Читать книгу Testamendid - Margaret Atwood - Страница 11

Hoolimata kõigest, mida Melanie minu heaks tegi, mõjus ta võõrana. Ta lõhnas nagu lillehõnguline külalisteseep võõras majas, kus ma külas olin. Ma tahan öelda, et ta ei lõhnanud minu meelest mu ema moodi.

Kui ma noorem olin, oli üks mu lemmikteoseid kooli raamatukogus lugu mehest, kes sattus hundikarja. See mees ei saanud kunagi ennast pesta, sest hundikarja lõhn oleks maha pestud ja siis oleksid hundid ta ära tõuganud. Melanie ja minu puhul oli asi nii, nagu peaksime lisama seda karjalõhnakihti, midagi, mis märgistaks meid kui meid – meid koos. Kuid seda ei sündinud kunagi. Me polnud kunagi väga lähedased.

Ka polnud Neil ja Melanie sellised vanemad nagu mu tuttavatel lastel. Nad olid minuga liiga ettevaatlikud, nagu võiksin ma katki minna. Tundus, nagu ma oleksin premeeritud kass, keda nad peavad hoidma: omaenda kassi pead endastmõistetavaks, suhtud temasse sundimatult, aga võõra kassiga on teine lugu, sest kui sa selle kassi ära kaotad, tunned hoopis teist laadi süümepiina.

Veel üks asi: kooliõdedel oli endast pilte – palju pilte. Nende vanemad jäädvustasid iga hetke nende elust. Mõnel lapsel oli isegi nende sündimisest pilte, mida nad jutustamistundidesse kaasa võtsid. Minu arvates olid need jõhkrad: veri ja suured jämedad reied, mille vahelt paistis pisike pea. Ja neil oli titeeafotosid, sadu pilte. Need lapsed ei saanud isegi röhitseda, nii et mõni täiskasvanu poleks neile fotoaparaati suunanud ja öelnud, et nad seda kordaksid – nagu elaksid nad oma elu kaks korda, esimesel korral tõelisuses ja teisel korral pildi jaoks.

Minuga seda ei juhtunud. Neili vanade fotoaparaatide kogu oli lahe, aga tegelikult töötavaid aparaate meie majas ei olnudki. Melanie ütles mulle, et kõik mu varase lapseea fotod põlesid tulekahjus ära. Seda oleks uskunud ainult lollpea, sellepärast ma uskusingi.

Nüüd jutustan teile rumalusest, millega ma hakkama sain, ja selle tagajärgedest. Ma pole oma käitumise üle uhke: tagasivaates saan aru, kui tobe see oli. Aga sel ajal ma seda ei mõistnud.

Nädal enne minu sünnipäeva korraldati Gileadi-vastane protestimarss. Gileadist oli välja smugeldatud filmimaterjal järjekordsetest hukkamistest ja seda näidati uudistes: naised, kes poodi ketserluse, ususalgamise ning samuti katse eest lapsi Gileadist välja toimetada, mis oli nende seaduste järgi reetmine. Meie kooli kahele vanemale astmele anti vaba aeg, nii et me saime Maailma Ühiskondliku Teadlikkuse egiidi all protestima minna.

Me tegime plakatid: EI MINGEID KAUBANDUSSIDEMEID GILEADIGA! ÕIGLUST GILIBADI NAISTELE! VÄIKE NICOLE, SUUNANÄITAJA! Mõnedel lastel olid rohelised sildid: GILEAD, KLIIMATEADUSE VASSIJA! GILEAD TAHAB, ET ME KÕRBEKSIME! koos piltidega metsapõlengutest, surnud lindudest, kaladest ja inimestest. Paljud õpetajad ja mõned vabatahtlikest lapsevanemad kavatsesid koos meiega tulla, kindlustamaks, et meiega midagi halba ei juhtu. Ma olin põnevil, sest see oli mu esimene protestimarss. Kuid Neil ja Melanie ütlesid, et ma ei tohi minna.

„Miks?” küsisin. „Kõik teised lähevad!”

„Ei tule kõne allagi,” vastas Neil.

„Te olete alati rääkinud, et me peame oma põhimõtete eest seisma,” ütlesin mina.

„See on teistmoodi. See on ohtlik, Daisy,” ütles Neil.

„Elu ongi ohtlik, sa ise ütled seda. Igatahes tuleb kaasa mitu õpetajat. Ja see on õppetöö osa – kui ma ei lähe, saan halva hinde!” See viimane polnud päris tõsi, aga Neil ja Melanie tahtsid, et mul oleksid head hinded.

„Võib-olla ta tohiks minna,” ütles Melanie. „Kui me palume, et Ada temaga kaasa läheb?”

