda kohutavam ja kuritegelikum tundub mulle see, kuidas Barrayar tema andeid raiskab. Kui ta oleks Beeta Kolooniale jäänud, oleks ta praegu juba Beeta Astronoomiliste Uuringute juht. Või ükskõik kes muu, mida ainult tahaks.”

„Tema tahtis olla krahvinna Vorkosigan.”

„Tema arvas heaks lasta sinu papal end jalust nõrgast võtta – kuigi ma tunnistan, et su papa ongi üsna jalustrabav. Ülejäänud Voridest pole su emal sooja ega külma.” Quinn peatus, enne kui nad oleksid jõudnud Escobari tolliinspektorite kuulmisulatusse, ja Miles jäi tema kõrvale. Nad mõlemad vaatasid saali, mitte teineteisele otsa. „Kogu oma särast hoolimata on ta sisimas väsinud. Barrayar on temast nii palju välja imenud. Barrayar on tema vähk. See tapab teda aeglaselt.”

Miles vangutas tummalt pead.

„Ja sinu vähk ka, lord Vorkosigan,” lisas Quinn süngelt. Nüüd oli Milesi kord võpatada.

Quinn tajus seda ja heitis pea kuklasse. „Pealegi on admiral Naismith täpselt minu tüüpi maniakk. Lord Vorkosigan on temaga võrreldes igav ja kohusetundlik tohm. Ma olen näinud, milline sa kodus Barrayaril oled, Miles. Seal oled sa ainult pool oma tõelisest minast. Kuidagi allasurutud, summutatud. Isegi sinu hääl on vaiksem. See on ülimalt imelik.”

„Ma ei saa… Ma pean keskkonnaga sobituma. Vaevalt inimpõlv tagasi oleks nii kummalise kehaga laps kui mina otsekohe tapetud, kõik oleksid kahtlustanud, et ta on mutant. Ma ei saa liiga kiiresti liiga palju nõuda. Ma olen liiga lihtne sihtmärk.”

„Kas sellepärast saadabki Barrayari Keiserlik Julgeolekuteenistus sind nii paljudele ülesannetele väljaspool planeeti?”

„Seda tehakse minu kui ohvitseri arendamiseks. Et avardada minu silmaringi, kasvatada kogemustepagasit.”

„Ja ühel päeval kistakse sind siit lõplikult lahti, viiakse tagasi Barrayarile ja pigistatakse kõik need kogemused sinust Barrayari teenimiseks välja. Nagu käsnast.”

„Ma olen praegu ka nende teenistuses, Elli,” tuletas Miles talle meelde – tõsiselt ja vaikselt, nii et naine pidi talle lähemale kummarduma, et teda kuulda. „Olin siis, olen praegu ja jään alati olema.”

Quinni pilk libises eemale. „Olgu… aga kui sind alatiseks Barrayari külge naelutatakse, tahan ma sinu tööd endale. Ma tahan ühel päeval admiral Quinniks saada.”

„Minugipoolest,” ütles Miles sõbralikult. Just nimelt, „töö”, nagu Quinn ütles, ootab. Lord Vorkosiganil ja tema isiklikel soovidel on aeg tagasi kappi minna. Ja ta peab üritama ennast tagasi hoida, et ta Quinniga seda tobedat abielu-teemat pidevalt üles ei võtaks. Quinn on Quinn, Miles ei tahtnud, et ta oleks keegi muu kui Quinn, isegi… lord Vorkosigani pärast.

Sellest isetekitatud masendushetkest hoolimata ootas ta taaskohtumist dendariidega ja tema jalad lisasid nagu iseenesest sammu, kui nad tollist läbi jõudsid ja tohutusse orbitaaljaama astusid. Quinnil oli õigus. Ta lausa tundis, kuidas kusagil sügaval sisimas tärganud Naismith täidab jälle terve tema keha, sõrmeotsteni välja. Head aega, igav leitnant Miles Vorkosigan, Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse ülisalajane agent (kellel oleks ammu aeg aukõrgendust saada), ja tere jälle, uljas admiral Naismith, kosmosepalgasõdur ja laia profiiliga õnneotsija.

Või õnnetusteotsija. Kui nad jõudsid ootesaali ääristavate avalike komkonsoolikabiinide juurde, aeglustas Miles sammu ja osutas peaga kabiinide peegeluste poole. „Vaatame kõigepealt, kuidas Punasel Rühmal asi edeneb. Kui nad on piisavalt paranenud, et nad välja lastaks, tahaksin ma isiklikult planeedile minna ja neid üllatada.”

„Olgu.” Quinn viskas oma koti Milesi jalgadele ohtlikult lähedale maha, hüppas lähimasse tühja kabiini, surus kaardi pilusse ja toksis klaviatuuril koodi.

Miles pani oma koti maha, istus Quinni kotile ja jäi teda vaatama, ilma et oleks kabiini läinud. Talle hakkas silma tema tükkideks lõhutud peegelpilt kõrvalkabiini allalastud uksel. Tumedad püksid ja avar valge pluus olid ebamääraselt planeetlase stiiliga, kuid väga tsivilistlikud, nagu salajaseks reisimiseks sobilik. Muretud, vabad. Pole paha.

