Читать книгу Testamendid - Margaret Atwood - Страница 14

Kes sa oled, mu lugeja? Ja millal sa loed? Võib-olla homme, võib-olla viiekümne aasta pärast, võib-olla mitte kunagi.

Vahest oled sa üks meie Ardua Halli tädidest, kes kogemata sellele jutustusele komistab. Kui oled hetkeks mu pattude pärast õudust tundnud, kas põletad siis need leheküljed, et mu vaga kuvandit puutumatuna hoida? Või alistud sa üleüldisele võimujanule ja sibad silmade juurde minu peale kaebama?

Või oled sa nuhk meie piiride tagant ja tuhnid Ardua Halli arhiivides, kui see režiim on kord langenud? Sel juhul ei etenda süüdistavad dokumendid, mida olen nii palju aastaid peidupaika kogunud, olulist osa mitte ainult minu enda kohtuprotsessil – kui saatus osutub pahatahtlikuks ja ma peaksin nii kaua elama, et sellisel kohtuprotsessil olulist rolli mängida –, vaid paljude teiste kohtuprotsessidel. Ma olen võtnud endale kohustuse kõik saladused välja uurida.

Küllap imestad nüüd, kuidas ma olen suutnud pääseda puhastusest, mida minust kõrgemal seisjad läbi viivad – kui mitte Gileadi varasematel aegadel, siis vähemasti ajal, mil selle hundi seadused küpsuse saavutasid. Selleks ajaks olid paljud endised tähtsad ninad müürile üles poodud, sest kõrgema astme tegelased kandsid hoolt, et ükski auahne võimulepürgija neid kõrvale ei tõrjuks. Sa võid eeldada, et naisterahvana olen ma sellise sõelumise tõttu eriliselt haavatav, kuid sa eksid. Lihtsalt seetõttu, et naisena arvati mind võimalike usurpaatorite nimekirjast välja, sest ükski naine ei saanud iial istuda Komandöride Nõukogus; nii et selles suhtes olin ma iroonilisel kombel väljaspool ohtu.

Kuid mu poliitilisel pikaealisusel on veel kolm põhjust. Esiteks: režiim vajab mind. Ma valitsen nende ettevõtmise naiste-poolt nahkkinda ja villase labakuga kaetud raudse rusikaga ja ma hoian asjad korras: nagu haaremieunuhhil on mul selleks ainulaadne positsioon. Teiseks: ma tean juhtidest liiga palju – liiga palju räpaseid saladusi – ja nemad ei tea päris hästi, mida ma olen nendega dokumenteerimise mõttes teinud. Kas need räpased saladused võivad kuidagi välja lekkida, kui nad mu oksa tõmbavad? Nad võivad vägagi hästi kahtlustada, et ma olen igaks juhuks ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud, ja neil on õigus.

Kolmandaks: ma olen diskreetne. Viimane kui üks tippmees on alati tajunud, et tema saladused on minu kätes väljaspool ohtu; kuid – nagu ma olen vihjanud – ainult seni, kuni ma ise olen väljaspool ohtu. Ma olen kaua aega kontrolli ja tasakaalustatusse uskunud.

Neist turvameetmetest hoolimata ei luba ma endal valvsust kaotada. Gilead on libe koht: õnnetusi tuleb sageli ette. Keegi on mu ülistava matusekõne juba valmis kirjutanud, see on sõnadetagi selge. Judin käib üle selja: kelle jalad mu hauda tallavad?

Aega, palun endamisi, kõigest veidi rohkem aega. Muud ma ei vaja.

Eile sain ootamatu kutse eraviisilisele kohtumisele komandör Juddiga. Ma ei saanud sellist kutset esimest korda. Mõni varasem kohtumine oli ebameeldiv; teised, hilisemad kokkusaamised, on olnud vastastikku kasulikud.

Kui asusin teele üle närva rohuga kaetud maalapi, mis jääb Ardua Halli ja silmade peakorteri vahele, ja ronisin – mõningaste raskustega – üles mööda aukartust äratavat valget trepinõlva, mis viib ohtrate sammastega ehitud peasissekäigu juurde, arutasin endamisi, milliseks see kohtumine kujuneb. Pean tunnistama, et mu süda peksis kiiremini kui tavaliselt, ja mitte ainult trepi tõttu: mitte kõik, kes on sellest uksest sisse astunud, pole välja tulnud.

