Читать книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold - Страница 8

Mark seisis nii lähedal, et lõhkeva kuuli lajatus mõjus talle nagu vaikus, see tungis talle kõrvu ja pühkis minema kõik teised helid. See juhtus liiga kiiresti, ta ei jõudnud seda mõista, ta ei jõudnud ka silmi kinni panna ega oma mõistust järgneva vaatepildi eest kaitsta. Väikest kasvu mees, kes äsja karjus ja vehkis, et nad edasi läheksid, vajus tahapoole nagu hall kalts, käed laiali, nägu moondunud. Mark külvati üle torkiva verepihuga, ta jäi laia poolkera sisse, mis täitus vere ja koetükkidega. Quinnil muutus terve vasak külg erepunaseks.

Või nii. Sa siis ikkagi pole täiuslik, oli Marki esimene jabur mõte. Äkiline mõistmine täielikust haavatavusest vapustas teda talumatult. Mina arvasin, et sulle pole võimalik viga teha. Pagan küll, mina arvasin, et see pole võimalik…

Quinn kisendas, kõik põrkasid eemale, ainult tema seisis nagu halvatult, lukkulöödud kõrvadega oma vaikusemaailmas. Miles lebas betoonil, rind lõhki, suu lahti, liikumatu. Surnud. Ta oli varem surnuid näinud, eksida polnud võimalik.

Metsiku ilmega Quinn hakkas plasmakaarest bharaputralaste pihta tulistama, tegi lasu lasu järel, kuni nende ümber hakkas sadama surmavalt ohtlikke kuumi laetükke ja üks dendarii lõi tema relva kõrvale. „Taura, võta nad maha!” Quinn osutas vaba käega lae alla.

Koletislik seersant tulistas välja ronimistrossi, mis keerdus ümber laetala. Ta hakkas mööda trossi täiskiirusel tõusma nagu hullunud ämblik. Marki pilk suutis läbi valguse ja varjude kulgevat Taurat vaevu jälgida, ta hüppas ebainimliku kiirusega mööda käigusildu ning varsti hakkasid murtud kaelaga bharaputra valvurid alla sadama. Kogu nende kõrgtehnoloogilisest turvisest polnud raevunud Taura hiiglaslike küüniste vastu mingit abi. Kolm meest kukkusid hunnikusse, omaenda vere sisse, kõrid katki rebitud – hullumeelne pommitamine. Üks dendarii, kes jooksis parajasti läbi saali, oleks peaaegu vaenlase surnukeha alla jäänud. Tänapäevane sõda ei tohiks nii verine olla. Relvad peaksid kõik vaenlased puhtalt ära küpsetama nagu munad koore sees.

Quinn ei pööranud veresaunale mingit tähelepanu, paistis, et talle ei lähe tema käsu tulemused õieti korda. Ta laskus Milesi kõrvale põlvili ja sirutas värisevad käed kõhklevalt tema kohale. Siis tema käed laskusid ja võtsid Milesil komandörikiivri peast. Quinn viskas oma rühmaülemakiivri maha ja pani pähe, kaitsekostüümi sileda kapuutsi peale, Milesi kiivri. Tema huuled liikusid, ta kontrollis kanaleid. Nähtavasti polnud kiiver viga saanud. Quinn karjus perimeetrivalvele käske ja maandumissüstikule küsimusi ning siis andis veel ühe käsu: „Norwood, tule tagasi, tule kohe tagasi! Jah, võta see kaasa ja tule kohe! Jooksuga, Norwood!” Quinn keeras pea ainult korraks kõrvale, et hüüda: „Taura, tee see hoone puhtaks!” ja pöördus tagasi Milesi poole. Ülevalt möirgas seersant omakorda käske oma ringijooksvatele sõduritele.

Quinn tõmbas vöötupest vibronoa ja hakkas Milesi riideid lahti lõikama, tõmbas katki rihmad ja kaitsekostüümi, viskas verised tükid kõrvale. Mark tõstis pilgu, kui Quinn vaatas üles, ja nägi, et meedik oli hõljukraamiga tagasi jõudnud ja vedas oma koormat üle betoonpõranda. Hõljukraam tasakaalustas raskusjõudu, kuid mitte massi: raske krüokamber ei lasknud meedikul joosta ja üritas edasi liikuda, kui meedik peatus ja raami oma surnud komandöri kõrval põrandale langetas. Meediku järel tulid pool tosinat segaduses klooni nagu pardipojad, nad hoidsid ühte puntrasse ja vahtisid õudusega lühikese tulevahetuse kohutavaid tulemusi.

Meedik vaatas vaheldumisi Milesi surnukeha ja täis krüokambrit. „Kapten Quinn, see ei lähe läbi. Kaks tükki siia ära ei mahu.”