Kunagi kandis ta mundrit nagu kõrge ühiskondliku kaitse kilpkonnasoomust, et see varjaks tema eripärast keha. See soomus näitas kuuluvust ja teatas kõigile: „Ärge minuga tüli norige. Mul on sõpru.” Millal see muutus ja ta ei vajanud seda enam nii hädasti? Ta ei teadnudki täpselt.

Ja kui see juba jutuks tuli, siis millal ta oli lõpetanud oma keha vihkamise? Sellest oli juba kaks aastat, kui tal viimati mingi tõsine kehavigastus oli – selle sai ta pantvangide päästmisel natuke pärast seda kohutavat jama tema vennaga Maal. Ta oli juba ammu täielikult paranenud. Ta painutas käsi, mille sees olid plastmassist asendusluud, ja leidis, et peab neid täpselt samavõrd enda omaks kui neid, mis tal viimati puruks krõmpsatasid. Enne olid need aga pidevalt puruks. Nüüd polnud tal mitu kuud ühtegi luupõletikuhoogu käinud. Mul ei valuta miski, taipas ta sünge muigega. Ja see polnud ainult Quinni teene, kuigi ka Quinn oli olnud… väga raviva toimega. Kas ma hakkan nüüd, vanas eas, veel normaalseks muutuma?

Tunne siis sellest rõõmu, kuni veel saad. Ta oli kahekümne kaheksa aastane ja mingis mõttes kahtlemata oma kehaliste võimete tipus. Ta tajus seda tippu, joovastavat kõrgpunktis hõljumist. Hilisem allakäik on paratamatu, kuid selleni on veel aega.

Komkabiinist kostvad hääled tõid ta tagasi käesolevasse hetke. Quinn oli Sandy Hereldi liini otsa saanud ja ütles parajasti: „Tere, ma olen tagasi.”

„Tere, Quinnie, ma ootasingi sind. Kuidas ma aidata saan?” Miles, kes jäi komkonsooli kaamera vaateväljast kõrvale, märkas, et Sandy on oma juustega jälle midagi veidrat teinud.

„Ma tulin just hüppelaevalt, äsja jõudsin vahejaama. Mul on kavas veel väike kõrvalepõige teha. Mul oleks vaja transporti planeedile, et Punase Rühma ellujäänud peale võtta ja siis tagasi „Triumphile” tulla. Mis seisus nad on?”

„Oota, mul läheb üks silmapilk…” Leitnant Hereld toksis klahve ja vajalikud andmed ilmusid kraanile tema komkonsooli kõrval.

Rahvast tulvil ootesaalis möödus Milesist dendarii hallis mundris mees. Ta nägi Milesi ja noogutas talle kõhklevalt, ettevaatlikult, võib-olla arvas ta, et admirali tsiviilriided võivad olla mingi kattevari. Miles vastas rahustava käeviipega ning mees naeratas ja sammus edasi. Milesi aju otsis andmed välja, ilma et ta oleks seda palunud. Mehe nimi oli Travis Gray, ta oli välitehnik, kes töötas praegu „Peregrinil”, ta oli laevastikus olnud kuus aastat, ta oli sidetehnika asjatundja, kogus hüppeajastu-eelset Maa klassikalist muusikat… kui palju selliseid personalikaustu Miles nüüd oma peas juba kaasas kannab? Sadu? Tuhandeid?

Ja nüüd tuli infot juurde. Hereld pöördus jälle komkonsooli poole ja vuristas: „Ives lasti planeedile puhkusele ja Boyd toodi ravi jätkamiseks tagasi „Triumphile”. Beauchene’i Elukeskusest teatati, et nad võivad Durhami, Vifiani ja Azizi välja lasta, aga enne tahavad nad mõne ülemusega rääkida.”

„Selge.”

„Kee ja Zelaski… nendest tahavad nad ka rääkida.”

Quinni huuled tõmbusid pingule. „Olgu,” ütles ta kõlatult. Milesi kõhus tekkis kerge klomp. Ta kahtlustas, et see jutuajamine ei tule tore. „Anna siis neile teada, et me oleme teel,” lisas Quinn.

„Jah, kapten.” Hereld lappas vidiekraanil faile. „Saab tehtud. Millist süstikut te tahate?”

„Kui Beauchene’i süstikujaamast pole mingit kaupa ära tuua, piisab „Triumphi” väiksemast süstikust.”

„Ei, sealt pole midagi tulemas.”

„Olgu siis.”

Hereld vaatas jälle kõrvalekraanile. „Escobari lennujuhtimiskeskuse järgi saan ma saata süstiku nr 2 poole tunni pärast põkkumissillale J-26. Teil on luba kohe planeedile minna.”

„Aitäh. Anna teada, et kui me tagasi jõuame, tuleb kaptenite ja kaptenlaevaomanike koosolek. Mis Beauchene’is praegu kell on?”

Hereld vaatas jälle kõrvale. „09:06, 26,07-tunnisest päevast.”

„Niisiis hommik. Suurepärane. Ja kuidas seal all ilm on?”

„Kena. Võib pluusiväel minna.”

„Tore, siis ei pea ma riideid vahetama. Me teatame, kui oleme valmis Beauchene’i jaamast lahkuma. Side lõpp.”