Silmad valitsevad endises suures raamatukogus. Nüüd ei anna see ulualust ainsalegi raamatule, välja arvatud nende enda omad, algsed teosed on kas põletatud või, kui mõni neist oli väärtuslik, lisatud paljude varganägudest komandöride erakogudesse. Kuna ma tunnen nüüd pühakirja läbi ja lõhki, võin täpselt tsiteerida kirjakohti Issanda poolt keelatud sõjasaagi omandamise ohtudest, kuid ettevaatus on tarkuse ema, sestap ma seda ei tee.

Mul on rõõm nentida, et keegi pole maha kraapinud seinamaale hoone sisetrepi kummalgi küljel: kuna need kujutavad surnud sõdureid, ingleid ja võidupärgi, on need nii vagad, et need kuulutati vastuvõetavaks, ehkki kunagiste Ameerika Ühendriikide lipp parempoolsel maalil on üle maalitud Gileadi lipuga.

Komandör Judd on ametiredelil tõusnud, pärast seda, kui mina temaga tuttavaks sain. Gileadi naiste korralekutsumine pakkus tema egole vähe tõelist mastaapsust ja ei kindlustanud piisavat lugupidamist. Kuid silmi valitseva komandörina kardetakse teda nüüd kõikjal. Tema kabinet on hoone tagaküljel, ruumis, mis oli kunagi pühendatud raamaturiiulitele ja uurimistööks mõeldud lugemislaudadele. Keset ust on suur silm, pupillis ehe kristall. Nii saab ta näha, kes koputama asub.

„Tule sisse,” ütles ta, kui käe tõstsin. Kaks nooremsilma, kes olid mind saatnud, pidasid seda lahkumismärguandeks.

„Armas tädi Lydia,” ütles Judd oma hiiglasuure kirjutuslaua tagant säravalt naeratades. „Tänan, et sa mu tagasihoidlikku kabinetti kaunistad. Ma loodan, et sa oled terve?”

Seda ta ei lootnud, aga ma ei teinud sellest välja. „Au ja kiitus,” vastasin. „Ja teie? Ja teie naine?” See naine oli tavapärasest kauem vastu pidanud. Juddi naistel oli kombeks ära surra: komandör Judd nagu kuningas Taavet ja terve hulk Kesk-Ameerika narkoparuneid usub jäägitult noorte naiste tervistavatesse võimetesse. Pärast iga viisakat leinaaega andis ta teada, et on järjekordse lapspruudi jaoks saadaval. Selguse huvides: ta andis sellest teada mulle.

„Mina ja mu naine oleme mõlemad terved, tänan,” vastas ta. „Mul on sulle imehäid uudiseid. Palun istu.” Ma tegin, nagu kästud, ja valmistusin tähelepanelikult kuulama. „Meie Kanada-agentidel on õnnestunud kindlaks teha ja kõrvaldada kaks kõige aktiivsemat Mayday salakuulajat. Nende kattevarjuks oli kasutatud rõivaste pood Toronto kehvas linnajaos. Poe eelnev läbiotsimine viitas, et nad mängisid võtmerolli salajase naistetee abistamisel ja tagantkihutamisel.”

„Jumal on meid õnnistanud,” ütlesin.

„Meie agarad noored Kanada-agendid viisid operatsiooni läbi, kuid sinu pärlitüdrukud juhatasid teed. Sa oled nii tubli, et nende vaistlikke naiselikke tähelepanekuid jagad.”

„Nad on tähelepanelikud, hästi välja õpetatud ja kuulekad,” vastasin. Pärlitüdrukud oli algselt minu idee – teistel usunditel olid misjonärid, miks siis mitte meil? Ja teised misjonärid olid toonud usku pöördunuid, miks siis mitte meie omad? – kuna ma aga polnud loll või vähemasti mitte seda laadi loll, lasksin komandör Juddil plaani eest au endale saada. Ametlikult kannavad pärlitüdrukud ette ainult mulle, sest oleks sündmatu, kui komandör segaks end üksikasjadesse, mis on olemuselt naiste töö; ehkki ma pean talle muidugi edasi andma kõik, mida pean kas vajalikuks või vältimatuks. Liiga palju, ja ma kaotan kontrolli, liiga vähe, ja mind hakatakse kahtlustama. Pärlitüdrukute ilusad brošüürid koostame meie ning need kujundatakse ja trükitakse Ardua Halli väikese trükipressiga, mis asub ühes meie keldris.