„Põrgutki, küll mahub.” Quinn ajas end vankudes jalule, tema hääl oli kare nagu kruus. Paistis, et ta ei teagi, et mööda tema nägu jooksevad pisarad, millest jäid läbi verepritsmete voolates maha roosad triibud. „Põrgutki!” Ta vahtis kiiskavat krüokambrit tühja pilguga. „Viska ta välja.”

„Quinn, ma ei saa seda teha!”

„Mina annan käsu. See jääb minu hingele.”

„Quinn…” Meediku hääl oli ahastav. „Kas tema oleks sellise käsu andnud?”

„Tema kaotas äsja sõnaõiguse. Olgu siis.” Quinn hingas sügavalt sisse. „Ma võtan ta ise välja. Sina hakka Milesi ette valmistama.”

Hambad kokku surutud, hakkas meedik käsku täitma. Ta tõmbas lahti luugi kambri otsas ja võttis välja aluse varustusega. Seal olid kõik asjad segamini, sest neid oli äsja kasutatud, siis olid need kiiruga tagasi pandud. Meedik tõmbas välja suured isoleeritud pudelid.

Quinn vajutas nupule ja avas krüokambri. Käis pahvatus ja õhukindlalt suletud kaas kerkis. Quinn pani käed kambrisse ja hakkas mingeid kinnitusi avama, Mark ei näinud, mida täpselt. Ega tahtnudki näha. Quinn sisistas, silmapilkselt külmunud nahk tuli tema käte küljest lahti, kuid ta sirutas uuesti käed kambrisse. Mühatusega vinnas ta kambrist välja roheka, lillaka alasti naisekeha ja asetas põrandale. See oli allakukkunud hõljukrattajuht, Phillipi. Thorne’i patrull oli bharaputralaste tuld trotsides viimaks leidnud Phillipi allalastud hõljukratta paari hoone kaugusel tema kiivrist. Tema selgroog ja jäsemed olid murtud, ta suri alles mitme tunni pärast, Rohelise Rühma meediku kangelaslikest jõupingutustest hoolimata. Quinn tõstis pea ja nägi, et Mark vaatab teda ainiti. Naise nägu oli otsajäänud.

„Igavene mõttetu… keera ta sisse!” Ta osutas Phillipile, siis kiirustas teisele poole krüokambrit, kus Sinise Rühma meedik Milesi kõrval põlvitas.

Mark ärkas lõpuks tardumusest, sibas krüokambri juurde ja leidis meditsiinivarustuse hulgast õhukese hõbedase soojendusteki. Ta kartis surnukeha puudutada, kuid ei julgenud Quinni käsule vastu hakata, niisiis laotas ta hõbedase teki laiali ja veeretas külma surnud naise selle peale. Phillipi oli tema kartlike sõrmede all kange ja raske.

Ta tõusis ja kuulis, kuidas meedik pomiseb, kinnasteta käed sügaval verise sodi sees, mis kunagi oli olnud Miles Vorkosigani rind: „Ma ei leia otsa. Kus pagan kõik otsad on? Saaks kas või mõne aordi, kas või midagi…”

„Juba on üle nelja minuti möödas,” lõrises Quinn, tõmbas jälle vibronoa ja lõikas Milesi surnukehal kaela läbi. Kaks puhast lõiget läksid hingetoru lähedalt, kuid ei puutunud seda. Quinni sõrmed sobrasid haavas.

Meedik tõstis korraks pea ja ütles: „Vaata, et võtad arteri, mitte veeni.”

„Ma ju üritan! Neil pole värvikoodi peal!” Quinn leidis mingi kahvatu ja kumja asja. Ta tõmbas ühe isoleeritud ballooni vooliku lähemale ja surus selle plastmassist otsiku oletatavasse arterisse. Ta pani aparaadi käima: tilluke pump hakkas sumisema ja surus hägust rohekat külmutusvedelikku läbipaistvasse voolikusse. Quinn võttis teise vooliku ja pani teisele poole Milesi kaela. Läbilõigatud veenidest hakkas voolama veri, mis määris Quinni käe ja kõik muu. See ei voolanud tukseldes, vaid ühtlaselt, ebaloomulikult, mehhaaniliselt. Veri valgus küütleva loiguna põrandale ja kuna põrand oli äravoolu kindlustamiseks veidi kaldus, hakkas väikese helepunase ojakesena eemale voolama. Verd oli uskumatult palju. Kobarasse hoidvad kloonid nutsid. Marki pea lõhkus, valu oli nii kohutav, et silme ees läks mustaks.

