Читать книгу Peeglitants - Lois McMaster Bujold - Страница 6

Ta hakkas poolturvist selga panema. Esimesena, kohe naha vastu, läks tehnoloogia kõige uuem ja kuumem sõna, mida raha eest võib saada – närvikatkurivastane kaitsevõrk. Kaitsevälja tekitav võrk oli paigutatud halli liibuva aluskostüümi ja kapuutsi kangasse, mis varjas pead, kaela ja laupa ning jättis ainult silmad, nina ja suu august välja piiluma. Ja sellega oli ühe kõige hirmsama elavjõuvastase relva, ajutapva närvikatkuri ohtlikkus täielikult nullitud. Lisaks peatas kostüüm ka uimastuslaske. Naismithile võis kindel olla: temal on kõige parem ja uuem, täpselt mõõtude järgi valmistatud varustus… kas see kangas peab nii pagana tihedalt ümber olema?

Võrgukostüümi peale läks painduv ülakehaturvis, mis peab kinni kõik kuulid alates surmavatest nõelpüstoli okastest kuni minirakettideni. Tema hingamisvõimele õnneks oli turvise kinniseid võimalik sättida. Ta laskis need nii pikaks kui võimalik, nii et hinnaline kaitsevahend istus lausa mugavalt ja parasjagu tihedalt. Selle peale läks õndsalt avar kaitsevärvi hall lahingvorm, mille kangas ei sulanud ega põlenud. Seejärel tulid rihmad ja relvavööd uimastuspüstoli, närvikatkuri, plasmakaare, granaatide, akude, ronimisrakmete ja vintsi ning hapnikumahutiga hädaolukordade puhuks. Selga tõmbas ta rakmed korraliku lapiku karbiga, mis genereeris vaenlase plasmakaare tule alla jäädes silmapilkselt inimesesuuruse peegelvälja – nii väikese viivitusega, et inimene ei jõua peaaegu üldse ära kõrbeda. Süsteem suutis vastu võtta kolm-nelikümmend otsetabamust, enne kui tema aku ja tema kandja otsa said. „Poolturvis” tundus sellele peaaegu vale nimetus, pigem oli see kolmekordne turvis.

Jalgu katva närvikatkurivõrgu peale tõmbas ta paksud sokid, seejärel Naismithi lahingsaapad. Vähemalt saapad sobisid ilma igasuguste piinlike kohendusteta. Kõigest nädal ilma tegevuseta, ja juba hakkas keha talle vastu, läks jämedamaks… Naismith on lihtsalt üks neetud anorektik, selles on asi! Hüperaktiivne anorektik. Ta ajas end püsti. Õigesti kohalepaigutatuna oli hirmuäratav varustusehulk üllatavalt kerge.

Laual tema kajuti komkonsooli kõrval ootas komandörikiiver. Pime tühjus kiivri laubaäärise all tõi mingil arusaamatul morbiidsel põhjusel meelde tühja pealuu. Ta võttis kiivri kätte, pööras valguse käes ja vaatas ahnelt selle elegantseid ümarusi. Kätega suudaks ta kontrollida ühte relva, maksimaalselt kahte. Selle abil aga juhib ta oma alluvate kaudu kümneid relvi, sellega saaks juhtida sadu või isegi tuhandeid. Selles peitus Naismithi tõeline jõud.

Uksekell plärises. Ta võpatas ja oleks kiivri peaaegu maha pillanud. Tegelikult poleks ta sellele suutnud viga teha isegi siis, kui oleks selle vastu seina virutanud, aga ta pani selle käest ikkagi ettevaatlikult.

„Miles?” kostis sisetelefonist kapten Thorne’i hääl. „Oled varsti valmis?”

„Jah, tule sisse.” Ta puudutas nuppu ja uks avanes.

Thorne tuli sisse, täpselt samasuguses varustuses nagu temagi, kuid hermafrodiit oli kapuutsi kuklasse lükanud. Vormitu kombinesoon muutis muidu mõlemasoolise Thorne’i kesksooliseks, sootuks olendiks, sõduriks. Thorne’il oli samuti komandörikiiver kaenlas, kuid tema mudel oli pisut vanem ja teistsugune.

Thorne kõndis ümber tema, libistas pilguga üle kõigi relvade ja pannalde ning kontrollis plasmakaitsesüsteemi näidikuid. „Väga hea.” Kas kapten Thorne kontrollib ka muidu enne lahingut oma ülemust, admirali? Kas Naismithil on kombeks lonkida lahingusse, näiteks saapapaelad lahti? Thorne osutas peaga komandörikiivri poole, mis seisis laual. „See on tõsine aparaat. Oled kindel, et saad hakkama?”

Kiiver paistis uus, kuid mitte väga uus. Ma ei usu, et Naismith hangiks isiklikuks kasutuseks juba kasutatud sõjavarustust, ükskõik, kuidas tamujal laevastikus ka kokku ei hoiaks. „Miks ei peaks saama?” küsis ta õlakehitusega. „Enne olen ju saanud.”

„Nende asjandustega” – Thorne tõstis oma kiivri – „võib alguses olla keeruline toime tulla. Kiivrisse ei tule mitte infovoog, vaid infouputus. Sa pead õppima kõike mittevajalikku ignoreerima, muidu oleks peaaegu et parem see üldse välja lülitada. Sinul…” Thorne ebales hetke „…on samasugune üleloomulik võime nagu vanal Tungil – pealtnäha lased sa kõik ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga tegelikult jääb kõik sulle meelde ja see on sul silmapilk varnast võtta, kui vaja. Mingil moel suudad sa alati õigel ajal õigel lainel olla. Sinu mõistus töötaks nagu mitmel tasandil. Kui sul on adrenaliin kõrgel, reageerid ja jagad sa käsklusi uskumatult ruttu. See tekitab justkui sõltuvuse. Inimesed, kes sinuga palju koos töötavad, ootavad sinult sellist käitumist… ja loodavad sellele.” Thorne jäi ootama.

Mida ta nüüd ütlema peaks? Ta kehitas jälle õlgu. „Ma teen, mis suudan.”

„Kui sa tunned end ikka veel haiglaselt, võid sa terve rünnaku minule delegeerida.”

„Kas ma näen haiglane välja?”

„Sa pole sina ise. Pole ju vaja, et terve rühm haigeks jääks.” Thorne oli pinges, tema hääl oli peaaegu paluv.

„Ma sain terveks, Bel. Lõpeta ära.”

„Selge, härra admiral,” ütles Thorne ja ohkas.

„Kas väljas on kõik valmis?”

