Читать книгу Testamendid - Margaret Atwood - Страница 16

Varsti pärast isa abiellumist Paulaga juhtus koolis midagi väga häirivat. Ma ei jutusta sellest siin seepärast, et ma tahaksin õudust äratada, vaid selle tõttu, et see jättis mulle sügava mulje ning võib aidata selgitada, miks mõned meist sel ajal ja selles kohas käitusid, nagu nad käitusid.

See sündmus leidis aset usuõpetuse tunnis, mida, nagu ma olen juba maininud, andis tädi Vidala. Tema vastutas meie kooli eest ja tegelikult teiste samasuguste koolide eest – neid nimetati Vidala koolideks ‒, aga tema pilt, mis rippus iga klassitoa tagaseinal, oli väiksem kui tädi Lydia pilt. Pilte oli viis: kõige ülemine oli väike Nicole, sest me pidime iga päev tema turvalise naasmise eest palvetama. Seejärel tädi Elizabeth ja tädi Helena, siis tädi Lydia, seejärel tädi Vidala. Väikese Nicole’i ja tädi Lydia pildid olid kuldraamis, samal ajal kui teised olid kõigest hõberaamis.

Muidugi teadsime kõik, kes need neli naist on: nad olid asutajad. Aga mille asutajad, selles polnud me päris kindlad ega söandanud ka küsida: me ei tahtnud tädi Vidalat solvata ja tema väiksemale pildile tähelepanu juhtida. Shunammite ütles, et tädi Lydia pildi silmad võisid sind klassitoas jälgida ja kõrvad kuulda, mida sa ütlesid, aga ta liialdas ja mõtles asju välja.

Tädi Vidala istus oma suurel laual. Ta tahtis, et tal oleks meist hea ülevaade. Ta käskis meil lauad ettepoole ja üksteisele lähemale nihutada. Siis ütles ta, et nüüd oleme küllalt vanad, et kuulda ühte kõige tähtsamat piiblilugu – tähtsat seetõttu, et see oli Jumala sõnum tüdrukutele ja naistele, seega peame hoolega kuulama. See oli lugu kaheteistkümneks lõigatud liignaisest.

Shunammite, kes istus minu kõrval, sosistas: „Ma tean juba seda lugu.” Becka, kes istus teisel pool, asetas lauaplaadi all käe minu käele.

„Shunammite, ole tasa,” ütles tädi Vidala. Nina nuusanud, jutustas ta meile järgmise loo.

Ühe mehe liignaine – see oli omalaadne teenijanna – jooksis omaniku juurest ära, tagasi oma isakoju. See oli temast väga sõnakuulmatu. Mees läks teda tagasi tooma, ning kuna ta oli lahke ja andestav mees, palus ta vaid seda, et saaks naise tagasi. Isa, kes tundis reegleid, ütles jah – ta oli oma tütres pettunud, kuna too oli nõnda sõnakuulmatu – ja kaks meest sõid õhtust, et oma kokkulepet tähistada. Kuid see tähendas, et mees ja tema liignaine jäid teeleminekuga hilja peale, ja kui pimedaks läks, otsisid nad varjupaika linnas, kus mees kedagi ei tundnud. Aga üks suuremeelne linlane ütles, et nad võivad ööseks tema majja jääda.

Aga mõned teised linlased, keda täitsid patused kihud, tulid maja juurde ja nõudsid, et reisimees nende kätte antaks. Nad tahtsid temaga häbiväärseid asju korda saata. Himuraid ja patuseid asju. Aga see oleks meeste vahel olnud eriti jumalavallatu, sellepärast saatsid suuremeelne mees ja reisimees õue hoopis liignaise.

„Noh, ta oli selle ära teeninud, kas te ei arva?” küsis tädi Vidala. „Ta poleks pidanud ära jooksma. Mõelge kõigile neile kannatustele, mida ta teistele inimestele põhjustas!” Aga kui saabus hommik, ütles tädi Vidala, tegi reisimees ukse lahti, ja liignaine lamas lävel. „Tõuse üles,” ütles mees talle. Aga naine ei tõusnud, sest ta oli surnud. Patused mehed olid ta tapnud.

