Читать книгу Westoffhauseni häärberi saladus - Margit Peterson - Страница 10

Rohelistes ürpides inimesed siblisid edasi-tagasi. Ralfil kohendati hapnikumaski, mille peale mees silmad avas ja kliinilisest surmast ärkas.

“Tere tulemast tagasi!” patsutas hooldusõde mehe põske.

“Siin on teie maja võtmed. Olite hinge heitmas, kui teie tütar teid suurest vereloigust leidis ja kiirabi kutsus. See kõik juhtus viie ööpäeva eest. Oht on nüüd möödas. Ärge rääkige. Peate kosuma. Teie tütar tuleb teid pärast lõunapausi jälle külastama. Ta on teil ikka väga armsake ja hooliv. Vist isasse. Kõik saab korda!” muheles kena nooremapoolne pikkade ja sihvakate jalgadega blond nukunäoga raviarst. Naeratas siis ja sulges enda järel intensiivravipalati ukse.

“Oh, kas mu armas tütreke tõesti päästis mu elu?” küsis Ralf endalt.

Ta püüdis oma vasakut kätt liigutada, kuid see oli sidemes ja valu täis. Siis meenus talle see raske öö, mil ta oma mured alkoholi uputada üritas. Kõik tegi kohutavalt haiget. Teda ajas närvi mask näo ees ja ta üritas seda uuesti parema käega eemaldada, kuid õnneks märkas tema tegevust hooldusõde ja manitses meest korrale alluma.

“Vabandust, et ma isiklikuks muutun, aga kes on Marelle? Mul oli kunagi sellenimeline klassiõde, kellega isegi mõned aastad ühte koolipinki sai jagatud, aga tänaseks ei tea ma temast midagi. Tal jäi kool pooleli, kuna ta sai varakult emaks, ja pärast seda kadus mul temaga kontakt. Vabandan, et ma nii... Lihtsalt see nimi pani meenutama, “ põrnitses õde uurival pilgul Ralfi.

“Kas, kas... see torbik peab mul näo ees olema?” kergitas Ralf hapnikumaski.

“Oh jaa, kannatust! Pärast lõunauinakut lubas teie raviarst doktor Marjapuu teid uuesti külastada, siis selgub teie edasine saatus. Mina ei saa teil lubada seda eemaldada. Ja veel kord vabandust, et ma nii isiklikuks muutusin! Olen homme ka tööl, lausa pikka vahetust, ehk õnnestub siis suhelda. Praegu aga hoidke ilusasti mask näo ees. Süst, mille teile tegin, peaks ka kohe mõjuma hakkama ja rahuliku une tooma. Ilusat uinakut!” soovis õde Ralfile ja mehe silmalaud muutusidki hetkega tinaraskeks.

Ralfile manustati rahusteid ja tugevaid valuvaigisteid, kuna tal oli ulatuslik verekaotus ja vasakule käele tuli lausa operatsioon teha. Mõned päevad oli teda kunstlikus koomas hoitud, et paranemine tõhusam oleks. Õde istus avatud palatiukse ees laua taga, tegeles rohupudelitega ja jälgis ühe silmaga ekraani, mis näitas kogu palatit, nagu ikka intensiivraviosakonnas.

“Issi, kallis issi, sa oled elus!” rõõmustas Mari-Liis paari tunni pärast palatisse jõudes, nähes avali silmadega Ralfi lakke vaatamas.

“Ma olin nii mures sinu pärast, kallis issi! Ma arvasin juba vahepeal, et sa sured ära. Aga siis arstid rääkisid, et hoiavad su nõrga tervise pärast sind kunstlikus koomas, ja ma rahunesin veidi. Mina lihtsalt ei taha sinuta elada!

Kujutad sa ette, ma läksin elus esimest korda kirikusse, aga mõtteis palvetasin sinu eest kogu aeg. See kõik tuli juhuslikult minu teele, kui lonkisin sihitult mööda linna ja peatusin kiriku ees. Tavaliselt on mul kirikute suhtes mingisugune hirm.

Kunagi Kerdo ja Keiro rääkisid, et kirikutes kummitab ja kõik endised kirikuõpetajad on maetud kiriku sisse, valatud põrand peale ja sealsamas käiakse armulaual. Mul läks toona süda lausa pahaks. Isegi õhtupimedas ei julgenud ma kunagi kirikutest mööduda, mõtlesin et surnud kirikuõpetaja vaim tuleb majast välja, lämmatab mu ja matab ka põranda alla. Selle hirmu olid ka Kerdo ja Keiro minusse süstinud.