Quinn laskis pumpadel käia, kuni välja tuli üsna selge rohekas vedelik. Meedik oli vahepeal nähtavasti need otsad, mida ta otsis, üles leidnud, ja veel kaks voolikut külge ühendanud. Nüüd täitis külmutusvedelikuga segunenud veri ka haava ja voolas üle selle servade. Ojakesest sai jõgi. Meedik tõmbas Milesil saapad ja sokid jalast ning kontrollis tema kahvatuks tõmbuvaid jalgu skanneriga. „Peaaegu valmis… pagan, aga vedelik on ka peaaegu otsas.” Ta kiirustas ballooni juurde – see oli välja lülitunud ja selle peal vilkus punane märgutuluke.

„Mina kasutasin ka kõik ära,” ütles Quinn.

„Ilmselt sellest piisab. Nad mõlemad olid väikesed. Pane otsad kinni…” Ta viskas Quinnile mingid läikivad asjad ja naine püüdis need õhust kinni. Nad kummardusid jälle väikese surnukeha kohale. „Läheb siis kambrisse,” ütles meedik. Quinn hoidis surnukeha pead, meedik tõstis rinnakorvi ja puusade alt. Käed ja jalad jäid lõdvalt rippu. „Ta on kerge…” Nad tõstsid oma alastivõetud koorma kiiruga krüokambrisse, verest läbi imbunud munder jäi ligase hunnikuna põrandale maha. Quinn jättis meediku viimaseid otsi ühendama, pööras krüokambrile selja ja ütles midagi kiivrimikrofoni, pilk tühi. Ta ei vaadanud maha, pika hõbedase paki poole oma jalge ees.

Ilmus Thorne ja tuli sörkides läbi saali. Kus ta oli olnud? Thorne pöördus Quinni poole ja kandis ette, osutades peaga surnud bharaputralastele: „Nad tulid tunnelitest. Nüüd on kõik sissepääsud ajutiselt kindlustatud.” Thorne põrnitses krüokambrit rõõmutult. Korraga tundus hermafrodiit… keskealine. Vana.

Quinn noogutas. „Võta kanal 9-C. Väljas on probleeme.”

Marki šokeeritud tuimusest uuristas end läbi omamoodi sünge uudishimu. Ta lülitas oma kiivriside jälle sisse. Ta oli selle nõutult ja lootusetult mitu tundi tagasi välja lülitanud, sellest ajast peale, kui Thorne rühma juhtimise jälle enda kätte haaras. Ta hakkas jälgima kapteni sidet dendariidega.

Lisajõude saanud Bharaputra väed avaldasid perimeetrit valvavatele Sinisele ja Oranžile Rühmale tugevat survet. Quinni pikem peatumine selles hoones meelitas bharaputralasi ligi nagu loomaraibe kärbseid, nad tulid elevil suminaga. Nüüd oli juba rohkem kui kaks kolmandikku kloonidest süstiku pardal ja vaenlane ei hoidnud seda enam raskerelvade tule all, kuid bharaputralastele appi tulnud õhujõud kogunesid kiiresti ja hõljusid taevas nagu raisakotkad. Quinni ja tema lõbusat seltskonda ähvardas oht, et nad piiratakse lähemal ajal ümber ja lõigatakse teistest ära.

„Peab olema mingi teine väljapääs,” pomises Quinn. Ta vahetas kanalit. „Leitnant Kimura, kuidas teil läheb? Kas vastupanu on endiselt nõrk?”

„See on kenasti tugevnenud. Mul on tegelikult praegu käed üsna tööd täis, Quinnie.” Kimura peenikest ja kummaliselt heatujulist häält segas ragin, mis näitas, et teda tabas plasmatuli ja tema plasmapeegelväli lülitus sisse. „Me saavutasime eesmärgi ja tõmbume tagasi. Vähemalt üritame. Lobiseme hiljem, eks?” Jälle ragin.

„Millise eesmärgi? Hoolitse siis oma süstiku eest, kuuled, poiss? Võibolla te peate veel meid ka üles korjama. Kanna kohe ette, kui õhku olete tõusnud.”

„Selge.” Hetk vaikust. „Miks sellel kanalil admiral pole, Quinnie?”

Quinn pigistas silmad valulikult kinni. „Tema… pole ajutiselt kättesaadav. Liiguta nüüd, Kimura!”

Kimura vastus, mis see ka polnud, kadus järjekordsesse raginalainesse. Marki kiivrisse polnud laaditud ühtegi programmi Kimura ja tema ülesande kohta, kuid tundus, et leitnant viibib kusagil mujal, mitte meditsiinikompleksis. Kas see oli pettemanööver? Igatahes ei meelitanud Kimura nii palju vaenlaste vägesid nendest eemale, kui vaja oleks olnud. Sisse lülitus seersant Framinghami kanal maandumissüstikust, seersant õhutas Quinni kiirustama, ja peaaegu täpselt samal ajal teatas Oranži Rühma perimeetrivalve, et nad sunniti järjekordsest tulepunktist taganema.