„Süstik on tangitud, relvad on valmis. Roheline Rühm on lahinguvarustuses, praegu laaditakse veel viimaseid asju süstikule. Me ajastasime kõik nii, et me jõuame täpselt keskööl Bharaputra meditsiinikompleksi peahoonete kohal orbiidile. Me ei jää ootama, et keegi uurima hakkaks, mis meil sinna asja on, vaid laskume otsekohe. Ründame ja laseme jalga. Kui kõik läheb plaani kohaselt, peaks terve operatsioon tunni ajaga lõppenud olema.”

„Väga hea.” Tema süda hakkas kiiremini taguma. Ta maskeeris sügava rahustava hingetõmbe pikaks ohkeks. „Lähme siis.”

„Lähme… aga kontrollime kõigepealt kiivrite sidet, eks?” ütles Thorne.

See oli hea mõte – seda oli parem teha siin, vaikses kajutis, kui maandumissüstikus, kus valitseb lärm, elevus ja pinge. „Olgu,” ütles ta ja lisas kavalalt: „Ära siis rabista.”

Komandörikiivris oli kasutusel üle saja kanali, kuigi eesolev ülesanne polnud kuigi mastaapne. Lisaks otsesele häälühendusele „Arieli”, Thorne’i ja kõigi rünnakrühmlastega tulid andmed taktikaarvutitelt laevas, süstikus ja kiivris endas. Silme ees olid kõikvõimalikud näidud, relvade akude seis, logistika. Kõigi sõdurite kiivrites olid kaamerad, nii et ta nägi sedasama, mida nemad, infrapunases, silmale nähtavas ja ultraviolettvalguses. Lisaks ta kuulis kõike, mida nemad, nägi nende meditsiinilisi näitajaid, holovidikaarte. Kloonisõime holokaart oli ekstra arvutitesse programmeeritud, sinna oli laaditud ka rünnakuplaan ja mitu võimalikku varuplaani ettenägematute pöörete puhuks. Mõned kanalid olid reserveeritud vaenlaste side pealtkuulamiseks jooksvalt. Thorne oli juba salvestanud Bharaputra valvurite komlingisagedused. Nad kuulsid isegi läheneva planeedi tsiviilraadiojaamade meelelahutusprogramme – korraks täitis õhku plekine muusika, siis hüppas ta nendest kanalitest üle.

Nad said valmis ja ta avastas, et vahib Thorne’iga kohmetus vaikuses tõtt. Thorne imes murelikult huuli, justkui püüaks mingit tunnet maha suruda. Süüd? Kummaline mõte, see pole võimalik, Thorne ei ole talle jälile saanud, muidu oleks ta operatsiooni ära jätnud.

„Kas lahingupabin on sees, Bel?” küsis ta lõbusalt. „Mina arvasin, et sa armastad seda tööd.”

Thorne võpatas mõtlikust huulteimemisest üles. „Meeldibki.” Ta hingas korra sügavalt. „Teeme selle siis ära.”

„Lähme!” nõustus ta ning hakkas ees minema – lõpuks ometi läks ta oma üksildasest kajuti-koopast valgesse koridori ja inimestega täidetud tõelisusse, mille tema teod – tema teod – olid loonud.

Süstikukoridor meenutas esimest korda, kui ta seda nägi, ainult et nüüd käis seal kõik vastupidi: küürutavad dendarii rünnakrühmlased voorisid hanereas välja, mitte ei voolanud sisse. Seekord olid nad vaiksemad, tolategemist ja naljatlemist oli vähem. Asjalikumad. Nüüd olid neil ka nimed, need kõik olid tema komandörikiivris, et ta neid segi ei ajaks. Kõigil neil oli mingi poolturvis ja kiiver ning lisaks samasugustele käsirelvadele kui temal ka raskemat varustust.

Nüüd, mil ta teadis koletisliku seersandi minevikku, vaatas ta teda uue pilguga. Logifailides seisis, et Taura on kõigest üheksateistaastane, kuigi ta paistis vanem. Neli aastat tagasi, kui Naismith ta Ryovali Majast varastas, oli Taura ainult kuusteist. Ta kissitas silmi ja üritas Taurat tüdrukuna ette kujutada. Ta ise oli viidud sõimest ära neljateistaastasena, kaheksa aastat tagasi. Ilmselt kattus mingi osa ajast, mis nad Bharaputra Maja geneetiliste tellimustena ja vangidena Jackson’s Whole’il veetsid, kuid ta ei olnud Tauraga kordagi kohtunud. Geeniuurimislaborid asusid teises linnas, mitte seal, kus peamine kirurgiaosakond. Bharaputra Maja oli tohutu organisatsioon, Jacksonile iseloomulikul kummalisel moel peaaegu nagu omaette väike riik. Kuid Jackson’s Whole’il ei ole riike.

Kaheksa aastat… Mitte ükski sinu tollastest tuttavatest pole enam elus. Sa ju ikka tead seda?

Kui ma ei saa teha seda, mida tahan, teen ma vähemalt seda, mida suudan.

Ta astus Taura juurde. „Seersant Taura…” Seersant pöördus. Tema kulmud kerkisid jahmunult. „Mis teil kaela ümber on?” Tegelikult nägi ta isegi, mis see on – see oli suur ja kohev roosa lehv. Ilmselt tahtis ta tegelikult küsida, miks see tema kaela ümber on.

Seersant… ilmselt siis naeratas talle, oletas ta eemaletõukavat grimassi vaadates, ja ajas lehvi oma tohutu küüniselise käega natuke rohkem kohevile. Täna olid seersandi küüned lakitud ereroosaks. „Mis sa arvad, kas sellest on abi? Ma tahtsin natuke midagi muuta, et lapsi mitte ära hirmutada.”

Ta vaatas kaheksat jalga poolturvist, sõduririideid, saapaid, relvavöösid, lihaseid ja kihvu. Miskipärast arvan ma, et sellest ei piisa, seersant. „Igatahes… tasub proovida,” kähistas ta. Niisiis on Taura oma ebatavalisest välimusest teadlik… Lollpea! Kuidas siis teisiti võimalik oleks? Kas sina pole oma välimusest teadlik? Nüüd ta peaaegu kahetses, et polnud oma kajutist juba varem välja tulnud ja Tauraga lähemalt tutvust teinud. Ikkagi kodulinna tüdruk.

„Mis tunne on tagasi minna?” küsis ta korraga. Tema ebamäärane noogutus osutas nende maandumiskoha poole Bharaputra kompleksis.

