Читать книгу Testamendid - Margaret Atwood - Страница 15

Mul on väga raske teile rääkida sündmustest, mis ümbritsevad mu ema surma. Tabitha armastas mind vaieldamatult, aga nüüd oli ta läinud, ja kõik mu ümber tundus vankuv ja ebakindel. Meie maja, aed, isegi mu enda tuba – need ei paistnud enam tõelised –, nagu oleksid need uduks lahustunud ja haihtunud. Ma mõtlesin kogu aeg piiblisalmile, mille tädi Vidala oli käskinud meil pähe õppida:

Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab! See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul niidetakse ta ära ning ta kuivab ära!

Kuivab ära, kuivab ära6. See oli nagu susistamine – nagu poleks Jumal osanud selgelt rääkida. Paljud meist olid seda lugedes tollele sõnale komistanud.

Ema matusteks anti mulle must kleit. Kohal olid mõned teised komandörid ja nende naised ning meie marthad. Oli suletud kirst ja selles mu ema maine kest, ja mu isa pidas lühikese kõne sellest, milline suurepärane naine ta oli, mõtles alati kõigepealt teiste ja siis iseenda peale – eeskujuks kõigile Gileadi naistele, ja seejärel luges ta palve ning tänas Jumalat, et too oli tema naise valust päästnud, ja kõik ütlesid aamen. Gileadis ei tehtud naiste matustest suurt numbrit, isegi mitte kõrgest seisusest naiste puhul.

Tähtsad inimesed tulid kalmistult meie majja ja oli väike koosviibimine. Zilla oli selle tarvis valmistanud juustusuupisteid, ühte oma erirooga, ja ta oli lasknud mul aidata. See pakkus veidi tröösti: ma tohtisin põlle ette panna, juustu riivida ja tainast kondiitritorbikust küpsetuspaberile pigistada ning seejärel vaadata läbi ahju klaasakna, kuidas tainas kerkis. Me küpsetasime neid viimasel minutil, kui inimesed olid juba kokku tulnud.

Siis võtsin ma põlle eest ja läksin, must kleit seljas, koosviibimisele, nagu isa oli nõudnud, ning olin vait, nagu ta samuti oli nõudnud. Enamik külalisi ei teinud minust väljagi, kui mitte arvestada ühte naist, kelle nimi oli Paula. Ta oli lesk ja omal kombel kuulus, sest tema mehe, komandör Saundersi, tappis tolle kabinetis nende teenijanna, kasutades praevarrast – skandaal, millest aasta tagasi koolis palju sosistati. Mida teenijanna kabinetis tegi? Kuidas ta sisse pääses?

Paula versioon oli, et tüdruk oli hullumeelne, hiilis öösel alumisele korrusele ja varastas köögist praevarda, ja kui vaene komandör Saunders oma kabineti ukse lahti tegi, tabas teenijanna teda ootamatult – tappis mehe, kes oli teda ja tema seisundit alati austanud. Teenijanna oli ära jooksnud, kuid ta saadi kätte ja poodi üles ning pandi müüri peale välja.

Teine versioon kuulus Shunammite’ile tema martha kaudu, kes kuulis sellest Saundersite maja marthalt. Selle juurde kuulusid kohutav kihu ja patune ühendus. Küllap oli teenijanna komandör Saundersit kuidagi ahvatlenud, ja too oli siis käskinud tüdrukul öösiti, kui kõik arvatavalt magasid, alumisele korrusele hiilida. Siis lipsas teenijanna kabinetti, kus komandör teda ootas, ja mehe silmad lõid särama nagu taskulambid. Kes teab, milliseid himuraid nõudmisi mees esitas? Nõudmisi, mis olid loomuvastased ning ajasid teenijanna hulluks, mitte et neist mõne puhul selleks kuigi palju vaja olnuks, sest õigupoolest olid nad piirialase isiksushäirega, aga küllap see tüdruk oli enamikust hullem. Sellele ei sündinud mõeldagi, ütlesid marthad, kes millestki muust õieti ei mõelnudki.

Kui mees hommikust sööma ei tulnud, läks Paula teda otsima ja leidis, et mees lamab põrandal püksata. Paula oli enne inglite kutsumist mehele püksid jalga pannud. Ta oli käskinud ühel oma marthal appi tulla: surnud on kas jäigad või lõdvad ja komandör Saunders oli suur ja kohmakas mees. Shunammite ütles, et martha jutu järgi oli Paula üsna veriseks saanud, kui surnu riietamisega maadles, ja küllap tal olid terasest närvid, sest ta oli teinud seda, mis vaja, et välist väärikust säilitada.

Mina eelistasin Shunammite’i versiooni Paula omale. Ma mõtlesin sellele peiedejärgsel koosviibimisel, kui isa mind Paulale tutvustas. Naine sõi juustupulka; ta mõõtis mind pilguga. Ma olin sellist pilku näinud Vera silmis, kui ta kõrre koogi sisse pistis, et näha, kas see on küps.

Siis Paula naeratas ja ütles: „Agnes Jemima. Kui ilus,” ning patsutas mu pead, nagu oleksin viieaastane, ja ütles, et küllap on tore uut kleiti kanda. Ma oleksin tahtnud teda hammustada: kas uus kleit pidi mu ema surma korvama? Kuid parem oli keel hammaste taga hoida kui oma tõelisi mõtteid välja näidata. See ei läinud mul alati korda, aga sel korral õnnestus.

„Tänan,” ütlesin. Ma kujutlesin teda põrandal vereloigus põlvitamas, üritades surnud mehele pükse jalga tõmmata. See asetas ta minu mõtteis piinlikku olukorda ja ma tundsin end paremini.

*

Mitu kuud pärast mu ema surma abiellus isa lesknaise Paulaga. Paula sõrme ilmus mu ema võlusõrmus. Ilmselt ei tahtnud isa lasta sel raisku minna, ja milleks osta uut sõrmust, kui selline ilus ja kallis ehe oli juba olemas?

Marthad torisesid selle pärast. „Su ema tahtis, et see sõrmus sulle jääks,” ütles Rosa. Kuid nemad ei saanud muidugi midagi teha. Ma olin maruvihane, aga ka mina ei saanud midagi teha. Ma mõtisklesin ja mossitasin, aga ei isa ega Paula pööranud sellele vähimatki tähelepanu. Nad olid hakanud tegelema sellega, mida nad nimetasid „minu tuju tõstmiseks”, mis õigupoolest tähendas mu tujude eiramist, kuna see pidi mulle näitama, et ma ei suuda tõrksa vaikimisega neid mõjutada. Nad arutasid seda pedagoogilist võtet isegi minu kuuldes ja rääkisid minust kolmandas isikus. Ma näen, et Agnes on jälle tujukas. Jah, see on nagu ilm, see läheb varsti üle. Noored tüdrukud ongi sellised.