„Kas süstik saaks maanduda selle hoone katusele ja meid peale võtta?” küsis Quinn laetalasid vaadates.

Thorne pööras samuti pilgu üles ja kortsutas kulmu. „Ma arvan, et katus kukuks sisse.”

„Pagan. On veel mõni mõte?”

„Alla,” ütles Mark korraga. Mõlemad dendariid taipasid viimasel hetkel, mida ta mõtleb, ega viskunud siiski pikali. „Lähme käikudesse. Kui bharaputralased pääsesid sealtkaudu sisse, pääseme meie välja ka.”

„See on tundmatu käikuderägastik,” vaidles Quinn vastu.

„Mul on kaart,” vastas Mark. „Kõigil Rohelise Rühma liikmetel on kaart kiivrisse laaditud. Roheline Rühm saab teed näidata.”

„Miks sa varem ei öelnud?” nähvas Quinn, tegemata väljagi tõsiasjast, et mingit „varemat” polnud väga olnudki.

Thorne noogutas ja hakkas kiiruga oma kiivri holovidikaarti uurima. „See on võimalik. Üks tee on olemas… me jõuaksime ühte hoonesse süstikust kaugemal. Seal on bharaputralaste kaitse hõre ja keegi ei oota, et me sealtpoolt tuleme. Käikudes pole aga nende arvulisest ülekaalust neile mingit abi.”

Quinn vahtis maha. „Ma vihkan planeete, neid neetud sopahunnikuid! Ma tahan kosmost ja kõvasti ruumi. Olgu, lähme siis. Seersant Taura!”

Järgnes natuke aega närvilist organiseerimist, veel paar ust lasti eest – ja nende väike seltskond oligi jälle liikvel, nad läksid liftitorust alla ja jõudsid hoolduskäikudesse. Põhirühma ees liikusid luurajad. Taura laskis poolel tosinal kloonil kanda Phillipi sissemässitud surnukeha, see oli asetatud kolmele raudvarvale, mille ta oli käiguteede karkassist välja kiskunud. Justkui oleks hõljukratturi kehal veel mingi armetu lootus säilimisele ja taaselustamisele.

Mark avastas, et kõnnib krüokambri kõrval, mida murelik meedik edasi vedas. Ta piilus silmanurgast läbipaistva kaane alla. Tema eellane lebas, suu lahti, kahvatu ja liikumatu, huuled hallid. Kaane kinnituste lähedale tekkisid külmast jäälilled, külmutussüsteemi radiaatorist hoovas soojust. Vaenlaste infrapunaprillides torkab see soojus silma nagu lõke. Mark judistas end ja tõmbus kössi, kuigi oli palav. Tal oli kõht tühi ja tal oli kohutavalt külm. Pagan sind võtku, Miles Vorkosigan. Ma tahtsin sulle nii palju öelda, aga nüüd sa ei kuulagi.

Sirge tunnel, mida mööda nad sammusid, läks läbi mingi hoone alt, kahe poolega uksest pääses avarasse fuajeesse, kus oli palju uksi: mitu liftitoru, trepp hädaolukordade puhuks, tunnelid ja hooldusvahendite kapid. Ees läinud dendariid tegid bharaputralasi otsides kõik uksed lahti või lasksid eest. Plasmatulest hõljus õhus kirbe suits ja terav, kauapüsiv hais. Kahjuks leidsid dendariid siin, mida olid otsinud.

Tuled kustusid. Ümberringi laksatasid dendariide kiivrivisiirid alla, kõik lülitusid ümber infrapunale. Mark tegi nende eeskujul ja vaatas segaduses maailma, kust olid võetud värvid. Kiivrikuularites ragisesid üksteise võidu häälteated, kaks eesläinud dendariid jooksid tagasi fuajeesse, kumbki ise koridorist, tulistades plasmakaartega, mille kiired olid soojust võimendaval infrapunapildil pimestavalt eredad. Liftitorust hüppas välja neli poolturvises Bharaputra valvurit, kes lõikasid Quinni rühma kaheks. Kogu segadik oli surutud nii kitsasse ruumi, et nad pidid asuma käsitsivõitlusse. Üks dendarii lõi Marki kogemata pikali ja ta kössitas hõljukraami kõrvale.

„See pole kaitstud,” ägas meedik samal ajal kui ümberringi sähvisid tulejoad, ja laksas käega vastu krüokambrit. „Üks otsetabamus ja…”

„Lähme siis lifitorusse!” hüüdis Mark. Meedik noogutas ja keeras hõljukraami lähima tumeda ukseava poole, kus polnud ühtegi bharaputralast. Liftitoru lülitati välja, muidu oleks gravitatsiooniväljade vastasmõju võib-olla nii liftitoru kui hõljukraami läbi kõrvetanud. Meedik ronis kaksiratsi krüokambri peale, nagu oleks see hobune, hakkas allapoole vajuma ja kadus silmist. Üks dendarii rünnakrühmlane ronis mööda redelit liftitorus talle järele. Mark proovis end jalule ajada, kuid kiiresti üksteise järel tabas teda kolm plasmakaarelasku, mis lõid ta jälle pikali. Tema peegelväli praksus ja pildus siniseid sädemeid, ta veeretas end läbi kuumalainete liftitoru poole. Siis ronis ta dendarii rünnakrühmlase järel redelist alla ja pääses vaenlase tule alt.