Miles istus kotil ja vahtis oma sandaale, pea ebameeldivatest mälestustest tulvil. See oli olnud üks Dendarii Palgasõdurite raskemaid salakaubaseiklusi – sõjaväeliste nõustajate ja varustuse toimetamine Marilacile, et toetada selle jätkuvat vastupanu Cetaganda invasioonile. Viimasel lennul planeedilt üles sai pihta „Triumphi” lahingsüstik A4, mille pardal oli terve Punane Rühm ja mitu tähtsat marilaclast. Piloot leitnant Durham oli surmavalt haavatud ja šokis, kuid suutis vigastatud, põleva süstiku madalal kiirusel „Triumphi” põkkumisklambrite lähedale juhtida, nii et päästerühm sai kinnitada avariipõkkumistunneli, süstiku pardale minna ja sealt kõik ära tuua. Neil õnnestus pihtasaanud süstikult jalga lasta hetk enne seda, kui see plahvatas, ja „Triumph” ise pääses orbiidilt minema silmapilk enne tseetagandalaste tõsist kättemaksu. Nii lõppeski ülesanne, mis oli alanud lihtsalt, sujuvalt ja varjatult, järjekordselt omamoodi kangelasliku kaosega, mida Miles oli vihkama hakanud. Vihkas ta siis ikkagi kaost, mitte kangelaslikkust.

Seis pärast südantlõhestavalt raskeid valikuid: kaksteist tõsiselt haavatut; seitse, keda „Triumphi” vahenditega poleks elustada õnnestunud, krüogeeniliselt külmutatud, lootuses neid hiljem aidata; kolm lõplikult, alatiseks surnud. Nüüd pidi Miles välja uurima, kui paljud teise kategooria omad tuleb kolmandasse ümber tõsta. Läbi tema pea voolasid vigastatute näod, nimed ja sajad soovimatud faktid. Algselt oli ta ise kavatsenud samuti viimase süstikuga planeedilt lahkuda, kuid oli siiski läinud ühe varasema lennuga, et mingi teise põletava probleemiga tegeleda…

„Võib-olla polegi olukord nii hull,” ütles Quinn tema näoilmet nähes. Ta ulatas käe, Miles ajas end koti pealt püsti ja võttis oma koti.

„Ma olen ise nii palju haiglates olnud, et mõtlen ennast paratamatult nende asemele,” vabandas ta oma sünget mõtlikkust. Üksainus täiuslik missioon… Mida kõike ta oleks nõus andma kas või üheainsa täiusliku missiooni eest, kus absoluutselt mitte miski viltu ei lähe. Võib-olla see, mis nüüd tuleb, ongi lõpuks selline?

Kui Miles astus koos Quinniga sisse Beauchene’i Elukeskuse, krüoteraapiale spetsialiseerunud kliiniku eesuksest – see kliinik oli Escobaril dendariide partneriks –, lõi talle otsekohe vastu haiglalõhn. See polnud ju paha lõhn, kindlasti ei saanud seda lehaks nimetada, konditsioneeritud õhus oli lihtsalt kummaline terav toon. Kuid see lõhn seostus Milesi jaoks nii tihedalt valuga, et tema süda hakkas kiiremini lööma. Võitle või lase jalga. See polnud siin sobilik. Ta hingas sügavalt, rahustas oma võbisevat sisemust ja vaatas ringi. Kliiniku fuajee kujundus meenutas väga kõikjal Escobaril praegu moes olevat tehnopaleede stiili, see oli puhas, kuid odava sisustusega. Tõeline raha oli pandud ülemistele korrustele, krüovarustusse, koekasvatuslaboratooriumitesse ja operatsioonisaalidesse.

Neid tuli tervitama üks kliiniku suuremaid osanikke doktor Aragones, kes viis nad üles oma kabinetti. Milesile meeldis Aragonesi kabinetis, see oli tuubil täis sedasorti kraami – datakettaid, diagramme ja väljatrükke –, mis andis mõista, et tegu on tehnokraadiga, kes mõtleb oma tööst sügavalt ja pidevalt. Milesile meeldis ka Aragones ise: doktor oli suurt kasvu otsekohene sell pronksikarva naha, õilsa nina ja hallinevate juustega, sõbralik ja aus.

Doktor Aragones ei olnud rõõmus, kuna tulemused, millest ta teatama pidi, polnud just parimate killast. Milesile tundus, et see haavab tema uhkust.

„Te toote meile hakkliha ja tahate imesid,” kurtis doktor ja poetas end toolile, kui Miles ja Quinn olid istet võtnud. „Kui tahad imedes kindel olla, tuleb alustada kohe, siis, kui minu vaeseid patsiente raviks ette valmistatakse.”

Aragones ei nimetanud neid kunagi jääpurikateks või mõne teise sõdurite väljamõeldud hüüdnimega. Tema ütles alati „minu patsiendid”. See oli järjekordne asi, mis Milesile eskobari arsti juures meeldis.

„Tavaliselt – ja kahjuks – ei saa meie inimesed vigastada ettemääratud kellaajal, kindla korra järgi ja ükshaaval,” vastas Miles peaaegu andekspaluvalt. „Antud juhul tuli laatsaretti korraga kakskümmend kaheksa inimest kõikvõimalike erineva raskusastmega vigastustega: kohutavad traumad, põletused, keemiasaaste – kõik korraga. Natuke aega, enne kui asi rahunes, oli väga raske teha valikut, kes ja mis on prioriteet. Minu meedikud tegid, mis suutsid.” Ta ebales hetke. „Mis te arvate, ehk maksaks mõned meie meedikud teie uusimate protseduuridega kurssi viia, ja kui, siis kas te oleksite nõus ise seminari juhtima?”