„Kummaline,” tunnistas Taura ja tema paksud kulmud tõmbusid kortsu.

„Kas sa tead seda kohta, kus me maandume? Oled seal varem käinud?”

„Selles kompleksis ma käinud ei ole. Ma ei käinud geneetikakeskusest peaaegu üldse väljas, ainult paar aastat elasin palgatud kasuvanemate juures, samas linnas.” Taura pea pöördus, hääl langes oktaavi võrra ja ta haugatas ühele oma rühma liikmele lühikese käskluse. Mees viipas talle – sain aru – ja kiirustas käsku täitma. Taura pöördus jälle tema poole ja tema hääl muutus leebemaks, teadlikult, läbimõeldult sõbralikumaks. Mingil muul viisil ta tööajal ebasobilikust lähedusest märku ei andnud: paistis, et tema ja Naismith on diskreetne paar, kui nad ikka on paar. See diskreetsus oli talle kergenduseks. Taura lisas: „Ma ei käinud eriti väljas.”

Nüüd vajus madalamaks tema enda hääl. „Kas sa vihkad neid?” Nagu mina. Teistlaadi intiimne küsimus…

Huuled Taura pikal koonul tõmbusid mõtlikult krimpsu. „Küllap vist… Nad manipuleerisid minuga kohutavalt, kui ma laps olin, kuid tollal see ei tundunud mulle ärakasutamisena. Muidugi oli palju ebameeldivaid katseid, kuid neid tehti teaduse pärast, nad ei tahtnud mulle valu teha. Valus oli aga see, kui mind pärast supersõduri projekti Ryovali Majale müüdi. See, mida Ryoval minuga teha tahtis, oli groteskne, kuid Ryoval lihtsalt on selline. See, kellel oli minust ükskõik, oli Bharaputra Maja. Nemad hülgasid mu. See tegi tõesti haiget. Aga siis tulid sina…” Taura muutus rõõmsamaks. „Säravas soomusrüüs rüütel nagu muinasjutus.”

Temast uhkas üle juba tuttav trotslik pahameelelaine. Käigu see säravas soomusrüüs rüütel persse, ja tema hobune takkaotsa! Siis aga: Mina suudan ka inimesi päästa, pagan võtaks! Õnneks vaatas Taura just sel hetkel mujale ega näinud viha tema näol. Aga võib-olla arvas Taura, et ta on vihane nende kunagiste piinajate peale.

„Aga kõigest hoolimata…” pomises Taura. „Kui poleks Bharaputra Maja, ei oleks mind olemaski. Nemad tegid mu. Ma olen elus, ükskõik, kui kauaks siis… kas ma peaksin siis elu eest surmaga tasuma?” Seersandi kummaline moondunud nägu muutus jälle sügavalt mõtlikuks.

Ta taipas hilinenult, et see pole küll selline ideaalne uljas suhtumine, mida peaks rünnakrühmlasele enne dessanti sisendama. „Mitte… tingimata. Me tulime ju kloone päästma, mitte Bharaputra töötajaid tapma. Me tapame ju ainult siis, kui oleme selleks sunnitud.”

See oli korralik naismithlik lüke – Taura pea kerkis ja ta naeratas talle laialt. „Mul on nii hea meel, et sul on parem. Ma olin kohutavalt mures. Ma tahtsin sinuga kokku saada, aga kapten Thorne ei lubanud.” Taura pilk muutus soojemaks, tema silmis oleksid nagu erekollased leegid kumanud.

„Jah, ma olin… väga haige. Thorne tegi õigesti. Aga… võib-olla saame koduteel rohkem rääkida.” Siis, kui see kõik on möödas. Siis, kui ta on välja teeninud õiguse… õiguse milleks?

„Oleme kokku leppinud, admiral.” Taura pilgutas talle silma ning ajas raevuka rõõmuga selja sirgu. Mida ma nüüd ometi lubasin? Taura, kes oli nüüd õnneks jälle rühmaülemale kohasemas meeleolus, läks pikkade sammudega oma rühma üle vaatama.

Ta läks Taura järel lahing-maandumissüstikusse. Siin oli palju hämaram, õhk oli külmem ja loomulikult polnud siin gravitatsiooni. Ta hõljus käetugedest haarates kapten Thorne’i poole, arvestades mõttes, kuidas tulevane last süstikusse mahub. Kaksteist kuni viisteist rida lapsi, neljased read… ruumi on enam kui küllalt. Süstik oli mõeldud kahe rühma ja soomustatud hõljukite või terve välihospitali transportimiseks. Selle tagumises otsas oli esmaabipunkt, kus olid olemas neli kokkupandavat koikut ja portatiivne krüokamber hädajuhtudeks. Dendarii meedikust rünnakrühmlane seadis kiiruga kõik vajaliku valmis ja kinnitas varustuse. Vaikselt tegutsevad lahingvormis sõdurid kinnitasid kõik esemed väga vähese sekeldamise ja jutustamisega. Iga asja jaoks oli koht ja iga asi oligi oma kohal.

Süstiku piloot oli juba juhikute taga. Thorne võttis koha sisse kaaspiloodi istmel. Tema istus kohe nende taha, sidevahendaja istmele. Esiaknast paistsid kauged, teravalt välja joonistuvad tähed, lähemal mingi inimtegevuse vilkuvad tuled, päris vaatevälja serval aga planeedi ergav kumerus. Peaaegu kodus. Tema sisemus võbeles ja mitte ainult kaaluta olekust. Peas tukslesid kohad, millele surusid kiivririhmad.

Piloot vajutas siseside nuppu. „Räägi, kuidas tagapool asjad on, Taura. Viie minutiga jõuame õigele orbiidile, siis laseme poldid lahti ja laskume.”

Hetke pärast vastas seersant Taura hääl: „Korras. Kõik on rihmadega kinni, luuk on suletud. Me oleme valmis. Lähme! Kordan: lähme!”

Thorne vaatas üle õla ja näitas sõrmega. Kiiruga pani ta turvarihmad kinni – ja viimasel hetkel. Rihmad soonisid kohe sügavale tema kehasse ja ta kõikus küljelt küljele, kui „Ariel” vabisedes orbiidile suundus. Suurema laeva sisemuses tekitatud kunstlik gravitatsioon oleks neid raputusi kompenseerinud ja need ära nullinud.

Piloot tõstis käed juhikute kohale ja langetas need siis järsult nagu muusik, kes lööb võimsa akordi. Valjud, ehmatavad kolksatused panid süstiku kere värisema. Süstiku tagumisest otsast kostis kaeblik ulgumine.