Kuid mitte kauaks. Ülal liftitoru sissepääsu juures välgatas bharaputralase kiiver, siis tuli nende kannul alla plasmatuli, mis oli torus lõikavalt ere nagu välk. Rünnakrühmlane aitas meedikul hõljukraami äkitselt lasketiiruks muutunud liftitoru kõige alumisest väljapääsust välja lükata ja sööstis ise järele. Mark ronis nende kannul välja, tal oli tunne nagu inimtõrvikul – ta oli üleni praksuvasse sinisesse hõõgusse mässitud. Mitu lasku ta oli juba pihta saanud? Tal oli lugemine sassi läinud. Ja kui palju laske kaitseväli veel vastu saab võtta, enne kui alla annab ja läbi põleb?

Rünnakrühmlane võttis sisse laskeasendi ja sihtis liftitorusse, kuid ükski bharaputralane ei tulnud neile järele. Nad seisid hämaruses ja vaikuses, ülal käiva lahingu lasud ja hüüded kandusid liftitorust summutatult alla. See fuajee oli palju väiksem ja siin oli ainult kaks väljapääsu. Põranda lähedal hõõguv tuhmkollane avariivalgustus tekitas võltsilt sooja ja hubase tunde.

„Pagan küll,” pomises meedik üles vahtides. „Me vist lõikasime end ise teistest ära.”

„Mitte tingimata,” vastas Mark. Ei meedik ega rünnakrühmlane polnud Rohelisest Rühmast, kuid Marki kiivris olid Rohelise Rühma programmid loomulikult olemas. Ta leidis õige holokaardi, otsis sellel välja nende asukoha ning laskis kiivriarvutil ühe marsruudi välja pakkuda. „Sellelt korruselt pääseb samuti välja. See teeb küll väikese ringi, aga just sellepärast on vähem tõenäoline, et me bharaputralastega kokku satuksime.”

„Näita,” nõudis meedik.

Pooleldi vastumeelselt, pooleldi kergendusega andis Mark oma kiivri talle. Meedik surus kiivri endale pähe ja uuris punast joont, mis vonkles läbi tema silme ette projitseeritud meditsiinikompleksi kolmemõõtmelise kaardi. Mark riskis kähku liftitorust üles vaadata. Üleval ei paistnud ühtegi bharaputralast ja lahinguhääled olid vaiksemad, justkui kostaksid kaugemalt. Ta tõmbus tagasi fuajeesse ja nägi, et rünnakrühmlane vaatab teda ainiti, mehe silmad kiiskasid näokatte taga kõhedakstegevalt. Ei, ma pole teie neetud admiral. Kahju küll, mis? Rünnakrühmlane oli ilmselgelt arvamusel, et bharaputralased olid vale jupatsi maha lasknud, sellest arusaamiseks polnud mingeid sõnu vaja. Mark tõmbus kössi.

„Jah,” nõustus meedik lõpuks. Ta surus visiiri taga hambad kokku.

„Kui te kähku teete, jõuate võib-olla kapten Quinnist isegi ette,” ütles Mark. Meediku kiiver oli ikka veel tema käes. Ülal oli vaikseks jäänud. Kas ta peaks Quinni liikuvat tulevahetust taga ajama või siia jääma ja aitama hõljukraami vedada ja kaitsta? Ta ei teadnudki, kumba ta rohkem kardab – Quinni või bharaputralaste tuld, mida kapteni rühm ligi meelitas. Nii või teisiti oleks tal ilmselt ohutum krüokambri juurde jääda.

Ta hingas sügavalt sisse. „Kuule… jäta mu kiiver endale. Mina võtan sinu oma.” Meedik ja rünnakrühmlane põrnitsesid teda halvakspanuga, vastikusega. „Ma lähen Quinni ja kloonide juurde.” Oma kloonide juurde. Kas Quinn hoolib natukenegi nende eludest?

„Mine siis,” ühmas meedik. Ta suunas hõljukraami rünnakrühmlase abiga uksest välja, ilma et oleks selja taha vaadanud. Ilmselt pidasid nad teda koormaks, mitte väärtuseks, ja rõõmustasid, et temast lahti said.

