Читать книгу Testamendid - Margaret Atwood - Страница 17

Mõni kuu pärast Paula abiellumist minu isaga tuli meie majapidamisse teenijanna. Tema nimi oli Ofkyle, sest minu isa oli komandör Kyle. „Küllap tal oli varem teine nimi,” ütles Shunammite. „Mõne teise mehe nimi. Neid antakse käest kätte, kuni nad lapse saavad. Nad kõik on niikuinii libud, nad ei vaja tõelisi nimesid.” Shunammite ütles, et libu on naine, kes on käinud rohkemate meestega kui oma abikaasa. Kuigi me päriselt ei teadnud, mida „käimine” tähendas.

Ja teenijannad on ilmselt kahekordsed libud, ütles Shunammite, sest neil pole isegi abikaasat. Aga te ei tohiks teenijannade vastu jäme olla ega neid libudeks nimetada, ütles tädi Vidala nina pühkides, sest nad osutavad lunastuseks kogukonnale teeneid ja meie kõik peaksime neile selle eest tänulikud olema.

„Ma ei saa aru, miks tähendab libuks olemine teene osutamist,” sosistas Shunammite.

„Laste pärast,” sosistasin vastu. „Teenijannad saavad lapsi teha.”

„Mõned teised naised saavad ka,” ütles Shunammite, „ja nad ei ole libud.” See oli tõsi, mõned naised said lapsi, nagu ka mõned majandusnaised: me olime neid nende kummuva kõhuga näinud. Aga paljud naised ei saanud lapsi. Iga naine tahab last, ütles tädi Estée. Iga naine, kes polnud tädi või martha. Sest kui sa polnud ei tädi ega martha, ütles tädi Vidala, mis kasu sinust siis üldse oli, kui sa last ei saanud?

Teenijanna saabumine tähendas seda, et mu vastne võõrasema Paula tahtis last, kuna ta ei pidanud mind oma lapseks: minu ema oli Tabitha. Aga kuidas oli komandör Kyle’iga? Paistis, et ka tema ei pidanud mind oma lapseks. Tundus, et ma olin neile mõlemale nähtamatuks muutunud. Nad vaatasid mind ja minust läbi, ja nägid seina.

Kui teenijanna meie majapidamisse tuli, olin ma Gileadi mõõdupuu järgi peaaegu naiseeas. Ma olin pikem, mu nägu oli pikerguse kujuga ja mu nina oli kasvanud. Mul olid tumedamad kulmud, mitte puhmaskulmud nagu Shunammite’il või õhukesed nagu Beckal, vaid kaarjad, ning tumedad ripsmed. Mu juuksed olid paksemad ja mitte enam hiirepruunid, vaid kastanivärvi. See kõik meeldis mulle ja ma vaatasin peeglist oma nägu ning pöörasin end, et seda iga nurga alt näha, hoolimata hoiatustest edevuse eest.

Häirivam oli see, et mu rinnad paisusid ja mul olid hakanud karvad tärkama sellistel kehapindadel, kus neid poleks pidanud olema: säärtel, kaenlaalustes ja häbiväärt kohal, millel oli palju ümberütlevaid nimesid. Kui see oli kord tüdrukuga juhtunud, polnud ta enam hinnaline õis, vaid palju ohtlikum olend.

Meid oli koolis sellisteks asjadeks ette valmistatud: tädi Vidala oli pidanud terve hulga piinlikke illustreeritud loenguid, mis pidid meid informeerima naise rollist ja kohusest tema kehasse puutuvas – abielunaise rollist –, aga need polnud kuigi informatiivsed ega julgustavad. Kui tädi Vidala uuris, kas küsimusi on, siis polnud ühtegi, sest millest alustada? Ma tahtsin küsida, miks see pidi nii olema, ent teadsin juba vastust: sest selline oli Jumala tahe. Nõnda keerutasid tädid ennast kõigest välja.

Peagi võisin oodata, et mu jalge vahelt hakkab verd tulema: see oli juba paljude teiste koolitüdrukutega juhtunud. Miks poleks Jumal võinud seda teisiti korraldada? Aga ta tundis vere vastu erilist huvi – seda teadsime pühakirja salmidest, mida oli meile ette loetud: veri, puhastumine, veel verd, veel puhastumist, veri, mida valati ebapuhaste puhastamiseks, ehkki sa ei tohtinud oma käsi veriseks teha. Veri oli roojane, eriti siis, kui see tüdrukutest välja voolas, aga kord oli see Jumalale meeldinud, kui seda tema altaritele valati. Kuigi ta oli sellest loobunud – ütles tädi Estée – puu- ja köögiviljade, vaikse kannatuse ja heategude kasuks.