Ja kohutavalt kartsin vareseid, kuna alati, kui linnas kedagi maeti, oli surnuaed neist tulvil ja nad kraaksusid kõrvulukustavalt. Üks naabritädi, kes kunagi ronga oli endale kodustanud, ütles, et varestest tuleb eemale hoida, et kõikide surnute hinged lähevad vareste sisse ja läbi nende lindude hakkavad surnud meid jälitama. Ma siis kartsin, et kui vares mind puudutab või mina teda, siis ma suren ära.

Küll aga mainis naabritädi, et rongad on sünnilinnud, nad ennustavad uue ilmakodaniku sündi, kuigi mina olin kuulnud, et toonekured toovad noka otsas lapsi. Toonekure juttu ma tegelikult ei uskunud, kuid naabritädi suutis mind varestelegendi uskuma panna ja ikka päris pikkadeks aastateks. Nüüd ma vist seljatasin selle müüdi.

Katsusin kiriku ust ja see avanes. Värisesin hirmust üle kere, kuna see suur maja tekitas õõvastust ja kartsin sõimata saada. Pealegi tundsin ennast murdvargana. Arvasin, et kirikut võivad külastada vaid need, kes on ristitud ja leeritatud. Aga mina polnud isegi pühapäevakoolis käinud. Siis ilmus justkui nõiaväel kusagilt lahke kirikuõpetaja ja kutsus mind sisse. Minu hämmastuseks ei olnudki vaimulik pika habemega vana ja küürus mees, vaid tegu oli noore naisterahvaga, kes poole aasta eest alles tuli linna jumalasulaseks.

Ja tead, ta ei sundinudki mind palvetama! Naine näitas mulle rõdul olevat orelit, millest ta sellised hääled välja võlus, et mul vist tõusid lausa juuksed pähe püsti. Siis näitas ta mulle vitraaže, mida pühapäevakooli kunstiklassi õpilased teinud olid. Mulle meeldis väga üks inglivitraaž ja õpetaja kinkis selle lahkelt mulle. Veel kinkis ta mulle peotäie pühitsetud kirikuküünlaid ja õnnistas mind ja siis ma lahkusin.

Lubasin veel kirikut külastada, aga pole jõudnud. Küll ma veel jõuan.

Viisin need kingitused kõik Westoffhauseni hääbreri kuuri, kuna sinna pordumajja, kus Marelle elab, ma küll midagi ei vii, sest seal tehakse kõik väärtuslikumad asjad viinarahaks. Ja pealegi olen ma mõned ööd üldse sealsamas majas elava vanamemme juures veetnud, kuna Marellel käivad kahtlased külalised ja mul pole niikuinii seal uberikus kusagil ööbida ka. Ühe öö ma küll olin seal vanade vatitekkide kuhila otsas, aga siis jooksid öösel rotid üle minu ja ma pidin närvivapustuse saama. Ehmatasin üles ja hakkasin unesegasena karjuma. Marelle käratas, et kui ma vait ei jää, siis ta kutsub politsei või viskab mind üldse tänavale. Astusin korteri uksest välja parasjagu naabrist vanamemmega ühel ajal, kui kell lõi hommiku kuuendat tundi. Memm oli varajane, ta ärkas juba kella viie paiku hommikul. Jäime memmega mitmeks tunniks juttu puhuma. Aitasin tal veidi aias kõpitseda ja siis ta pakkus mulle ulualust. Magasin lausa kella üheni päeval, kuni ärkasin magusa kakaoaroomi ja pannkoogilõhna peale. Tundsin ennast üle mitme ööpäeva taas armastatuna. Tundsin ennast inimesena, kellelegi vajalikuna nagu siis, kui veel sinu juures elasin, kallis issi!” jutustas Mari-Liis kõigest ühe hingetõmbega Ralfile.

Ja ta ei suutnudki enam Marelle kohta ema ega emps öelda.

“Nüüd on mul põhjust edasi elada!” tõstis Ralf maski äärt ja ta silmist voolasid pisarad.

“Härra, Eischen, mul on teile rõõmusõnum! Te ei vaja enam hapnikumaski!” astus palatisse Ralfi raviarst, kena ja veetlev naine, keda nähes Ralfi silm lausa puhkas.