Süngelt hakkas Mark mööda redelit liftitorust tagasi üles ronima. Kui ta ülemise fuajee põrandaga ühekõrgusele jõudis, piilus ta kartlikult välja. Fuajee oli kõvasti kannatada saanud. Tulekustutussüsteem lisas lämmatavale suitsule auru. Põrandal lamas kõhuli üks liikumatu pruuni riietatud keha. Põrand ise oli märg ja libe. Mark hüppas liftitorust välja ning tormas koridori, kuhu arvatavasti olid läinud dendariid, kui tahtsid kavandatud marsruudist kinni pidada. Plasmakahjustused koridoris kinnitasid, et ta on õigel teel.

Ta pööras ümber nurga, peatus libisedes ja sööstis tagasi varju. Bharaputralased ei näinud teda, nad vaatasid teisele poole. Mark taganes koridoris ja sirvis kohmakalt tundmatu kiivri kanaleid, kuni sai Quinni kätte.

„Kapten Quinn? Ee… Mark räägib.”

„Kus kuradi kohas te olete? Kus on Norwood?”

„Minu kiiver on tema käes. Ta läks krüokambriga teist teed pidi. Mina olen teie taga, aga lähemale tulla ei saa. Meie vahel on vähemalt neli täisturvises, lahingskafandriga bharaputralast, nad tulevad teile järele. Hoidke silmad lahti.”

„Pagan, nüüd on vaenlasel ülekaal. See veel puudus…” Quinn vaikis hetke. „Ei, ma saan nendega hakkama. Mark, lase jalga, nii kiiresti, kui saad, mine Norwoodile järele. Jookse!”

„Mida sa teha mõtled?”

„Ma kukutan katuse neile raiskadele kaela. Siis pole lahingskafandrist neile tühjagi kasu! Jookse!”

Mark sai aru, mis Quinnil kavas on, ja pistiski jooksu. Esimese liftitoru juurde jõudnud, haaras ta redelist ja hakkas metsikult ronima, mõtlemata sellele, kuhu see viib. Ta ei tahtnud olla sügavamal maa all, kui hädapärast vaja, kui…

See oli nagu maavärin. Mark klammerdus redeli külge, liftitoru seinad pragunesid ja paindusid ning Mark tundis, kuidas heli läbi tema keha kandus. Hetke pärast oli kõik möödas, kostis vaid kaikuv mürin, ja ta ronis edasi. Ülalt paistis päikesevalgus, mis värvis liftitoru otsa hõbedaseks.

Ta jõudis esimesele maapealsele korrusele mingis ehitises, mis oli sisustatud nagu uhke kontorihoone. Aknaklaasid olid pragunenud, mõrasid täis. Ta lõi ühe klaasi sisse augu, ronis välja ja tõstis infrapunavisiiri üles. Temast paremal oli pool ühest teisest hoonest varisenud hiiglasuurde kraatrisse. Sealt tõusis veel lämmatavate pilvedena tolmu. Bharaputralased olid oma tugevates, surmavates lahingskafandrites selle tohutu rusuhunniku all tõenäoliselt veel elus, kuid nende väljakaevamine võtab mitu tundi. Päikese käes seisva ja hingeldava Marki näole venis irve, kuigi tal oli metsik hirm.

Meediku kiivril polnud kaugeltki selliseid võimalusi teiste side pealtkuulamiseks kui komandörikiivril, kuid ta sai Quinni kanali siiski jälle kätte. „Hea küll, Norwood, mine edasi,” ütles Quinn parajasti. „Jookse, kuidas jõuad! Framingham? Kuulsid? Võta suund Norwoodile ja hakka perimeetrivalvureid kokku korjama. Kui Norwood ja Tonkin on pardal, tõuse kohe õhku. Kimura? Kas sina oled juba õhus?” Vaikus – Mark ei kuulnud Kimura vastust, kes iganes ja kus iganes see ka polnud. Kuid selle järgi, kuidas Quinn jätkas, aimas ta, mida talle oli öeldud. „Väga tore, me tegime sulle äsja uue maandumiskoha. Natuke konarlik on, aga ajab asja ära. Tule minu majaka järgi ja maandu otse kraatrisse. Sa mahud täpselt ära… Mahud küll, ma mõõtsin laseriga üle, seal jääb ruumi ülegi. Nüüd võid sa süstikuga riskida, Kimura. Hakka juba tulema!”