Mu pärlitüdrukute-algatus tuli komandörile kriitilisel hetkel, just siis, kui tema rahvuslike elupaikade fiasko sai täiesti ilmseks. Genotsiidisüüdistused, millega ründasid rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid, olid muutunud piinlikuks, Põhja-Dakotast üle Kanada piiri pagenud kodumaalaste voolust oli saanud taltsutamatu tulv ning Juddi naeruväärne valge rassi tõendite plaan oli võltsingute ja pististe segadikus kokku varisenud. Pärlitüdrukute teelesaatmine päästis tema naha, ehkki ma olen sestpeale endalt küsinud, kas minust oli mõistlik seda päästa. Ta on mulle võlgu, aga see võib osutuda kohustuseks. Mõnele inimesele ei meeldi võlgu olla.

Just siis aga naeratas komandör Judd laialt. „Nad on tõe-poolest väga hinnalised pärlid. Ja nüüd, kui need kaks Mayday salakuulajat on kõrvaldatud, on sul loodetavasti vähem muret – vähem teenijannasid põgeneb.”

„Au ja kiitus.”

„Me muidugi ei teata avalikult oma kangelaslikust lammutus- ja puhastustööst.”

„Meid süüdistatakse selles niikuinii,” ütlesin. „Seda teevad Kanada ja rahvusvaheline meedia. Loomulikult.”

„Ja meie eitame seda,” ütles tema. „Loomulikult.”

Sugenes hetkeline vaikus, kui me teineteisele üle tema kirjutuslaua otsa vaatasime, võib-olla nagu kaks malemängijat või nagu kaks vana semu – sest me mõlemad olime üle elanud kolm puhastuslainet. Juba see tõsiasi lõi meie vahele omalaadse sideme.

„On üks asi, mis on mulle siiski peamurdmist valmistanud,” ütles ta. „Neil kahel Mayday terroristil pidi olema kaasosaline siin, Gileadis.”

„Tõesti? Kindlasti mitte!” hüüatasin mina.

„Me oleme analüüsinud kõiki teadaolevaid põgenemisi: nende kõrget õnnestumiste määra ei saa selgitada ilma lekketa. Keegi Gileadis – keegi, kellel on juurdepääs meie julgeolekutöötajate paigutusele – on ilmselt salajast naisteteed informeerinud. Milliseid teid valvatakse, mis on tõenäoliselt puhtad – sellistest asjadest. Nagu sa tead, tähendab sõda seda, et elavjõudu, iseäranis Vermontis ja Maine’is, on hõredalt. Meil on vägesid mujale vaja olnud.”

„Kes oleks Gileadis nii äraandlik?” küsisin mina. „Reeta meie tulevik!”

„Me tegeleme sellega,” vastas tema. „Seni aga, kui sul peaks mingeid ideid pähe tulema …”

„Muidugi,” vastasin.

„On veel üks asi,” ütles ta. „Tädi Adrianna. Pärlitüdruk, kes leiti Torontos surnuna.”

„Jah. Kohutav,” ütlesin mina. „Kas on rohkem informatsiooni?”

„Me ootame konsulaadist täpsustusi,” sõnas tema. „Ma annan sulle teada.”

„Teen kõik, mis suudan,” vastasin. „Te teate, et võite minuga arvestada.”

„Nii mitmeski mõttes, armas tädi Lydia,” ütles tema. „Sa oled väärtuslikum kui rubiinid, au ja kiitus.”

Mulle meeldivad meelitused niisama hästi nagu kõigile teistele. „Tänan teid,” ütlesin.

Mu elu oleks võinud olla sootuks teistsugune. Oleksin ma vaid avarama pilguga ringi vaadanud. Oleksin ma vaid küllalt vara asjad pakkinud ja maalt lahkunud nagu mõned – maalt, mida ma pidasin ikka veel tobedalt sellekssamaks maaks, millega ma olin nii palju aastaid kokku kuulunud.

Sellisest kahetsusest pole vähimatki kasu. Ma tegin oma valikud ja siis, kui olin need teinud, oli mul vähem valikuid. Kaks teed lahknesid kolletavas metsas ja mina valisin selle, mida mööda rännati rohkem. See oli tulvil laipu nagu sellised teed ikka. Aga nagu sa oled märganud, pole nende seas minu enda laipa.

Sellel minu kadunud maal olid asjad aastate viisi alla käinud. Üleujutused, tulekahjud, tornaadod, orkaanid, põuad, veepuudus, maavärinad. Liiga palju ühte, liiga vähe teist. Lagunev infrastruktuur – miks polnud keegi neid aatomireaktoreid kahjutuks teinud, enne kui oli hilja? Pöörane majanduslangus, töötus, langev sündimus.

Inimestel hakkas hirm. Siis said nad vihaseks.

Toimivate abinõude puudumine. Süüdlaseotsingud.