See pole ju laskumine, mõtles ta segaselt, see on kukkumine! Esiakna taga pöörlesid iiveldamaajavalt tähed ja planeet. Ta pani silmad kinni, sest tema kõht üritas söögitorusse ronida. Korraga taipas ta üht täisturvise, lahingskafandri varjatud eelist: kui sa hirmust püksi situd, koristab skafandri torustik kõik ära ja keegi ei saa teada.

Nad sisenesid ionosfääri ja süstiku väliskesta taga hakkas kriiskama õhk. Turvarihmad üritasid teda viiludeks lõigata nagu muna. „Lõbus, mis?” karjus Thorne, irvitades nagu poolemeelne, nägu kiirest pidurdamisest moondunud ja huuled lipendamas. Nad suundusid otse alla, vähemalt oli otse alla suunatud süstiku nina, kuid iste üritas teda kaelamurdva ja kolpapurustava jõuga vastu kabiini lage virutada.

„Ma loodan väga, et miski meile ette ei jää,” hüüdis piloot lõbusalt. „Me pole maandumisest ju ühelegi lennujuhtimiskeskusele teatanud!”

Ta kujutas ette kokkupõrget suure reisisüstikuga… mille pardal on viissada naist ja last… tohutud kollased ja mustad plahvatused, laialilendavad surnukehad…

Nad ületasid ööd ja päeva eraldava joone ning jõudsid hämarusse. Pimedus, möödavihisevad pilved… suuremad pilved… süstik vabises ja möirgas nagu hullunud tuuba… ta oleks võinud vanduda, et nad suundusid endiselt otse alla, aga kuidas piloot selles kriiskavas udus aru sai, kuhu nad suunduvad, seda ei kujutanud ta ettegi.

Siis korraga oli süstik juba horisontaalne nagu tavaline õhusüstik, ülal olid pilved, all särasid mingi linna tuled nagu vaibale pudenenud kalliskivid. Nad olid horisontaalsed nagu tavaline õhusüstik, aga kukkusid nagu kivi. Tema selgroog suruti kokku, kõvemini, veel kõvemini. Jälle kostsid vastikud kolksatused – süstiku jalad sirutusid välja. All laius hämarate hoonete rägastik. Seal paistis pime mänguplats… Kurat, olemegi kohal, olemegi kohal! Hooned kerkisid nende kõrvale, siis nende kohale. Mütaki-raks-raks. Süstik maandus kindlalt kuuele jalale. Vaikus oli jahmatav.

„No nii, lähme!” Thorne hüppas püsti, nägu õhetav, silmis hõõgumas verejanu või hirm või mõlemad, ta ei saanud täpselt aru.

Ta tormas tosina dendarii järel trapist alla. Tema silmad olid hämarusega juba pooleldi kohanenud ning jahedasse, udusesse kesköösse uppunud kompleksis põles niipalju tulesid, et ta nägi hästi, kuigi värvid olid kadunud. Varjud olid tumedad ja pahaendelised. Seersant Taura jagas rühma hääletult, käemärkidega osadeks. Keegi ei toonud kuuldavale ainsatki heli. Vaikivaid nägusid kuldasid põgusad valgussähvatused, kui kiivriprojektorid saatsid sõdurite silme ette, nägemisala servale, uusi andmeid. Üks dendarii, kelle kiivri küljes oli lisabinokkel, lükkas süstikust välja ühekohalise hõljukratta, võttis sellel istet ja kerkis hääletult pimedusse – tema katab neid õhust.

Piloot jäi pardale, Taura eraldas teistest veel neli dendariid. Kaks kadusid hämarusse, kaks jäid valvama süstikut, nende tagalat. Ta oli Thorne’iga selle üle vaielnud. Thorne tahtis perimeetrile rohkem valvureid, kuid tema sisetunne ütles, et neil on vaja kloonisõimes nii palju sõdureid kui võimalik. Tsiviilisikutest turvamehed ei kujutanud endast erilist ohtu, parema relvastusega abijõudude saabumiseni läheb aga aega. Selleks ajaks on dendariid juba läinud, kui neil õnnestub kloonid piisavalt kiiresti süstiku pardale viia. Ta kirus ennast, mõeldes, et oleks võinud Escobaril nõuda enda käsutusse kaks rühma, mitte ühe. See oleks olnud väga lihtne, kuid tema keskendus arvutamisele, kui palju reisijaid „Arielile” mahub, ja uskus, et peab põgenemisel õhuvarusid säästma. Nii palju tegureid, millega arvestada…

Nüüd täitis kiiver tema nägemisala servad värvilise koodide, numbrite ja diagrammide segadikuga. Ta oli neid kõiki varem uurinud, kuid need vilksasid liiga kiiresti mööda: kui ta jõudis mõne neist registreerida ja enda jaoks lahti mõtestada, oli see juba läinud, selle asemele oli tulnud teine. Ta tegi Thorne’i varasema nõuande järgi, sosistas häälkäskluse ning vähendas eredust, nii et need jäid ainult hallutsinatsioonitaoliselt võbelema. Audiosidega polnudki nii väga probleemi, sest keegi ei lobisenud asjatult.

Tema, Thorne ja seitse dendariid järgnesid sörkjooksul Taurale – Taura lihtsalt kõndis pika sammuga – ja kadusid kahe hoone vahele. Ta häälestas kiivrivastuvõtja Bharaputra turvameeste raadiosagedusele ja avastas, et seal on juba liikumist. Esimesed reageeringud stiilis: Mida kuradit see veel tähendab? Kas teie ka kuulsite? Joe, vaata neljas sektor üle! Ta oli kindel, et sellega asi ei piirdu, kuid tal polnud vähimatki kavatsust ootama jääda.

Ümber nurga. Kohal. Kena valge kolmekorruseline hoone, suured aknad, rõdud, ümberringi palju taimi, kujundatud hoov. See ei meenutanud päriselt ei haiglat ega kasarmut, see oli ebamäärane, laialivalguv, diskreetne. Sellel oli salakaval silt „ELU MAJA”. Surmamaja. Minu kallis koduke. See tundus kohutavalt tuttav ja kohutavalt võõras. Kunagi paistis see talle vaimustav. Nüüd paistis see… väiksem, kui ta mäletas.