Mark suundus samuti kraatri poole, sibas mööda seinaäärt ja varjus väljaulatuvate hooneosade alla, kuni taipas variseva betooni padina järgi, et plahvatusest kahjustada saanud rõdu tema pea kohal ei tarvitse enam kaua seina küljes püsida. Kas jääda varju ja lasta end laiaks litsuda või minna välja, vaenlase tule alla? Ükskõik, kumba ta ka ei teeks, oleks see kindlasti vale valik. Kuidas see mõttetera kõlaski, mida Vorkosigani õpikutes nii väga rõhutada armastati… Esimene kokkupuude vaenlasega pöörab kõik lahingukavad pea peale. Quinni taktika ja korraldused muutusid peadpööritava kiirusega, nüüd kasutas ta ära uut väljapääsu, sõna otseses mõttes – Mark kuulis maandumissüstiku valjenevat mürinat ja lidus välja rõdu alt, mida vibratsioon veelgi nõrgendas. Rõdu üks ots andis järele ja prantsatas maha. Mark kihutas edasi. Las bharaputra snaiprid proovivad liikuvale sihtmärgile pihta saada…

Quinn ja tema rühm tulid välja täpselt siis, kui maandumissüstik, jalad välja sirutatud nagu hiiglaslikul putukal, ettevaatlikult kraatrisse laskus. Paar bharaputralast olid veel jäänud vastasmaja katusele ja said sealt segavat tuld anda. Kuid neil olid ainult plasmakaared ja nad üritasid endiselt kloonidele mitte pihta saada, kuigi üks roosasse riietatud tüdruk kriiskas, sest oli dendarii kaitsevälja plasmapeegeldusele ette jäänud. Tal oli kerged põletushaavad – valusad, aga mitte surmavad. Ta nuttis ja oli paanikas, kuid üks dendarii sõdur püüdis ta kinni ja suunas süstikuluugi poole, mis avanes ja sirutas välja rambi.

Bharaputralased, keda oli vähe ja kellel polnud lootustki süstikut snaiprirelvadega puruks lasta, muutsid taktikat. Nad koondasid kogu tule Quinnile ning saatsid tema ülepinges peegelvälja pihta ühe lasu teise järel. Quinn küütles sinises tulehägus ja vaarus laskude all. Kloonid ja dendariid silkasid rambist üles.

Komandörikiivrid tõmbavad vaenlase tuld ligi. Mark ei näinud muud võimalust kui Quinni ja snaiprite vahele joosta. Õhk tema ümber lõi valgeks, peegelväli kiirgas energiat, kuid selle lühikese hingetõmbepausi ajal sai Quinn tasakaalu tagasi. Ta haaras Markil käest ja nad kihutasid koos rambist üles, süstiku pardale. Süstik tagurdas nõksatusega ja tõmbas rambi sisse, kui nad alles luugist sisse kukkusid. Luuk sulgus nende järel. Vaikus tundus nagu laul.

Mark keeras end selili ja jäi õhku ahmides lamama. Tema kopsud olid nagu tules. Quinn ajas end istukile, nägu halli kapuutsisõõri sees punane – ainult kerge põletus. Ta nuttis hüsteeriliselt kolme hingetõmbe aja, siis surus suu kinni. Tema sõrmed katsusid hirmuga kuumi põski ja Markile meenus, et sellel naisel oli kunagi terve nägu plasmatulega ära põletatud. Kuid teist korda seda ei juhtunud. Teist korda mitte.

Quinn ajas end põlvedele ja hakkas talle peaaegu saatuslikuks saanud kiivri sidekanaleid jälle läbi võtma. Siis ajas ta end päris püsti ja lõi vankuma, kui süstik järsult kiirendas. Mark ajas end istukile ja vaatas oimetult ringi. Seersant Taura, Thorne ja kloonid olid talle juba tuttavad. Ülejäänud olid aga võõrad dendariid, ilmselt leitnant Kimura Kollane Rühm, mõned tavalises hallis vormis, teised lahingskafandris. Nad paistsid üpris räsitud. Kõik neli haavatutele mõeldud koikut süstiku tagumises otsas olid alla lastud ja hõivatud, viies mees oli pandud lamama otse põrandale. Kuid nende eest hoolitsev naismeedik liikus sujuvalt, mitte rabistades. Oli selge, et tema patsientide seisund on stabiilne, nende edasise raviga võib oodata, kuni jõutakse parematesse oludesse. Kuid ka Kollase Rühma krüokamber oli hiljuti täidetud. Soojendustekki mähitud Phillipi jaoks oli prognoos juba nii vilets, et Mark mõistatas, kas teda üldse üritatakse veel külmas hoida, kui nad juba tagasi „Peregrini” pardale jõuavad. Aga kui hõljukratturit ja krüokambrit mitte arvestada, polnud süstikus ühtegi kaetud kogu, ühtegi laibakotti: paistis, et Kimura rühm on oma ülesandest – mis see ka polnud – üsna kergelt pääsenud.

Süstik kaldus ja pöördus, nad tegid maa kohal ringe, mitte ei tõusnud veel orbiidile. Mark oigas endamisi ja tõusis, et Quinnile järele minna ja välja uurida, mis toimub.