„Kuidas?” küsis Becka. Tema häält oli vaevu kuulda; ta pigistas kõvasti mu kätt. „Kuidas nad ta tapsid?” Kaks pisarat veeres mööda tema põski.

„Kui mitu meest korraga tüdruku kallal himuraid tegusid teevad, võib see ta tappa,” ütles tädi Vidala. „See lugu oli Jumala viis meile öelda, et me peame oma saatusega rahul olema ja ei tohi selle vastu mässata.” Naine oleks pidanud peremeest austama, ütles ta. Kui ei, oli tulemus selline. Jumal määras alati kuriteole sobiva karistuse.

Ma sain loo lõpu teada hiljem: kuidas reisimees liignaise surnukeha kaheteistkümneks tükiks lõikas ja saatis ühe tüki igale Iisraeli hõimule, kutsudes neid oma liignaise kuritarvitamise eest kätte maksma ja mõrtsukaid ära tapma, ja Benjamini sugu keeldus, sest tapjad olid benjaminlased. Järgnenud kättemaksusõjas pühiti maa pealt peaaegu kogu Benjamini sugu, ja kõik nende naised ja lapsed tapeti. Siis arutasid ülejäänud üksteist hõimu, et kaheteistkümnendat maa pealt pühkida oleks halb, seepärast lõpetasid nad tapmise. Ellujäänud benjaminlased ei tohtinud ametlikult ühegi teise naisega abielluda, et rohkem lapsi saada, sest teised hõimud olid selle vastu vandetõotuse andnud, aga neile öeldi, et nad võivad mõningaid tüdrukuid röövida ja mitteametlikult nendega abielluda, mida nad tegidki.

Aga sel ajal me loo lõppu ei kuulnud, sest Becka puhkes nutma. „See on jube, see on jube!” ütles ta. Kõik teised istusid hiirvaikselt.

„Võta end kokku, Becka,” ütles tädi Vidala. Kuid Becka ei suutnud. Ta nuttis nii ohjeldamatult, et mina arvasin, et tal jääb hing kinni.

„Kas ma võin teda emmata, tädi Vidala?” küsisin viimaks. Meid julgustati teiste tüdrukute eest palvetama, kuid üksteist mitte puudutama.

„Küllap vist,” ütles tädi Vidala vastutahtsi. Ma panin käed ümber Becka ja ta nuttis mu õla najal.

Tädi Vidalat pahandas Becka meeleseisund, kuid ta oli ka mures. Becka isa polnud komandör, kõigest hambaarst, aga ta oli tähtis hambaarst ja tädi Vidalal olid halvad hambad. Ta tõusis ja läks klassist välja.

Mõne minuti pärast tuli tädi Estée. Tema kutsuti kohale siis, kui oli vaja meid rahustada. „Pole midagi, Becka,” ütles ta. „Tädi Vidala ei tahtnud sind hirmutada.” See polnud päris tõsi, aga Becka jättis nutu ja hakkas luksuma. „Sellele loole võib ka teise pilguga vaadata. Liignaine kahetses oma tegu ja tahtis oma süüd heaks teha, sellepärast ohverdas ta enda, et need nurjatud mehed lahket reisimeest ei tapaks.” Becka pööras kergelt pead: ta kuulas.

„See oli liignaisest vapper ja üllas, kas te ei arva?” Kerge noogutus Beckalt. Tädi Estée ohkas. „Me kõik peame teiste aitamiseks ohvreid tooma,” ütles ta rahustaval toonil. „Mehed peavad ohvreid tooma sõjas ja naised peavad ohvreid tooma teistmoodi. Nõnda on asjad jagatud. Nüüd võime kõik natuke maiustada, et tuju paremaks läheks. Ma tõin meile natuke kaeraküpsiseid. Tüdrukud, te võite suhelda.”

Me istusime seal ja sõime kaeraküpsiseid. „Ära ole selline titt,” sosistas Shunammite Beckale. „See on kõigest üks lugu.”

Tundus, et Becka ei kuulnud teda. „Ma ei lähe mitte kunagi mehele,” sosistas ta peaaegu enda ette.

„Küll sa lähed,” vastas Shunammite. „Kõik lähevad.”

„Ei lähe,” ütles Becka, aga ainult mulle.