Taura tõstis plasmakaare, seadis selle kiire „laia” peale ning kõrvaldas lukustatud klaasuksed. Laiali paiskus oranž, valge ja sinine klaasipihu. Klaasitükid hõõgusid alles, kui dendariid hüppasid sisse ja hargnesid vasakule ja paremale. Üks dendarii asus alumisel korrusel patrullima. Häiresireenid ja tulekahjualarmid hakkasid huilgama, alla valvesse jäänud sõdur hävitas ettejäävad lärmakad valjuhääldid jooksult plasmatulega, kuid hoone kaugemates osades lärmasid valjuhääldid summutatult edasi. Rünnakrühmlaste kannul täitsid automaatsed kustutid koridorid auru ja vahusodiga.

Ta jooksis, et teistel kannul püsida. Nende ees sööstis koridori roosaga ääristatud pruunis mundris Bharaputra turvamees. Kolm dendariid tabasid teda üheaegselt uimastuspüstolitest, turvamehe enda uimastuslask imbus aga kellelegi kahju tegemata lakke.

Taura ja kaks naisdendariid läksid liftitorusse, et kolmandale korrusele sõita, neist möödus üks sõdur, kes lootis jõuda katusele. Tema viis Thorne’i ja ülejäänud rünnakrühmlased teise korruse fuajeesse ja sealt vasakule. Kaks relvastamata täiskasvanut, üks neist öösärgis naisterahvas, kes tõmbas kitlit selga, uimastati samal hetkel, kui nad ilmusid. Kohal. Nüüd tuli veel kahe poolega uksest sisse pääseda. Uks oli lukus ja keegi kolkis sellele seestpoolt.

„Me lõhume ukse maha!” möirgas Thorne. „Hoidke eemale, et viga ei saaks!” Kolkimine lakkas. Thorne noogutas. Üks sõdur seadis plasmakaare kitsaks ning lõikas metallist lukukeele läbi. Thorne lõi uksepooled jalaga lahti.

Heledapäine noormees taganes sammu ja jäi Thorne’i hämmeldunult vahtima. „Te polegi tuletõrjujad.”

Koridoris heledapäise noormehe selja taga oli summ noormehi, pikka kasvu poisse. Tema ei pidanud endale meelde tuletama, et need on tegelikult kümneaastased, aga ta ei teadnud, kuidas rünnakrühmlased seda võtavad. Siin olid esindatud kõik pikkused, rassisegud ja kehaehitused, siin polnud ainult Kreeka jumalate tüüpi noorukid, nagu klassikalise aia ja purskaevude järgi arvata oleks võinud, seltskond oli palju kirevam. Nende loomisel oli valik tehtud jõukuse, mitte ilu järgi. Kuid kõik poisid õhkusid tervisest niivõrd, kui igaühe geneetika eripära seda lubas. Neil kõigil olid seljas ühesugused magamisriided: pikk pronkspruun pluus ja lühikesed püksid.

„Mine ette,” sisistas Thorne ja lükkas ta ette. „Hakka rääkima.”

„Uuri välja, palju neid olema peab,” heitis ta suunurgast.

„Olgu.”

Ta oli harjutanud kõnet selle ülimalt tähtsa hetke puhuks kümme tuhat korda, kõik võimalikud variandid olid läbi mängitud. Ainus asi, milles ta kindel oli, oli see, et ta ei alusta sõnadega: „Mina olen Miles Naismith.” Süda peksis rinnus. Ta tõmbas kopsudesse tohutu sõõmu õhku. „Meie oleme Dendarii Palgasõdurid ja me tulime teid päästma.”

Poisi ilmes olid segamini tõrksus, hirm ja põlglikkus. „Sa näed välja nagu seen,” ütles ta juhmilt.

See… see ei läinud stsenaariumiga üldse kokku. Tuhandetest võimalikest vastustest polnud selleks ükski sobilik. Kui mõtlema hakata, siis nägi ta oma komandörikiivriga ilmselt tõepoolest välja nagu suur hall… igatahes ei näinud ta välja kangelase moodi, nagu oli lootnud…

Ta kiskus kiivri peast, rebis kapuutsi kuklasse ja paljastas hambad. Poiss põrkus tagasi.

„Kuulake, kloonid!” hüüdis ta. „Saladused, mida te võib-olla olete kuulnud, on tõsi! Iga viimane kui üks teist ootab oma järjekorda, et Bharaputra Maja kirurgid ta tapaksid. Nad topivad teile pähe kellegi teise aju ja viskavad teie aju minema. Just seda teed läksid üksteise järel ka teie sõbrad, nad tapeti. Me tulime teid Escobarile viima, seal antakse teile varjupaika…”

Juba enne polnud kõik poisid koridoris, nüüd aga hakkasid need, kes olid tagapool, teistest eralduma ja oma tubadesse taganema. Tõusis jutusumin, kostsid hüüded ja hõiked. Üks tumedajuukseline poiss üritas söösta dendariidest mööda, uksest välja koridori. Üks rünnakrühmlane rabas ta kinni ja võttis tema käe haardesse. Poiss kisendas valust ja ehmatusest ning tundus, et tema hääl ja jahmatus paiskasid teised poisid lainena eemale. Poiss rabeles tulutult sõduri raudses haardes. Sõdur oli ärritunud ja segaduses ning vaatas tema poole, nagu ootaks mingeid juhtnööre või käske.

„Võtke oma sõbrad ja tulge kaasa!” karjus ta taanduvatele poistele meeleheitlikult. Heledapäine poiss pöördus kannal ringi ja kihutas minema.

„Nad ei jäänud vist uskuma,” pomises Thorne. Hermafrodiidi nägu oli kaame ja pinges. „Võib-olla oleks lihtsam nad kõik uimastada ja süstikusse kanda. Me ei tohi siin aega kaotada, meie perimeetrikaitse on ju nii kuradi hõre.”

„Ei…”

Kiiver andis endast märku. Ta lülitas selle pahaselt jälle sisse. Tema kõrvu paiskus komlingi vadin, kuid sellest tungis läbi seersant Taura madal hääl – tema kanal oli võimendatud. „Härra admiral, meil on siin abi vaja.”

„Mis lahti on?”

Taura vastus jäi kuulmata, sest hõljukrattal valvava nais-dendarii kanal tuli vahele. „Härra admiral, kolm-neli inimest ronib mööda selle hoone välisrõdusid alla, kus teie olete. Ja põhja poolt läheneb salk Bharaputra turvatöötajaid.”

Ta lappas palavikuliselt kanaleid, kuni leidis otseühenduse hõljukrattal oleva valvuriga. „Ärge kedagi minema laske!”

„Kuidas ma peaksin neid takistama, härra admiral?” Naise hääl oli terav.

„Uimastuspüstoliga,” pakkus ta nõutult. „Oota! Ära neid uimasta, kes rõdu küljes ripuvad, oota, kuni nad maapinnale jõuavad.”