Aragones laiutas käsi, kuid muutus siis mõtlikuks. „Võib-olla annab tõesti midagi korraldada… rääkige Margaraga, haigla juhiga, enne kui lähete.”

Quinn tabas Milesi noogutuse ja tegi pihukonsoolile märkme.

Aragones otsis oma komkonsoolil andmed välja. „Kõigepealt kõige hullem. Härra Kee ja preili Zelaskiga ei saanud me midagi teha.”

„Ma… nägin Kee peavigastust. See pole üllatus.” See oli lõhki nagu arbuus. „Aga meil oli üks krüokamber tühi, nii et me proovisime ikka.”

Aragones noogutas mõistvalt. „Preili Zelaski probleem oli sarnane, kuigi väliselt mitte nii nähtav. Liiga suur osa ajusisesest verevarustusest oli trauma tagajärjel katkenud, verd polnud ajust korralikult välja lastud ja külmutamisvedelikke korralikult sisse pumbatud. Kristallide tekkimine ja hematoomid viisid närvikudede hävinemise lõpule. Tunnen kaasa. Surnukehad on praegu meie surnukambris, me ootame teie juhtnööre.”

„Kee tahtis, et kui ta hukkub, viidaks tema surnukeha matmiseks tema koduplaneedile, tema perekonna kätte. Laske ta surnutega tegeleval osakonnal ette valmistada ja tavalisi kanaleid pidi kohale toimetada. Me anname teile aadressi.” Miles nõksas lõuaga Quinni poole ja see tegi jälle märkme. „Zelaski ei andnud oma pere või lähedaste andmeid – mõned dendariid ei saa või ei taha seda teha ja meie ei käi peale. Aga ta rääkis kunagi rühmakaaslastele, mida tema tuhaga peaks tegema. Palun laske tema põrm tuhastada ja „Triumphile” meie meditsiiniosakonda saata.”

„Olgu.” Aragones kustutas diagrammid vidiekraanilt, need kadusid nagu haihtuvad hinged. Ta võttis ette teised diagrammid.

„Härra Durham ja preili Vifian on praegu vigastustest ainult osaliselt paranenud. Mõlemad kannatavad nii-öelda tavalise neurotraumaatilise- ja krüoamneesia all. Härra Durhami mälukaotus on tõsisem, osalt piloodi närvisiirikute tõttu, mille me pidime kahjuks eemaldama.”

„Kas talle on kunagi võimalik uus komplekt siirdada?”

„Seda on vara öelda. Ma ütleksin, et mõlema patsiendi pikaajaline prognoos on hea, aga kumbki neist ei saa veel vähemalt aasta sõjaväeliste kohustuste juurde tagasi pöörduda. Lisaks on neil vaja põhjalikku taasõpet. Mina soovitan mõlemal juhul tungivalt, et nad viidaks tagasi koju, pere keskele, juhul kui see on võimalik. Aja jooksul soodustab tuttav keskkond nende ligipääsu säilinud mälestustele.”

„Leitnant Durhamil on Maal pere. Me hoolitseme, et ta sinna viidaks. Tehnik Vifian on Kline’i Jaamast. Me vaatame, mis tema puhul teha annab.”

Quinn noogutas energiliselt ja tegi märkmeid.

„Nemad saan ma siis juba täna välja lasta ja teile üle anda. Meie tegime kõik, mis suutsime, edasine tervenemine peab toimuma tavalises keskkonnas. Niimoodi… nüüd jääb veel ainult teie härra Aziz.”

„Minu rünnakrühmlane Aziz,” nõustus Miles. Aziz oli kolm aastat dendarii palgasõdur olnud, ta kandideeris ohvitseri väljaõppeks ja võeti vastu. Kakskümmend üks aastat vana.

„Härra Aziz on… jälle elus. See tähendab, et tema kehaprotsessid toimuvad ilma kõrvalise abita, kui mitte arvestada kerget probleemi kehasisese temperatuuri reguleerimisega – aga paistab, et ka see paraneb.”

„Aga Azizil ei olnud ju peavigastust. Mis siis valesti läks?” küsis Miles. „Kas te tahate öelda, et tema aju jääb koomasse?”

„Kahjuks on härra Aziz halva ettevalmistustöö ohver. Ilmselt lasti tema veri välja kiiruga ja mitte nii täielikult kui vaja. Väikeste külmunud hemotsüstide tõttu on tema ajukude kärbunud laikudega üle külvatud. Me eemaldasime hävinenud kohad ja alustasime uute kasvatamist ning paistab, et see kulgeb edukalt. Kuid tema isiksus on igaveseks kadunud.”

„Täielikult?”

„Võimalik, et mõned ärritavad mälestuskillud on säilinud. Unenäod. Kuid ta ei pääse mõnele oma ajupiirkonnale ei uute ega vanade närviteede kaudu ligi, sest ajukudet ennast pole enam. Ta alustab nullist, peaaegu lapsena. Muuhulgas ei oska ta rääkida.”

„Kas tema intellekt taastub? Mingil ajal?”

Aragones kõhkles liiga kaua, enne kui vastas. „Mõne aasta pärast on lihtsamad ülesanded talle võib-olla jõukohased ja ta saab iseseisvalt hakkama.”

