Читать книгу Testamendid - Margaret Atwood - Страница 12

Protestimarss oli alguses põnev. See toimus kesklinnas, Seadusandliku Kogu hoone juures, ehkki see polnud tegelikult marss, sest keegi ei marssinud kusagile, rahvas oli liiga tihedalt koos. Peeti kõnesid. Üks kanadalane, kelle naissugulane oli surnud Gileadi koloonias, puhastades seda surmavast radiatsioonisaastest, rääkis orjatööst. Gileadi Rahvusliku Kodupaiga genotsiidi üleelanute juht rääkis kiirmarssidest Põhja-Dakotasse, kus inimesed olid taraga ümbritsetud kummituslinnadesse kokku aetud nagu lambad, toidu ja joogita, ja tuhanded olid surnud ning inimesed läksid eluga riskides talvel Kanada piirile, ning ta tõstis käe, millel puudusid sõrmed, ja ütles: „Külmusid ära.”

Siis rääkis SanctuCare’i, Gileadist põgenenud naiste pagulasorganisatsiooni esindaja neist, kellelt lapsed olid ära võetud, ning rõhutas, kui julm see on, ja lisas, et kui tahtsid oma last tagasi, süüdistati sind jumalasalgamises. Ma ei kuulnud kõiki kõnesid, sest mõnikord helisüsteem tõrkus, aga mõte oli üsna selge. Oli palju plakateid väikese Nicole’iga: KÕIK GILEADI LAPSED ON VÄIKESED NICOLE’ID!

Siis hakkas meie kooli rühm hõikuma ja tõstis plakatid, ja teistel olid teistmoodi plakatid: MAHA GILEADI FAŠISTID! PELGUPAIGAÕIGUS KOHE! Just siis ilmusid välja teistsuguste plakatitega vastasdemonstrandid: SULGEGE PIIR! GILEAD, HOIA OMA LIBUD JA JÕNGLASED ENDALE, MEIL ON NEID SIIN KÜLLALT! LÕPETAGE INVASIOON! KÄSIKIIMLEJAD KOJU! Nende seas oli rühm hõbedaste kleitide ja pärlitega pärlitüdrukuid – plakatitega, millel seisis: SURM LAPSERÖÖVLITELE ja ANDKE VÄIKE NICOLE TAGASI. Meie poole rahvas pildus neid munadega ja juubeldas, kui mõni pihta läks, aga pärlitüdrukud lihtsalt naeratasid klaasiselt.

Puhkesid kähmlused. Rühm musta riietatud inimesi, näod maskiga kaetud, hakkasid poodide aknaid puruks peksma. Ühtäkki ilmus terve hulk märulivarustuses politseinikke. Tundus, nagu oleksid nad taevast alla sadanud. Nad täristasid kilpe, liikusid edasi ning peksid lapsi ja teisi inimesi kumminuiadega.

Selle ajani olin ülevas meeleolus olnud, aga nüüd hakkas mul hirm. Ma tahtsin minema pääseda, aga rahvast oli nii palju, et ma ei saanud liigutadagi. Ma ei leidnud oma klassikaaslasi ja nüüd oli rahvasumm paanikas. Inimesed sööstsid kriisates ja karjudes siia-sinna. Miski tabas mind kõhtu: küllap vist küünarnukk. Ma hingeldasin ja tundsin, kuidas pisarad silmist voolama hakkasid.

„Siiapoole,” ütles kare hääl mu selja taga. See oli Ada. Ta haaras mul kraest kinni ja tiris endaga kaasa. Ma ei tea, kuidas ta tee vabaks tegi: küllap togis inimesi jalgadega. Siis olime tänaval eemal mässajatest, nagu neid hiljem televisioonis nimetati. Filmilõiku nähes mõtlesin: nüüd ma tean, mida tähendab mässus osalemine – uppumistunnet. Mitte et ma oleksin kunagi uppumisohus olnud.

„Melanie ütles, et võib-olla sa oled siin,” ütles Ada. „Ma viin su koju.”

„Ei, aga …” alustasin mina. Ma ei tahtnud tunnistada, et kardan.

„Otsekohe. Jalamaid. Ei mingeid kuisid ega agasid.”

Ma nägin ennast samal päeval uudistes: mul oli plakat käes ja ma karjusin. Ma arvasin, et Neil ja Melanie saavad minu peale vihaseks, aga ei saanud. Nad olid hoopis murelikud. „Miks sa seda tegid?” küsis Neil. „Kas sa ei kuulnud, mida me rääkisime?”

„Te olete alati öelnud, et inimene peab ülekohtule vastu seisma,” vastasin. „Koolis räägitakse sedasama.” Ma teadsin, et olin üle piiri läinud, ent ei kavatsenud vabandust paluda.

„Milline on meie järgmine samm?” küsis Melanie, mitte minult, vaid Neililt. „Daisy, kas sa saaksid mulle vett tuua? Külmkapis on jääd.”

„Võib-olla asi polegi nii hull,” ütles Neil.

„Me ei saa riskida,” kuulsin Melanied ütlevat. „Me peame otsemaid liikuma hakkama. Ma helistan Adale, ta hangib kaubiku.”

„Varuplaani ei ole,” vastas Neil. „Me ei saa …”

Ma tulin klaasitäie veega tuppa tagasi. „Mis toimub?” küsisin.

„Kas sul koolitöid ei ole teha?” küsis Neil.