„Ma ei saa võib-olla nii täpselt lasta.”

„Tee, mis suudad.” Ta lõpetas side ja leidis uuesti üles Taura kanali. „Mida te tahtsite, seersant?”

„Tulge ja rääkige selle hullu tüdrukuga. Kui üldse keegi suudab talle augu pähe rääkida, siis teie.”

„Siin… pole ka asjad päris kontrolli all.”

Thorne pööritas silmi. Kinnipüütud poiss tagus paljaste kandadega dendarii rünnakrühmlasele vastu sääri. Thorne seadis oma uimastuspüstoli kõige nõrgema võimsuse peale ja surus korraks vastu viskleva poisi kaela. Poiss tõmbles korra ja vajus lõdvemalt rippuma. Ähmaste ja hullunud silmadega poiss jäi teadvusele ja hakkas nutma.

Teda haaras argushoog ja ta ütles Thorne’ile: „Kogu nad kokku. Kuidas ainult saad. Mina lähen seersant Taurale appi.”

„Mine-mine!” urises Thorne selgelt vastuhakkaval toonil. Hermafrodiit pöördus ja kutsus oma mehed kokku. „Sina ja sina, minge sinna… teie minge sinnapoole. Võtke uksed maha…”

Ta taandus häbiga, saatjaks puruneva plastiku ragin.

Üleval oli vaiksem. Tüdrukuid oli ka vähem kui poisse – selline ebaproportsionaalsus oli valitsenud ka siis, kui ta ise siin elas. Ta oli sageli mõistatanud, miks tüdrukuid vähem on. Ta astus üle turske naisturvatöötaja uimastatud keha ning läks kiivri projitseeritud vidikaardi järgi seersant Taura juurde.

Seal istus kümmekond tüdrukut maas, jalad ristis, käed kuklal, ühe dendarii uimstuspüstol hoidis neid hirmu all. Tüdrukute magamispluusid ja lühikesed püksid olid roosast siidist, muidu aga täpselt samasugused kui poistel. Nad olid hirmul, kuid nad olid vähemalt vait. Ta astus kõrvalruumi ning leidis sealt Taura ja teise naisrünnakrühmlase, nende vastas istus aga pikka kasvu euraasia tüdruk-naine komkonsooli taga, käed vihaselt vaheliti. Seal, kus oleks pidanud olema vidiplaat, oli hiljutisest plasmalasust jäänud suitsev, kuum auk.

Tüdruku pea pöördus, nii et pikad mustad juuksed lehvisid, ta vaatas algul Taurat, siis teda ja siis jälle Taurat. „Heldene aeg, milline tsirkus!” Tema hääl meenutas põlglikku piitsahoopi.

„Ta keeldub paigalt liikumast,” ütles Taura. Tema hääl oli kummaliselt murelik.

„Tüdruk…” Ta noogutas põgusalt. „Sa oled kadunud, kui siia jääd. Sa oled kloon. Sinu eellane varastab su keha. Sinu aju võetakse välja ja hävitatakse. Võib-olla juba varsti.”

„Ma tean seda,” heitis tüdruk põlastavalt, nagu räägiks soniva debiilikuga.

„Mida?” Tal vajus suu lahti.

„Ma tean seda. Ma kuuletun täielikult oma saatusele. Minu emandal on seda vaja. Mina teenin oma emandat kõiges.” Tüdruku lõug kerkis ja tema silmisse ilmus unelev, äraolev, jumaldav pilk – aga mida või keda ta jumaldab?

„Tal õnnestus Maja turvakeskusesse helistada,” teatas Taura kangelt ja osutas peaga suitseva holovidi poole. „Ta kirjeldas meid, meie varustust… ta teatas neile isegi, palju ta arvab meid olevat.”

„Te ei suuda mind minu emandast lahutada,” kinnitas tüdruk ning noogutas jahedalt. „Valvurid saavad teist jagu ja päästavad mu. Ma olen väga oluline.”

Kuidas pagana moodi bharaputralased selle tüdruku pea pahupidi keerasid? Ja kas tal õnnestuks see vähem kui poole minutiga jälle õigetpidi saada? Vaevalt küll. „Seersant…” Ta hingas sügavalt sisse ning ütles siis peene, pooloimetu häälega, nagu ohates: „Uimastage ta.”

Tüdruk üritas eest põigata, kuid seersandi refleksid töötasid välgukiirusel. Uimastuslask tabas tüdrukut hüppe pealt täpselt silmade vahele. Taura hüppas üle komkonsooli ja püüdis tüdruku kinni, enne kui selle pea jõudis põrandat tabada.

„Kas kõik on siin?” küsis ta.

„Vähemalt kaks pääsesid tagatrepist minema, enne kui me selle blokeerisime,” kandis Taura kulmu kortsutades ette.

„Nad uimastatakse, kui nad üritavad hoonest välja pääseda,” rahustas ta seersanti.

„Aga mis siis, kui nad peidavad end alumisele korrusele? Nende ülesotsimine võtab aega.” Taura kollakaspruunid silmad vaatasid korraks kõrvale, kiivri kronoekraanile. „Me peaksime praegu juba tagasi süstiku poole minema.”

„Üks hetk.” Ta lappas usinalt komlingikanaleid, kuni sai jälle Thorne’i kätte. Taustal karjus keegi vaevukuuldavalt: „Ah sa närukael! Igavene…”

„Mis on?” nähvas Thorne vihaselt. „Kas saite tüdrukud kokku kogutud?”

„Me pidime ühe uimastama. Taura saab teda kanda. Kas sa said juba teada, palju neid olema peab?”

„Jah, ühest komkonsoolist kasvataja toas – siin peaks olema kolmkümmend kaheksa poissi ja kuusteist tüdrukut. Neli poissi on puudu, ilmselt ronisid nad mööda rõdusid alla. Phillipi sai kolm tükki kätte, aga neljandat ta ei märganud. Kuidas seal on?”

„Seersant Taura ütles, et kaks tüdrukut läksid tagatrepist alla. Hoia silmad lahti, äkki näed.” Ta tõstis pilgu ja kiikas oma kiivrivisiirist läbi – seal sähvisid andmed nagu virmalised. „Kapten Thorne ütleb, et siin peaks olema kuusteist tükki.”

Taura pistis pea ukse vahelt koridori, liigutas tummalt huuli, tõmbas siis pea tagasi ja lausus uimastatud tüdrukut põrnitsedes. „Üks on ikka veel puudu. Kesterton, tee siin korrusel väike tiir, vaata kappidesse ja voodite alla.”