Niipalju kui mina aru sain, oli täiskasvanud naise keha üks suur püünis. Kui oli auk, pidi sellesse midagi pistma, ja välja pidi tulema midagi muud, ja see käis kõikide aukude kohta: auk seinas, auk mäes, auk maas. Oli nii palju asju, mida sai selle täiskasvanud naise kehaga ette võtta või mis võis viltu minna, et ma hakkasin mõtlema, et elaksin ilma selleta paremini. Ma kaalusin, kas võiksin söömata olles seda kõhnemaks saada, ja ühe päeva ma seda ka proovisin, aga mu kõht oli nii tühi, et ma ei suutnud oma otsusele kindlaks jääda ja läksin keset ööd kööki ning sõin supipotist kanaliharibasid.

Mu pulbitsev keha polnud mu ainuke mure: minu populaarsus koolis oli märkimisväärselt langenud. Teised ei võtnud minu arvamusi enam kuulda, mind ei meelitatud enam. Tüdrukud katkestasid vestluse, kui ma lähenesin, ja silmitsesid mind kummaliselt. Mõni keeras koguni selja. Becka seda ei teinud – ta istus ikka veel minu kõrval –, aga ta vaatas otse enda ette ega libistanud laua alt kätt, et minu kätt hoida.

Shunammite väitis endiselt, et on mu sõbranna, osalt kindlasti sellepärast, et ta polnud teiste hulgas populaarne, aga nüüd osutas tema sõprusega mulle teene, mitte vastupidi. See kõik tegi mulle haiget, ehkki ma ei saanud ikka veel aru, miks õhkkond oli muutunud.

Teised siiski teadsid. Küllap olid kuulujutud suust suhu ringi käinud: minu võõrasemalt Paulalt meie marthade kaudu, kes märkasid kõike, ja seejärel nende suust teistele marthadele, kellega nad asjatoimetusi tehes kokku said, ja seejärel nendelt marthadelt nende perenaistele ja naistelt tütardele, mu kooliõdedele.

Milline see uudis oli? Osalt see, et ma olin oma võimuka isa soosingu kaotanud. Mu ema Tabitha oli olnud mu kaitsja, aga nüüd oli ta läinud ja mu võõrasema ei soovinud mulle head. Kodus ei teinud ta minust välja või siis karjus mu peale: Korja see üles! Ära looderda! Ma püüdsin tema silma alt eemale hoida nii palju kui võimalik, aga isegi mu suletud uks oli talle küllap solvav. Ilmselt ta teadis, et ma varjan end selle taga ja mõtlen kibedaid mõtteid.

Kuid mu populaarsuse langusel oli mõjuvam põhjus kui isa soosing. Ringles uus informatsioonikild, mis oli mulle väga kahjulik.

Alati, kui rääkida oli mõni saladus – iseäranis šokeeriv saladus –, meeldis Shunammite’ile olla sõnumitooja.

„Arva ära, mida ma teada sain,” ütles ta ühel päeval, kui me parajasti lõunavõileibu sõime. Oli päikesepaisteline keskpäev: meil lubati väljas kooli murul piknikku pidada. Krunti ümbritses kõrge tara, mille peal oli lõiketeradega okastraat, ja kaks inglit seisid väravas, mis oli lukus, välja arvatud siis, kui tädide autod sisse või välja sõitsid, seega olime täiesti väljaspool ohtu.

„Mida?” küsisin. Võileibadel oli kunstjuustusegu, mis oli meie koolivõileibadel asendanud tõelise juustu, kuna tõelist juustu vajasid meie sõdurid. Päike paistis soojalt, rohi oli pehme, ma olin sel päeval majast välja lipsanud, nii et Paula mind ei näinud, ja olin hetkeks oma eluga üsna rahul.

„Su ema polnud sinu pärisema,” ütles Shunammite. „Sind võeti su pärisemalt ära, sest ta oli libu. Aga ära muretse, see pole sinu süü, sest sa olid liiga väike, et seda teada.”

Mu kõht tõmbus kokku. Ma sülgasin suutäie võileiba murule. „See pole tõsi!” Ma peaaegu karjusin.

„Rahune maha,” ütles Shunammite. „Nagu ma ütlesin: see pole sinu süü.”

„Ma ei usu sind,” vastasin.