„Ma pole tita, mul pole lapsehoidjat vaja,” vastasin.

„Kas sa sonid?” küsis Neil Melanielt. „Seal on ajakirjanikke murdu! Seda näidatakse uudistes!” Ta katkus juukseid, niipalju kui neid alles oli – märk sellest, et ta oli mures.

„Selles asja tuum ongi,” ütlesin mina. Ma olin valmistanud ühe plakati, mida pidime kandma – suured punased tähed ja must pealuu. GILEAD=VAIMU SURM. „Asja mõte ongi uudistesse jõudmine!”

Melanie kattis kõrvad kätega. „Mul hakkab pea valutama. Neilil on õigus. Ei. Ma ütlen ei. Sa veedad pärastlõuna poes ja aitad mind, punkt.”

„Olgu, pange mind luku taha,” ütlesin mina. Läksin jalgu trampides oma tuppa ja lõin ukse pauguga kinni. Nad ei saanud mind sundida.

Kooli, kus ma käisin, nimetati Wyle’i kooliks. See oli nime saanud Florence Wyle’i, omaaegse skulptori järgi, kelle pilt oli peaeeskojas. Kool pidi arendama loovust, väitis Melanie, ning arusaamist demokraatlikust vabadusest ja iseseisvat mõtlemist, lisas Neil. Nad ütlesid, et just sellepärast olid nad mu sellesse kooli pannud, ehkki nad üldiselt erakoole ei pooldanud; aga üldhariduskoolide tase oli nii madal ja muidugi pidime me kõik tööd tegema, et süsteemi parandada, aga nad ei tahtnud, et mõni noor narkoärikas mind vahepeal pussitaks. Nüüd arvan, et nad valisid Wyle’i kooli teisel põhjusel. Wyle nõudis ranget osavõttu: popitegemine oli võimatu. Niisiis teadsid Melanie ja Neil alati, kus ma olen.

Mulle Wyle’i kool ei meeldinud, aga see polnud mulle ka vastumeelne. See tuli läbi teha teel tõelisse ellu, mille olemus pidi mulle varsti selgeks saama. Veidi varem olin tahtnud saada väikeloomaarstiks, aga see unistus hakkas mulle lapsikuna tunduma. Pärastpoole otsustasin kirurgiks hakata, aga nägin siis koolis videot operatsioonist ja see ajas mind iiveldama. Mõned Wyle’i kooli õpilased tahtsid saada lauljaks või disaineriks või muidu loomeinimeseks, aga mina olin selleks liiga ebamusikaalne ja koba.

Mul olid koolis mõned sõbrad: keelepeksjaist sõbrad – tüdrukud; koduste ülesannetega kauplejatest sõbrad, nii üht kui ka teist. Ma kandsin hoolt, et mu hinded oleksid halvemad, kui võinuksid olla – ma ei tahtnud silma paista –, seetõttu polnud mu enda kodused ülesanded kõrges hinnas. Võimlemine ja kehaline kasvatus – selles võis hea olla, ja ma olingi, iseäranis spordialadel, mis nõudsid pikkust ja kiirust, nagu näiteks korvpall. See tegi mind populaarseks, kui asi puudutas meeskondi. Kuid väljaspool kooli oli mu elu piiratud, kuna Neil ja Melanie olid nii närvilised. Mul ei lubatud kaubanduskeskustes uidata, sest need olid täis uimastisõltlasi, nagu ütles Melanie, ega parkides aega viita, nagu ütles Neil, sest seal luurasid võõrad mehed. Seepärast oli mu seltsielu peaaegu null; see koosnes tervenisti asjadest, mida tohtisin teha siis, kui suuremaks saan. Neili võlusõna meie majas oli Ei.

Seekord aga ei kavatsenud ma taganeda: ma kavatsesin sellele protestimarsile minna, tulgu mis tuleb. Kool oli meie kohaleviimiseks paar bussi rentinud. Melanie ja Neil olid püüdnud mind takistada, helistanud direktorile ja keeldunud luba andmast ja direktor oli palunud mul maha jääda ja ma olin talle öelnud, et muidugi saan ma aru, pole viga, ja ma ootan, et Melanie mulle autoga järele tuleks. Kuid laste nimesid kontrollis ainult bussijuht ja tema ei teadnud, kes on kes, ja kõik sagisid ringi ning vanemad ja õpetajad ei pannud tähele ega teadnud, et mina ei pidanud kaasa minema, niisiis vahetasin isikutunnistuse ühe mu korvpallimeeskonna liikmega, kes ei tahtnud kaasa sõita, ja läksin väga rahulolevana bussi peale.