„Selge, seersant.” Rünnakrühmlane jooksis käsku täitma.

Tema läks järele, Thorne’i hääl kuularites tagant kihutamas: „Liigutage seal ülemisel korrusel! Me pidime kähku sisse murdma, võtma, mis vaja, ja jalga laskma, mäletate? Meil pole aega hulkuma läinud kloone kokku ajada!”

„Oota, pagan küll!”

Kolmandas toas kummardus naisdendarii, et ühe voodi alla vaadata, ja hüüatas: „Haa! Leidsin üles, seersant!” Ta haaras põtkivatest jalgadest ja tõmbas. Tema saak libises välja, see oli lühike tüdruk-naine roosa hõlmikpluusi ja lühikeste pükstega. Tüdruk tõi kuuldavale vaikseid abituid helisid, ta oli ahastuses, tal polnud lootustki, et tema hüüded abi tooksid. Peas oli tal plaatinablondide lokkide kosk, kuid kõige silmatorkavam tema juures oli jahmatav rinnapartii, tohutud kopsakad pallid, mis pingutasid tema pluusi roosat siidi ja ei mahtunud selle sisse ära. Ta ajas end põlvedele, toetus kannikatega kandadele ning toetas ja mudis närviliselt rindade rasket liha, justkui poleks ta veel harjunud, et see seal on, justkui oleks ta ikka veel rabatud.

Kümneaastane. Kurat küll. Välja nägi tüdruk kahekümnene. Ja rindade selline koletislik hüpertroofia ei saanud olla loomulik. Ilmselt oli tema eellane ja Bharaputra klient tellinud enne tema keha ülevõtmist selle kujundamise. See oli loogiline – las operatsiooni- ja ainevahetusprobleemide pärast kannatab kloon. Imepeenike piht, laiad puusad… tüdruku liialdatud ja küps naiselikkus pani mõtlema, kas ta pole ehk soomuutja tellimus. See oli peaaegu kindel. Ja kindlasti pidi tema siirdamisjärjekord jõudma kätte õige pea.

„Ei, minge minema!” nuuksus tüdruk. „Minge minema, jätke mind rahule… ema tuleb mulle järele. Ema tuleb mulle homme järele! Minge ära, jätke mind rahule, ma saan homme emaga kokku…”

See nutmine ja tema tõusev ja langev… büst ajavad mu varsti hulluks. „Uimastage see ka,” kähistas ta. Nad peavad siis teda ka kandma, aga vähemalt ei pea nad tema hädaldamist kuulama.

Rünnakrühmlase nägu õhetas, tüdruku groteskne keha lummas ka tema pilku, tal oli piinlik seda vaadata. „Vaene laps,” sosistas ta ja lõpetas uimastuspüstoli kerge puudutusega tema piinad. Tüdruk vajus ettepoole ja jäi põrandal küljetsi lamama.

Kiiver kutsus teda jälle, ta ei teadnud täpselt, millise dendarii häälega. „Härra admiral, me peletasime uimastusrelvadega tagasi rühma Bharaputra Maja tuletõrjujaid. Neil ei olnud uimastusvastaseid ülikondi. Kuid valvuritel, kes nüüd tulevad, on need olemas. Saadetakse uued rühmad, raskema relvastusega. Uimastusrelvadega mängimine on peaaegu lõppenud.”

Ta hakkas kiivrikaamerate pilte läbi lappama, et äsja rääkinud sõdur kaardilt üles leida. Enne kui see tal õnnestus, tuli vahele hõljukrattaga valvuri hingeldav hääl. „Bharaputra raskerelvastusega rühm tuleb ringiga lõuna poolt, selle hoone tagant, kus te olete, härra admiral. Te peate sealt kähku jalga laskma. Siin läheb asi kohe väga inetuks.”

Ta viipas dendariile, et see koos nukk-naisega magamistoast välja läheks. „Seersant Taura!” hüüdis ta. „Kas te kuulsite, mida väljast öeldi?”

„Jah, härra admiral. Hakkame liigutama.”

Seersant Taura heitis euraasia tüdruku oma ühele laiale õlale ja blondiini teisele, pealtnäha ilma, et oleks nende raskust märganudki, siis ajasid nad hirmunud tüdrukutesumma koridori lõpus olevast trepist alla. Taura laskis neil kõndida kahekaupa, käsikäes, nii et nad lahkusid palju korrastatumalt, kui ta oleks oodanud. Tüdrukute sosistamine muutus hirmusegaseks suminaks, kui nad poiste magala poole suundusid. „Me ei tohi siia tulla,” proovis üks pisarates tüdruk protestida. „Meil tuleb pahandus!”

Thorne oli lasknud kuus uimastatud poissi selili koridori põrandale asetada, veel paarkümmend poissi olid seina ääres rivis, jalad laiali, käed vastu seina nagu vangidel. Paar närvilist sõdurit karjusid nende peale ja hoidsid neid paigal. Mõned kloonid olid vihased, mõned nutsid, kuid kõik paistsid olevat surmahirmul.

Ta vaatas ahastusega uimastatud poiste virna. „Kuidas me neid kõiki kanname?”

„Las mõne poisid kannavad teisi,” pakkus Taura. „Siis jäävad meil käed vabaks, neil aga on kinni.” Ta asetas oma kandami õrnalt rea lõppu.

„Väga hea,” ühmas Thorne ja kiskus lummatult nukk-naise peale naelutunud pilgu pingutusega lahti. „Worley, Kesterton, hakkame…” Thorne vakatas, nende mõlema kiivrites kostis kõigist teistest kanalitest üle ragisev hädakutsung.

Hõljukrattal vahti pidav dendarii karjus: „Kuradi raisk, süstik… vaadake ette, vasakul…” terav raginalaine, siis aga: „Oh sa kuradi perse…” Seejärel tuli vaikus, mida täitis ainult tühja kanali sumin.

Ta otsis palavikuliselt hõljukratturi kiivri näite, ükskõik milliseid näite. Kiivri majakas töötas ja näitas, et rattur on maapinnal kahe hoone vahel, selle mänguplatsi kõrval, kus seisab süstik. Kuid meditsiinilised näitajad olid tühjad, jooned sirged. Surnud? Vaevalt küll, verekeemia näidud peaksid ikka näha olema… ragin ja kiivrikaamera edastatud tühi pilt öisest udust andsid lõpuks vihje. Phillipi oli kaotanud kiivri. Mille ta veel oli kaotanud, seda oli praegu võimatu öelda.