„Saan aru,” ohkas Miles.

„Mida me temaga teeme?”

„Tema on ka selline, kes pole lähedasi nimetanud.” Miles hingas puhinal välja. „Viige ta mõnda pikaajalise hoolduse asutusse siinsamas Escobaril. Sellisesse, kus on hea raviosakond. Soovitage mõnda ise. Ma loon väikese fondi, kust kulusid katta, kuni ta omal käel hakkama saab. Ükskõik, kui kaua sellega siis ka läheb.”

Aragones noogutas ning nii tema kui Quinn tegid märkmed.

Kui nad olid veel mõned korralduslikud ja rahanduslikud üksikasjad paika pannud, läksid nad laiali. Miles käis peale, et saaks Azizi näha, enne kui teised kaks paranejat kaasa võtab.

„Ta ei tunne teid ära,” hoiatas Aragones, kui nad juba palatite osakonda astusid.

„Pole midagi.”

Esmapilgul ei paistnudki Aziz nii väga ülessoojendatud surnu moodi, kui Miles oli arvanud, kuigi tal oli seljas haiglakittel, mis ei näita inimesi just kõige paremast küljest. Tema näos oli jumet ja soojust, kaasasündinud kõrge melaniinitase säästis teda haigekahvatusest. Kuid ta lamas tuimalt, ta oli kõhn, linade sisse keeratud. Voodi küljed olid üles tõstetud, meenutades ebameeldivalt lapsevoodit või surnukirstu. Quinn toetas selja vastu seina ja pani käed rinnale vaheliti. Haiglad ja kliinikud tekitasid ka temas väga tugevaid assotsiatsioone.

„Azzie,” hüüdis Miles vaikselt ja kummardus Azizi kohale. „Azzie, kas sa kuuled?”

Azizi pilk peatus korraks temal ja läks siis jälle uitama.

„Ma tean, et sa ei tunne mind ära, aga võib-olla jääb see sulle meelde. Sa olid hea sõdur, tark ja tugev. Sa aitasid oma kaaslasi, kui õnnetus toimus. Sul oli selline enesevalitsus, mis päästab elusid.” Kuid sinu elu see ei päästnud. „Homme lähed sa teistmoodi haiglasse, seal aidatakse sul terveks saada.” Sa lähed võõraste keskele. Jälle võõraste keskele. „Raha pärast ära muretse. Ma korraldan kõik, nii et seda jätkub nii kauaks kui vaja.” Praegu ta ei tea, mis raha ongi. „Ma käin sind aeg-ajalt vaatamas, kui võimalus tuleb,” lubas ta. Aga kellele ta seda lubas? Azizile? Azizi polnud enam. Iseendale? Tema hääl kustus, jõud sai otsa.

Kuulmise stimuleerimise peale hakkas Aziz visklema ning tõi kuuldavale valje, seosetuid oigeid – nähtavasti ei osanud ta veel oma hääle tugevust kontrollida. Miles ei näinud ühtegi märki sellest, et see oleks olnud katse suhelda, kuigi lootis meeleheitlikult. Ta nägi ainult loomalikke reflekse.

„Ole siis tubli,” sosistas ta, läks eemale ja jäi hetkeks värisedes koridori seisma.

„Miks sa ennast niimoodi piinad?” küsis Quinn teravalt. Tema vaheliti käed, mis pigistasid kõvasti keha, lisasid kuulmatult: Ja mind.

„Esiteks ta suri minu eest, sõna otseses mõttes, ja teiseks…” ta proovis oma häält lõbusamaks sundida „…kas sina ei tunne mingit kinnismõttelist vajadust oma kõige suurematele hirmudele silma vaadata?”

„Kas sa kardad siis kõige rohkem surma?” küsis Quinn uudishimulikult.

„Ei, mitte surma.” Miles hõõrus mõtlikult laupa. „Ma kardan mõistusekaotamist. Ma olen pidanud kogu oma elu nõudma sellega leppimist.” Tema käevibutus hõlmas tervet tema keha, nii lühike kui see oli. „Ma olen alati olnud väike nutikas tõbras, kes on vaenlastest mõtlemises mitme ringiga ees ja peab seda pidevalt tõestama. Kui mul poleks ajusid…” Kui mul poleks ajusid, poleks ma midagi. Ta tundis kõhus kasvavat valusat pinget, ajas end sirgu, et seda maha suruda, ja saatis Quinnile kiire naeratuse. „Astume siis edasi, pea püsti.”

Pärast Azizi nägemist ei olnud kohtumine Durhami ja Vifianiga enam nii kohutav. Nad oskasid kõndida ja rääkida, kuigi takerdudes, ja Vifian tundis isegi Quinni ära. Nad viisid nad renditud terramobiiliga tagasi süstikujaama ning Quinn talitses nende alles paranevatele haavadele mõeldes isegi oma käige-kõik-kuradile-sõidustiili. Kui nad süstiku juurde jõudsid, saatis Miles Durhami istuma ette, piloodi, tema sõbra kõrvale, ja kui nad jõudsid „Triumphi” kõrvale, oli Durhamile meenunud mitte ainult piloodi nimi, vaid ka mõned süstikujuhtimisvõtted. Miles andis mõlemad taastujad üle meedikule, kes oli neile süstikukoridori vastu tulnud ja eskortis nad pärast lühikest, kuid kurnavad reisi laatsaretti, et nad seal jälle voodisse heidaksid. Miles saatis neid pilguga, tundes end pisut paremini.