Miks ma arvasin, et asjad kulgevad siiski loomulikku rada? Küllap seepärast, et me olime neist asjust nii kaua kuulnud. Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab.

Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.

Oli kohutavalt palav päev. Kohtud olid suletud – ajutiselt, öeldi meile, kuni taastatakse kehtiv käsurida ja õigusriik. Sellest hoolimata läks mõni meist tööle – vaba aega võis alati kasutada tegemata jäänud dokumentide käsilevõtmiseks, või oli see minu ettekääne. Ma vajasin tegelikult seltsi.

Kummalisel kombel polnud ükski meie meeskolleeg sedasama vajadust tundnud. Võib-olla leidsid nad tröösti oma naiste ja laste keskel.

Kui ma parajasti ühe kaasuse materjale lugesin, tuli mu kabinetti üks mu noorem kolleeg – Katie, kes oli hiljuti ametisse määratud, kolmekümne kuue aastane ja spermapanga kaudu neljandat kuud rase. „Me peame ära minema,” ütles ta.

Ma jäin teda vahtima. „Mida sa silmas pead?” küsisin.

„Me peame maalt välja pääsema. Midagi toimub.”

„Nojah, muidugi – erakorraline olukord …”

„Ei, midagi enamat. Mu pangakaart on tühistatud. Mu krediitkaardid – mõlemad. Ma püüdsin lennukipiletit osta, sellepärast teangi. Kas su auto on siin?”

„Mida?” küsisin. „Miks? Sind ei saa lihtsalt rahast ilma jätta!”

„Paistab, et saab,” vastas Katie. „Kui sa oled naine. Nii öeldi lennufirmas. Ajutine valitsus on äsja uued seadused vastu võtnud: naiste raha kuulub nüüd lähimale meessugulasele.”

„Asi on hullem, kui sa arvad,” ütles Anita, veidi vanem kolleeg. Ka tema oli minu kabinetti tulnud. „Palju hullem.”

„Mul ei ole meessoost lähisugulasi,” vastasin. Ma olin täiesti rabatud. „See on täiesti põhiseadusevastane!”

„Unusta põhiseadus,” ütles Anita. „See on lihtsalt tühistatud. Ma kuulsin seda pangas, kui püüdsin …” Ta hakkas nutma.

„Võta ennast kokku,” ütlesin mina. „Me peame mõtlema.”

„Küllap sul kusagil mõni meessugulane on,” ütles Katie. „Küllap nad sepitsesid seda aastaid: mulle öeldi, et mu lähim meessugulane on mu kaheteistkümneaastane õepoeg.”

Sel hetkel löödi peauks jalaga sisse. Majja astus viis meest, kaks paari ja seejärel üks üksik, püstolkuulipildujad laskevalmis. Katie, Anita ja mina läksime mu kabinetist välja. Peaadministraator Tessa karjatas ja kükitas oma laua taha.

Paar meest olid väga noored – võib-olla kahekümnendates aastates –, kuid kolm ülejäänut olid keskealised. Nooremad olid heas vormis, teistel oli õllekõht. Neil olid seljas otse Central Castingust pärit kaitsevärvi rõivad, ja kui poleks olnud relvi, oleksin võinud naerma pahvatada, kuna ei taibanud veel, et naisterahva naer on varsti defitsiit.

„Milles on asi?” küsisin. „Te oleksite võinud koputada! Uks oli lahti!”

Mehed ei teinud minust väljagi. Üks neist – küllap ninamees – ütles oma kaaslasele: „On sul nimekiri kaasas?”

Ma proovisin nördinumat tooni. „Kes selle lõhkumise eest vastutab?” Šokk hakkas mind enda haardesse võtma: mul oli külm. Kas see oli röövimine? Pantvangide võtmine? „Mida te soovite? Me ei hoia siin raha.”

Anita nügis mind küünarnukiga, et ma vait jääksin: temal oli olukorrast juba rohkem aimu kui minul.

Auastmelt järgmine mees tõstis paberilehe. „Kes teist on rase?” küsis ta. Me vaatasime kolmekesi üksteisele otsa. Katie astus ette. „Mina,” ütles ta.

„Meest ei ole, õigus?”

„Ei, ma …” Katie hoidis käsi kaitsvalt kõhu ees. Ta oli valinud üksikemaduse nagu paljud naised neil päevil.

„Keskkool,” ütles ninamees. Kaks nooremat meest astusid lähemale.

„Tulge kaasa, proua,” ütles esimene.