Thorne kutsus uuesti ja uuesti kuuldele vaheldumisi süstiku pilooti ja selle juurde jäänud valvureid. Keegi ei vastanud. Hermafrodiit vandus. „Proovi ise.”

Ka tema leidis ainult tühjad kanalid. Kaugemale valvesse jäänud dendariid olid lõuna pool hõivatud tulevahetusest Bharaputra raskerelvastuses rühmaga, millest õhurattur teatas.

„Me peame luuret tegema,” lõrises Thorne vaikselt. „Seersant Taura, võtke siin juhtimine üle, seadke need lapsed äraminekuks valmis. Sina…” Sellega pöörduti ilmselt tema poole. Miks Thorne ei ütle talle enam „admiral” või „Miles”? „Tule kaasa. Sumner, kata meid.”

Thorne pistis täiel kiirusel jooksu, tema aga jäi oma lühikesi jalgu kirudes aina kaugemale maha. Liftitorust alla, ikka veel kuumavast eesuksest välja, ühe tumeda hoone taha ja kahe teise samasuguse vahelt läbi. Hermafrodiit surus end mänguplatsi serval seisva maja nurga vastu ja ta jõudis talle lõpuks järele.

Süstik seisis endiselt mänguplatsil, pealtnäha vähimagi kahjustuseta – ükski käsirelv ei suudaks ju selle lahingukindlale kestale viga teha. Ramp oli üles tõmmatud, luuk suletud. Süstiku tiiva kõrval kössitas varjus mingi tume kogu… vigastatud või tapetud dendarii, või vaenlane? Endamisi vanduv Thorne toksis oma vasakule randmele kinnitatud klahvistikul koode. Süstiku luuk libises kõrvale ja ramp sirutus servomootorite vingudes välja. Kuid ükski inimene ei tulnud välja ega vastanud.

„Ma lähen sisse,” ütles Thorne.

„Kapten, eeskirjad ütlevad, et minema pean mina,” lausus suure betoonist ilupuupoti taha varjunud dendarii, kelle Thorne oli neid katma võtnud.

„Seekord mitte,” heitis Thorne süngelt ega hakanud pikemalt vaidlema, vaid sööstis siksakke tehes süstiku poole ja tormas rambist üles, plasmakaar käes. Hetke pärast kostis kiivrites tema hääl: „Nüüd tule, Sumner.”

Tema läks kutsumata Sumnerile järele. Süstikus oli kottpime. Nad lülitasid oma kiivrilambid sisse, valged sõrmed liikusid, kobasid ringi. Tundus, et süstikus on kõik omal kohal, kuid piloodikabiini uks oli kinni.

Hääletult andis Thorne rünnakrühmlasele märku, et see võtaks tema selja koha sisse ja oleks valmis laskma. Niimoodi panid nad tee kinni, et keegi piloodikabiinist reisijateosakonda ei pääseks. Thorne lõi klahvistikku oma randmel uue koodi. Uks libises vaevalise kriginaga lahti, siis võbises ja kiilus kinni.

Välja tungis kuumalaine, nagu sulatusahju hingus. Järgnes vaikne oranž plahvatus – piloodikabiini tunginud hapniku käes süttisid kõik sinna jäänud põlevad materjalid. Sumner pani hapnikumaski ette, haaras seinalt keemilise tulekustuti ja suunas selle joa kabiini. Hetke pärast läksid nad ise järele.

Kabiinis oli kõik räbuks muutunud ja kõrbenud. Juhikud olid sulanud, sidevahendid söestunud. Sünteetiliste materjalide mürgiste põlemisjääkide tõttu valitses kabiinis lämmatav hais. Lisaks oli seal ka orgaaniline lehk. Söestunud liha lehk. Niimoodi lehkasid piloodi jäänused… ta pööras pea ära ja neelatas. „Bharaputral pole… poleks tohtinud siin raskerelvastust olla!”

Thorne sisistas – vandesõnadest enam ei aidanud – ja näitas käega. „Keegi viskas siia paar termomiini, pani ukse kinni ja laskis jalga. Piloot ilmselt uimastati enne. Keegi pagana nutikas bharaputralasest närukael… neil pole siin relvi, niisiis kasutasid nad lihtsalt meie omi. Nad meelitasid süstiku valvurid eemale või said neist võitu, pääsesid sisse ja võtsid meilt võimaluse põgeneda. Nad ei jäänud isegi siia, et meid varitseda ja rünnata… nüüd saavad nad seda teha täpselt siis, kui neile sobib. See elukas enam ei lenda.” Thorne’i nägu meenutas kiivrite kahvatus valguses nurgelist pealuumaski.

Tema kõri tõmbus paanikast krampi. „Mida me nüüd peale hakkame, Bel?”

„Taganeme majja. Seame valve üles. Proovime pantvangide abil paremad allaandmistingimused välja kaubelda.”

„Ei!”

„On sul mõni parem mõte… Miles?” Thorne kiristas hambaid. „Nii ma arvasingi.”

Jahmunud rünnakrühmlane jäi Thorne’ile otsa vahtima. „Kapten…” Ta vaatas vaheldumisi Thorne’i ja teda. „Admiral toob meid sellest välja. Me oleme hullemaski olukorras olnud.”

„Seekord ta meid välja ei too.” Thorne ajas selja sirgu, tema hääl oli valust pinges. „See on minu süü… ainult mina vastutan… See ei ole admiral. See on tema kloonitud vend Mark. Ta tahtis meid ninapidi vedada, kuid ma tean juba mitu päeva, kes ta tegelikult on. Ma sain sellele juba enne seda pihta, kui me maandusime, juba enne, kui me Jacksoni kosmoseruumi jõudsime. Ma mõtlesin, et mul õnnestub see ära teha, ilma et me vahele jääksime.”

„Ah?” Rünnakrühmlase kulmud võbelesid uskumatult. Sama jahmunud võiks olla kloon, kes tuimesti alla pannakse.

„Me ei saa… me ei saa neid lapsi reeta ja neid tagasi Bharaputra kätte anda,” pressis Mark läbi hammaste. Ta palus.

Thorne pistis palja käe söestunud tombi sisse, mis oli pilooditooli külge kleepunud. „Kes siin reedeti?” Ta tõstis käe ja tõmbas üle Marki näo, põsest lõuani, musta mureneva triibu. „Kes reedeti?” sosistas ta. „Kas sinul. On. Mõni parem mõte?”

Mark värises, tema peas valitses täielik tühjus. Kuum süsi tema näol tundus nagu arm.

„Taganeme majja,” kordas Thorne. „Olge valmis.”