„Kulukas,” märkis Quinn mõtlikult.

„Jah,” ohkas Miles. „Taastusravi võtab meie meditsiiniosakonna eelarvest juba kohutavalt suure tüki. Võib-olla pean ma laskma raamatupidamisel sellele eraldi eelarve teha, et meditsiiniosakond korraga ohtlikult alarahastatuks ei jääks. Aga mida ma teha saan? Minu sõdurid näitasid üles mõõtmatut ustavust, ma ei saa neid nüüd reeta. Pealegi” – üle tema näo lipsas muie – „maksab selle eest Barrayari Keisririik.”

„Mina sain aru, et teie Julgeoleku boss kurtis juba niigi arvete üle, kui sa talle viimati ette kandsid.”

„Illyan peab kuidagi seletama, miks tema osakonna eelarvest kaob igal aastal tohutu summa, millega saaks ülal pidada tervet sõjaväge, kuid ta ei tohi tunnistada, et see sõjavägi ongi tõesti olemas. Mõned keiserlikud rahandusametnikud süüdistavad tema osakonda raiskamises, see on talle tõeline… kuss.”

Dendariist piloot oli süstiku süsteemid välja lülitanud, nüüd astus ta koridori ja pani luugi kinni. Ta noogutas Milesile.

„Kuni ma teid Beauchene’i jaamas ootasin, härra admiral, sattusin ma kohalikus uudistekanalis ühe väikese loo peale, mis võib teid huvitada. Väike on see uudis muidugi ainult Escobari jaoks.” Mees kõigutas end kandadel.

„Rääkige, seersant LaJoie.” Miles kergitas kulmu.

„Tseetagandalased teatasid äsja, et tõmbavad oma väed Marilacist välja. Nad ise ütlevad, et nad… kuidas see nüüd kõlaski… „võivad tõhusalt edasi arenenud kultuurilise koostöö tõttu korravalveülesanded kohalike hooleks jätta.””

Miles surus käed võidurõõmsalt rusikasse. „Teisisõnu jätavad nad oma nukuvalitsuse omapead! Hah!” Ta hüppas jalalt jalale ja laksas käega Quinni turjale. „Kuulsid, Elli? Me võitsime! See tähendab muidugi, et nemad võitsid, marilaclased.” Meie ohvrid said tasutud…

Tema kõrisse tekkis klomp, kuid ta suutis end tagasi hoida, et mitte nutma puhkeda või mõnda muud säärast tobedust teha. „Tee mulle teene, LaJoie. Teata sellest tervele laevastikule. Ütle, et ma ütlesin: „Te tegite tublit tööd.” Eks ole?”

„Just nii, härra admiral. Hea meelega.” Laialt naeratav piloot andis rõõmsalt au ja sammus mööda koridori minema.

Naeratus venitas ka Milesi nägu. „Nägid, Elli? See, mille Simon Illyan oma raha eest sai, oleks olnud ka tuhat korda kõrgema hinnaga odavalt saadud. Täieulatuslik tseetaganda sissetung ühele planeedile – kõigepealt see pidurdus, siis jäi toppama, siis läks täielikult rappa ja lõpuks kukkus läbi!” Ta lisas raevuka sosinaga: „See on minu töö! See toimus tänu minule!”

Quinn naeratas samuti, kuid tema üks täiuslik kulm oli kuivast iroonilisusest kaardus. „See on muidugi imetore, aga kui ma ridade vahelt õigesti lugesin, tahtis Barrayari Keiserlik Julgeolek, et Cetaganda väed oleksid hõivatud partisanide vastu sõdimisega Marilacil. Määramata ajaks. See juhiks Cetaganda tähelepanu Barrayari piiridelt ja hüppepunktidelt mujale.”

„Kirjas seda igatahes polnud.” Milesi hambad paljastusid hundilikuks irveks. „Simon ütles ainult: „Aita marilaclasi, kui võimalus avaneb.” Täpselt selline nende korraldus oligi.”

„Aga sa teadsid väga hästi, mida ta tegelikult tahab.”

„Kurat võtaks, neljast aastast peab aitama! Ma pole Barrayarit reetnud. Ega ka kedagi teist.”

„Tõesti või? Kui Simon Illyan on palju salakavalam mahhinaator kui sina, kuidas siis sinu variant peale jäi? Ühel päeval, Miles, ei saa sa nendega suheldes enam juuksekarva lõhki ajada. Ja mis sa siis peale hakkad?”

Miles muigas ja vangutas pead, vältides vastamist.

Kui ta jõudis oma kajutisse „Triumphi” pardal, oli ta Marilaci-uudisest ikka veel sellises joovastuses, et tal oli tunne, nagu kõnniks ta nõrgendatud gravitatsiooniväljas. Kui ta oli heitnud vargse pilgu koridori ja veendunud, et seal pole kedagi, kallistas ja suudles ta Quinni – see oli ahne suudlus, millest pidi jätkuma pikaks ajaks, siis läks naine oma kajutisse. Miles lipsas sisse, uks sahises kinni ja Miles õhkas. Jälle kodus.