Shunammite heitis mulle kaastundliku, kahjurõõmsa pilgu. „See on tõsi. Minu martha kuulis kogu lugu sinu marthalt, ja tema kuulis seda su värskelt võõrasemalt. Naised teavad selliseid asju – mõned neist said oma lapsed samamoodi. Mind siiski mitte, mina sündisin korralikult.”

Sel hetkel vihkasin ma teda tõesti. „Kus mu pärisema siis on?” nõudsin. „Kui sa kõike tead!” Sa oled tõeliselt, tõeliselt alatu, oleksin tahtnud öelda. Mulle hakkas koitma, et küllap ta on mu reetnud: enne kui ta mulle ütles, oli ta juba teistele tüdrukutele rääkinud. Seepärast nad olidki nii jahedaks muutunud: ma olin rüvetatud.

„Ma ei tea, võib-olla on ta surnud,” ütles Shunammite. „Ta varastas su Gileadist ära, ta püüdis läbi metsa ära joosta, ta tahtis sind üle piiri viia. Aga nad jõudsid talle järele ja päästsid su. Sul vedas!”

„Kes nad?” küsisin jõuetult. Mulle seda lugu rääkides mälus Shunammite endiselt. Ma vaatasin tema suud, millest tuli lagedale mu hukatus. Tema hammaste vahel oli oranži juustuasendajat.

„Tead küll – nemad. Inglid ja silmad ja nemad. Nad päästsid su ja andsid Tabithale, sest tema last ei saanud. Nad osutasid sulle teene. Sul on nüüd palju parem kodu kui selle libuga.”

Ma tundsin, kuidas veendumus läbi mu keha üles roomab otsekui halvatus. Lugu, mida Tabitha ikka jutustas: minu päästmine ja kurjade nõidade eest pagemine – see oli osalt tõsi. Kuid ma polnud kinni hoidnud mitte Tabitha käest, see oli olnud mu pärisema käsi – mu libust pärisema käsi. Ja meid ei ajanud taga nõiad, vaid mehed. Küllap neil olid püssid, sest sellistel meestel olid alati püssid.

Tabitha valis siiski minu. Ta valis mu kõigi teiste oma emadelt ja isadelt ära kistud laste hulgast. Ta valis minu ja ta pidas mind kalliks. Ta armastas mind. See osa oli tõsi.

Kuid nüüd olin ma ematu, sest kus oli mu pärisema? Ma olin ka isatu – komandör Kyle oli minuga niisama vähe sugulane nagu kuumees. Ta talus mind vaid seepärast, et ma olin Tabitha projekt, tema mänguasi, tema lemmik.

Pole siis ime, et Paula ja komandör Kyle tahtsid teenijannat: nad tahtsid minu asemel päris last. Mina ei olnud kellegi laps.

Shunammite mälus endiselt ja vaatas rahulolevalt, kuidas tema sõnum kohale jõudis. „Ma seisan sinu eest,” ütles ta oma kõige vagama ja võltsima häälega. „See ei muuda sinu hinge. Tädi Estée ütleb, et taevas on kõik hinged võrdsed.”

Ainult taevas, mõtlesin mina. Ja see siin pole taevas. See on madude ja redelite maa, ja ehkki ma olin kord elupuu najale toetatud redeli kõrgel pulgal, olin nüüd mööda madu alla libisenud. Kui meeldiv oli teistel mu langemist jälgida! Pole siis ime, et Shunammite ei suutnud hoiduda nii hävitava ja meeldiva uudise levitamisest. Ma kuulsin oma selja taga juba itsitamist: Libu, libu, libutütar.

Küllap teadsid ka tädi Vidala ja tädi Estée. Küllap need kaks teadsid algusest peale. See oli seda laadi saladus, mida tädid teadsid. Marthade sõnul just nii nad oma võimu saidki: saladuste teadmise tõttu.

Ja tädi Lydia – kelle kurblik-naeratavat nägu ja inetut pruuni vormikleiti kujutav kuldraamis pilt rippus meie koolitubade tagaseinal – pidi teadma kõige rohkem saladusi, sest temal oli kõige rohkem võimu. Mida tädi Lydial minu täbara olukorra kohta öelda on? Kas ta aitab mind? Kas ta saab mu õnnetusest aru, kas ta päästab mu? Aga kas tädi Lydia oli üldse päris inimene? Ma polnud teda kunagi näinud. Võib-olla oli ta nagu Jumal – ühtaegu tõeline ja ebatõeline. Mis oleks, kui ma palvetaksin õhtul tädi Lydia, mitte Jumala poole?

Hiljem samal nädalal tegin proovi. Aga see idee oli liiga mõeldamatu – palvetada naisterahva poole –, seetõttu loobusin.