„Miks?” küsis Katie. „Te ei saa lihtsalt siia sisse tungida ja …”

„Tulge kaasa,” ütles teine noorem mees. Nad haarasid tal käsivartest, vedasid kaasa. Katie hakkas karjuma, aga läks sellegipoolest uksest välja.

„Jätke järele!” ütlesin mina. Me kuulsime, kuidas tema hääl koridoris kaugenes.

„Käske jagan mina,” ütles ninamees. Tal olid prillid ja rippuvad vuntsid, kuid need ei teinud teda onulikuks. Selle aja jooksul, mida võiks nimetada minu Gileadi-karjääriks, on mul olnud juhust märgata, et käsualustest, kes ühtäkki võimu juurde pääsevad, saavad tihti selle kõige suuremad kuritarvitajad.

„Ärge muretsege, talle ei tehta viga,” ütles auastmelt järgmine. „Ta läheb turvalisse kohta.”

Ta luges nimekirjast meie nimed ette. Polnud mingit mõtet eitada, kes me oleme: nad teadsid juba. „Kus on administraator?” küsis ninamees. „See Tessa.”

Vaene Tessa ilmus oma laua tagant välja. Ta värises hirmust.

„Mis te arvate?” küsis nimekirjaga mees. „Kaubanduskeskus, keskkool või staadion?”

„Kui vana sa oled?” küsis ninamees. „Pole tähtis, see on kirjas. Kakskümmend seitse.”

„Anname talle võimaluse. Kaubanduskeskus. Võib-olla tahab mõni mees teda naiseks võtta.”

„Seisa sinna,” ütles ninamees Tessale.

„Pagan, ta on ennast täis lasknud,” ütles kolmas vanem mees.

„Ära vannu,” manitses ninamees. „Hästi. Kartlik naine, võibolla hakkab käsku täitma.”

„Vaevalt küll ükski neist hakkab,” ütles kolmas mees. „Nad on naised.” Ma arvan, et ta tegi nalja.

Kaks nooremat meest, kes olid koos Katiega välja läinud, tulid nüüd jälle uksest sisse. „Ta on kaubikus,” ütles üks.

„Kus on kaks teist niinimetatud naiskohtunikku?” küsis ninamees. „See Loretta? See Davida?”

„Nad on lõunal,” vastas Anita.

„Me võtame need kaks. Oodake koos sellega siin, kuni nad tagasi tulevad,” ütles ninamees Tessale osutades. „Siis pange ta kaubanduskeskuse autosse luku taha. Siis tooge kaks lõunastajat.”

„Kaubanduskeskus või staadion? Neile kahele siin.”

„Staadion,” ütles ninamees. „Üks neist on liiga vana, mõlemal on juristikraad, nad on naiskohtunikud. Te kuulsite käsku.”

„Mõnel puhul on see siiski raiskamine,” ütles auastmelt teine Anita poole noogates.

„Kõigevägevam otsustab,” sõnas ninamees.

Anitat ja mind kupatati trepist alla, viis järku. Kas lift töötas? Ma ei tea. Siis pandi meil käed ette raudu ja topiti meid musta kaubikusse, kus oli tugev paneel meie ja autojuhi vahel ning võrk tumedate klaasakende ees.

Meie mõlemad olime kogu selle aja vait olnud, sest mida seal öelda oligi? Oli selge, et appikarjed jäävad vastuseta. Polnud mingit mõtet kisendada või vastu kaubiku seinu viskuda: see olnuks lihtsalt tühi energiakulu. Ja nõnda me ootasime.

Vähemasti oli kliimaseade olemas. Ja istmed, millele toetada.

„Mida nad kavatsevad teha?” sosistas Anita. Me ei näinud akendest välja. Me ei näinud ka teineteisest rohkem kui ähmaseid kogusid.

„Ma ei tea,” vastasin.

Kaubik peatus – küllap kontrollpunktis –, liikus siis edasi, seejärel jäi seisma. „Lõpp-peatus,” ütles üks hääl. „Välja!”

Kaubiku tagauksed tehti lahti. Anita ronis esimesena välja. „Liiguta,” ütles üks teine hääl. Kaubikust oli raske rauduskäsi maha ronida; keegi haaras mul käsivarrest ja tõmbas, ning ma kukkusin maha.

Kui kaubik ära sõitis, seisin ebakindlalt ja vaatasin ringi. Ma olin katuseta ruumis, kus oli palju teisi inimrühmi – peaksin ütlema: teisi naisi – ja terve hulk püssimehi.

Ma olin staadionil. Kuid see polnud enam staadion. Nüüd oli see vangla.