Ja poole minu hinge jaoks on see ju tõesti kodu, mõtles ta, viskas koti voodile ja suundus otsejoones duši alla. Kümme aastat tagasi oli lord Miles Vorkosigan viimases hädas admiral Naismithi isiku välja mõelnud ning võtnud meeleheitliku pettuse abil ajutiselt oma kontrolli alla kiiruga ümbernimetatud „Dendarii Palgasõdurid”. Barrayari Keiserlik Julgeolekuteenistus leidis, et sellest kattevarjust võib abi olla… ei, ta peab tunnistama, et on kiituse ära teeninud. Tema veenis, kavaldas, tõestas end ja ähvardas Julgeolekut niikaua, kuni see tema kattevarjule rakenduse leidis. Teeseldes tuleb ettevaatlik olla, muidu võidki muutuda selleks, keda teeskled.

Millal siis admiral Naismith teesklusest tõeliseks muutus? Muidugi toimus see järk-järgult, kuid peamiseks tõukeks oli Milesi palgasõdurist mentori Tungi pensionileminek. Aga võimalik, et riuklik Tung taipas juba enne Milesi, et Milesi enneaegselt taevakõrgusele tõstetud auastme toetuseks pole teda enam vaja. Duši all ilmus Milesi vaimusilma ette värvikirev joonis Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastiku ülesehitusest. Isikkoosseis–varustus–juhtkond–logistika… nüüd teadis Miles iga laeva, iga sõdurit, iga süstikut ja relva. Ta teadis, kuidas need kokku sobituvad, mida tuleb teha esimesena, teisena, kolmandana ja kahekümnendana, et saata täpselt väljaarvutatud jõud ükskõik millisesse punkti taktikalises taustsüsteemis. See oli tõeline asjatundlikkus: ta vaatas näiteks „Triumphi” ja nägi vaimusilmas otse läbi selle seinte, nägi iga viimast kui detaili, kõiki tugevaid ja haavatavaid kohti; või vaatas ta koosolekulauda, mille ümber olid kaptenid ja kapten-laevaomanikud, ning teadis juba enne kui nad ise, mida igaüks neist ütleb või teeb. Ma olen tippu jõudnud. Lõpuks ometi olen ma tipus. Selle kangiga suudan ma liigutada maailmu. Ta lülitas duši kuivatuse peale ning keeras end sooja pahiseva õhuvoo all. Vannitoast lahkudes kõhistas ta ikka veel vaikselt naeru. See on fantastiline.

Tema kõhistamine kustus hämmeldunult, kui ta tegi lahti riidekapi ja avastas, et see on tühi. Kas tentsik on kõik tema riided puhastusse või parandusse viinud? Tema arusaamatus kasvas, kui ta vaatas sahtlitesse ja leidis ainult jäänused tohutust hulgast tsiviilhilpudest, mida ta kandis, kui lisas oma isikutejadale veel ühe lüli ja mängis dendariide jaoks spiooni. Lisaks sellele oli seal veel ainult tema viletsam aluspesu. Kas see on mingisugune vemp? Kui nii, siis naerab tema igatahes viimasena! Paljas ja vihane, rapsas ta lahti kapi, mis oli koduks tema lahingskafandrile. Tühi. See oli peaaegu vapustus. Keegi on selle tehnikute juurde seadistamiseks viinud, või taktikaprogrammide lisamiseks, või midagi sellist. Aga nüüdseks oleks tentsik pidanud ju olema selle juba tagasi toonud. Mis siis, kui tal seda äkitselt vaja läheb?

Aeg surus peale. Laevastiku juhid kogunevad juba. Quinn oli kunagi kuulutanud, et Miles võiks kas või alasti olla ja saaks suurepäraselt hakkama, teistel jääks lihtsalt tunne, et neil on riideid ülearu. Milesil tekkis silmapilguks kiusatus see väide proovile panna, kuid ta suutis valusa kujutluspildi siiski peast visata ning tõmbas uuesti selga sellesama pluusi, jalga aga needsamad püksid ja sandaalid, mis enne. Tal ei läinud mundrit vaja, et koosolekusaali valitseda, enam mitte.

Kui ta oli juba teel koosolekusaali, tuli talle koridoris vastu Sandy Hereld, kelle vahetus oli just lõppenud, ja Miles noogutas talle sõbralikult. Jahmunud naine pöördus kannal ringi ja kõndis tagurpidi edasi. „Te olete juba tagasi! See käis küll kiiresti.”

Milesi meelest ei saanud mitmenädalast reisi Barrayarile Keiserliku Julgeoleku peakorterisse kuidagi kiireks nimetada. Ilmselt mõtles Sandy nende väikest kõrvalepõiget planeedile. „Jah, ainult kaks tundi.”

„Mida?” Naine kirtsutas mõistmatult nina. Ta kõndis ikka veel tagurpidi ja oli juba koridori lõppu jõudnud.

Milesi ootas koosolekusaalitäis kõrgeid ohvitsere. Ta lehvitas Sandyle ja hüppas liftitorusse.