Kui ta jõudis vangi juurde ja nägi teda, tardus ta paigale nagu naelutatult. Mees oli rihmadega istme külge kinnitatud, tema käed olid selja taha seotud ja teda valvasid kaks Kollase Rühma sõdurit: turske mees ja kõhn naine, kes meenutas madu, sest kõige silmahakkavamad tema juures olid sitked lihased ja tumedad pilkumatud silmad. Vang nägi välja nagu suurepärases vormis neljakümnene, seljas oli tal pikk pruunist siidist kuub, jalas samasugused püksid. Kuldvõru vahelt tema kuklal olid pääsenud mõned lahtised tumedad juuksesalgud ja langenud tema näole. Ta ei rabelenud, vaid istus rahulikult ja ootas külma kannatlikkusega täpselt nagu madu-nainegi.

Bharaputra! Ja see Bharaputra, parun Bharaputra, Vasa Luigi ise. Kaheksa aastaga, sellest ajast peale, kui Mark teda viimati vilksamisi nägi, polnud see mees karvavõrdki muutunud.

Vasa Luigi pea tõusis ja tema silmad läksid pisut suuremaks, kui ta Marki nägi. „Niimoodi siis, admiral,” pomises ta.

„Just nimelt,” vastas Mark masinlikult Naismithi väljendiga. Süstik kaldus järsemalt ja ta lõi kõikuma, kuid tal õnnestus varjata põlvi nõrgaks tegevat kabuhirmu ja kurnatust. Ta polnud operatsioonile eelneval ööl maganud. Bharaputra, siin?

Parun kergitas kulmu. „Kes teie kuue peal on?”

Mark vaatas ennast. Üle rinna jooksev vererida ei olnud veel pruuniks tõmbunud, see oli alles niiske, kleepuv ja külm. Ta oleks tahtnud vastata: „Minu vend,” et parunit jahmatada. Kuid ta ei teadnud, kas parunit on võimalik jahmatada. Ta põgenes süstiku etteotsa ja hoidus intiimsemast jutuajamisest. Parun Bharaputra… Kas Quinn ja tema meeskond kavatsevad selle tiigri oma vankri ette rakendada, ja kuidas? Aga nüüd sai Mark vähemalt aru, miks süstik võib lahingutsooni kohal tiirutada, ilma et peaks vaenlase tuld kartma.

Nii Quinn kui Thorne olid piloodikabiinis, seal oli ka Kimura, Kollase Rühma juht. Quinn oli võtnud üle süstiku sideohvitseri koha, tema hall kapuuts oli kuklasse lükatud, higist läbiimbunud tumedad juuksed olid sassis.

„Framingham! Kanna ette!” halas ta mikrofoni. „Sa pead õhku tõusma. Bharaputra õhujõud on sul kohe kaelas!”

Kabiini teises servas, Quinni konsooli vastas, jälgis Thorne holovidiekraani. Kaks dendarii värvides täpikest, lahingsüstikud, sööstsid peale vaenlase süstikute lahingrivile, mis kihutas üle viirastusetaolise linna, nende all pöörleva pärislinna varju, kuid neil ei õnnestunud bharaputralaste rivi lõhkuda. Mark vaatas pilootide selja tagant välja, kuid originaale tema pilk päikesevalgusest hõõguvas hommikusudus leida ei suutnud.

„Me üritame ühte pihtasaanud meest ära tuua, kapten,” vastas Framinghami hääl. „Rühm jõuab tagasi umbes minuti pärast.”

„Kas kõik teised on terved? Kas Norwood on teie juures? Ma ei saa tema kiivrit kätte!”

Korraks jäi eetris vaikseks. Quinni sõrmed tõmbusid rusikasse ja läksid jälle sirgu. Tema küüned olid punasteks köntideks näritud.

Viimaks kostis jälle Framinghami hääl. „Me saime ta kätte, kapten. Kõik on olemas, elavad ja surnud, ainult Phillipit pole. Ma ei taha kedagi nende neetud närukaelte kätte jätta, kui vähegi võimalik…”

„Phillipi on siin.”

„Jumal tänatud! Siis on kõik olemas. Me tõuseme nüüd õhku, kapten.”

„Teil on hinnaline last, Framingham,” ütles Quinn. „Kohtume „Peregrini” juures, selle tule kaitse all. Süstikud kaitsevad teid tiibadelt.” Taktikaekraanil tõmbusid dendarii süstikutäpid kohmakatest vaenlastest eemale ja jätsid nad selja taha.

„Aga kes teie tiibu kaitseb?”

„Me tuleme kohe teie kannul. Kollane Rühm ostis meile esimese klassi pileti koju – kodu tähendab praegu siis Felli Jaama.”

„Ja siis läheme minema?”

„Ei. „Ariel” sai enne kannatada. Me jääme Felli Jaama. Kõik on kokku lepitud.”

„Selge. Seal näeme.”