Koosolekusaal oli trööstivalt tuttav ning tuttav oli ka näguderida tumedalt kiiskava laua ümber. „Triumphi” kapten Auson. Elena Bothari-Jesek, kes oli hiljuti ülendatud „Peregrini” kapteniks. Elena abikaasa kommodoor Baz Jesek, laevastiku peainsener, kes vastutas Milesi äraolekul kõigi dendarii laevade remondi- ja hooldustööde eest Escobari orbiidil. Elena ja Baz, kes olid mõlemad pärit Barrayarilt nagu Mileski, kuulusid koos Quinniga käputäie dendariide hulka, kes olid teadlikud Milesi topeltisikust. Edasi – „Jayhawki” kapten Truzillo ning veel kümmekond inimest, kõik läbi proovitud ja ustavad. Omad.

Kuid „Arieli” kapten Bel Thorne hilines, teda polnud veel. See oli ebatavaline. Üks Thorne’i liikumapanevaid jõude oli täitmatu uudishimu: uue ülesande tutvustamine oleks pidanud olema beeta hermafrodiidile nagu Talvepeo kink. Miles pöördus Elena Bothari-Jeseki poole, et Thorne’i oodates natuke lobiseda.

„Kas sa said oma emaga ka kokku, ta on ju siin Escobaril?”

„Jah, aitäh küsimast.” Elena naeratas. „Me olime natuke koos, see oli… tore. Me saime rääkida asjadest, millest me esimesel kohtumisel ei rääkinud.”

Miles uskus, et see oli neile mõlemale hästi mõjunud. Tundus, et mingi osa pidevast pingest Elena tumedates silmades on kadunud. Tasapisi toimus paranemine. „Väga hea.”

Miles tõstis pilgu, kui uks sahinal avanes, aga tuli ainult Quinn, kes ilmus, lukustatud datadiskid käes. Nüüd oli tal jälle seljas täielik ohvitseri igapäevamunder, mis tundus väga mugav ja asjalik. Ta ulatas diskid Milesile, Miles laadis need komkonsooli ja ootas veel natuke. Bel Thorne’ist polnud ikka veel märkigi.

Jutusumin vaibus. Ohvitserid heitsid tema poole tähelepanelikke pilke – hakkame juba asjaga peale. Ilmselt pole mõistlik pikemalt passida, sõrm suus. Ta lülitas konsooliekraani sisse, kuid küsis veel enne: „Kas on mingi põhjus, miks kapten Thorne hilineb?”

Kõik vaatasid talle otsa ja vahetasid siis pilke. Ei saa olla, et Beliga oleks midagi juhtunud – sellest oleks mulle kohe ette kantud. Kuid tema kõhtu tekkis väike tinaraske klomp. „Kus on Bel Thorne?”

Pilgud valisid eestkõnelejaks Elena Bothari-Jeseki. See oli ülimalt halb märk. „Miles…” lausus Elena kõhklevalt. „Kas Bel pidi enne sind tagasi tulema?”

„Tagasi? Kuhu Bel siis läks?”

Elena vaatas teda, nagu kardaks, et ta on hulluks läinud. „Bel sõitis ju koos sinuga ära, „Arieliga”, kolm päeva tagasi.”

Quinni pea nõksatas üles. „See on võimatu!”

„Kolm päeva tagasi olime meie alles Escobari poole teel,” kinnitas Miles. Tinane klomp tema kõhus muutus raskeks nagu neutrontähe tuum.

Ta ei valitsenud seda koosolekusaali sugugi hästi. Tegelikult tundus talle lausa, et see vajub kaldu.

„Sa võtsid Rohelise Rühma kaasa. Bel ütles, et te saite uue lepingu,” lisas Elena.

„Uus leping on see!” ütles Miles ja koputas vastu komkonsooli. Mustast august tema kõhus kerkis aegamisi pähe kohutav seletus. Laua ümber olijate ilmed hakkasid muutuma, need jagunesid kaheks ebavõrdseks leeriks: vähemuse näol, kes teadsid kahe aasta tagusest segadusest Maal, olid hirmsad kahtlused – igatahes, nad teadsid täpselt, mis mõtted praegu Milesi peas liiguvad –, enamiku näol aga, kes polnud tookordsete sündmustega otseselt kokku puutunud, oli täielik mõistmatus…

„Kuhu ma ütlesin, et ma lähen?” uuris Miles. Ta ise arvas, et küsis seda leebelt, aga mitu inimest võpatasid.

„Jackson’s Whole’ile.” Elena vaatas talle otse silma ainitise pilguga nagu zooloog, kes valmistub konna lahkama. Usaldus oli korraga kadunud…

Jackson’s Whole’ile. Siis on selge! „Bel Thorne’iga? Ja „Arieliga”? Ja Tauraga? Kümme ruumihüpet Jackson’s Whole’ile?” pomises Miles lämbudes. „Püha jumal…”

„Aga kui sina oled sina,” küsis Truzillo, „kes siis kolm päeva tagasi siin käis?”

„Kui sa oled sina,” lisas Elena süngelt. Kõik, kes kuulusid asjassepühendatute leeri, hakkasid samamoodi mõtlikult kulmu kortsutama.

„Asi on nii…” selgitas Miles õõnsal häälel neile ruumisolijatele, kelle ilme küsis: Mis jama ta ajab? „… mõnel inimesel on kuri kaksikvend. Minul niimoodi ei vea. Minul on lollpeast kaksikvend.”

„Kloon,” pistis Elena Bothari-Jesek.

„Vend,” parandas Miles masinlikult.

„Väike Mark Pierre,” sosistas Quinn. „Oh… kurat!”