Читать книгу Westoffhauseni häärberi saladus - Margit Peterson - Страница 8

“No, tohoh tonti! Kes teid siis halli mängima lubas tulla!?” astus Marelle kriuksuvast uksest sisse, püha viha täis, nähes lapsi keelatud mängumaal. Hea, et ämblikmees Kerdo selle peale redelilt alla ei kukkunud.

“Emme, Kerdo ja Keiro käskisid mul siia mängima tulla. Mina ei ole midagi teinud, “ hakkas Mari-Liis vabandusi otsima.

“Ei noh, muidugi! Sina olid puu otsas, kui pauk käis! Poisid käsivad sul peas ees põlevasse ahju pugeda ja sa poed ka, on ju!?” pahandas naine oma võsukese peale.

“Ei taha põlevasse ahju! Ei taha!” oli terve hall laste kisa täis, mille peale ka Ralf kuurist tuppa jooksis.

“Mis siin toimub?!” käratas perepea omakorda.

“Issi, ähä-ähä, Kerdo ja Keiro, ähä-ähä...” tahtis Mari-Liis triibulistest pükstest pääseda, kuid Ralf kamandas kõik kolm jõmpsikat nurka seisma. Keiro, õrnahingeline poiss, hakkas seal nii südantlõhestavalt nutma, et Marellel hakkas temast lausa kahju. Ralfiga nõu pidanud, otsustasid nad lapsed mängutuppa kutsuda ja neile pika loengu pidada. Lapsed kuuletusid ja lubasid sõnakuulelikeks hakata, kuna ultimaatum, mille Marelle esitas, et kõik kolm jäävad pikaks ajaks koduaresti ega tohi enam koos mängida, pani paharetid mõtlema.

“Aga tädi Marelle, me tahtsime ju vaid aidata teil remonti teha. Ja tapeedi all on nii ilusad pildid, ma ise nägin, “ tegi Kerdo kätega suuri ja ovaalseid ringe. Poiss oli nii õhevil, et ta silmad olid peas nagu suured tõllarattad.

“Mis piltidest sa räägid? Sa oleksid võinud redelilt ennast vigaseks kukkuda, “ pahandas Marelle, kuid tema noomituse katkestas Ralf.

“Ära sa nüüd õudusjuttudega lapsi ka vastu ööd hirmuta! Tahad öelda, et sa ise lapsena kuulasid alati vanemate sõna? Vaevalt!” astus ta laste kaitseks välja.

See oli liiast. Lapsevanemad peaksid ikka niisugustes olukordades ühel meelel olema. Öeldu lisas muidugi õli tulle. Kardo kasutas kohe juhust ja jooksis mängutoast luba küsimata välja ja otse halli, et oma avastust tõestada. Kogu seltskond järgnes talle. See, mille poiss mitmekihilise tapeedi alt avastanud oli, oli tõesti imetlusväärne. Sealt vaatasid vastu iidsed seinamaalingud, mis olid imekombel hästi säilinud. Ralf oli silmnähtavas vaimustuses ja lubas neid oma restauraatorist sõbrale näidata, sest tal tekkis plaan need taastada.

Aeg oli jõudnud õhtusse ja Kardo tuli poegadele järele. Kuna selleks ajaks olid Ralf, Marelle ja lapsed ühise keele leidnud, otsustasid nad üheskoos Kardo eest insidenti varjata.

“Issi, kuule! Kerdo ütles, et ta kuulis mingeid nutva lapse hääli meie majas. Kas Kerdo valetas vä? Kes see väike laps meie majas on? Kui ma ükskord üksinda salaja halli mängima läksin, kuulsin ka. Ma ehmatasin ja tulin ruttu sealt ära, “ puistas väike Mari-Liis südant.

Ralf oli segaduses. Temani olid jõudnud küll jutud kunagi halli all keldrikorrusel olnud kaagist ehk võllast, kus kurjategijaid hukati, kuid Ralf liigitas need, nagu alati, tühjade külajuttude alla ja sellega asi piirduski. Kuigi tõele näkku vaadates kahtles Ralf juba paljudes asjades, aga ei tunnistanud ikkagi ühtegi paranähtust. Pealegi oli tal üksinda häärberis viibides kõhe ja öösiti kadus tihti uni. Aga siis meenus talle kadunud vanavanaisa õpetus juua klaasitäis suhkruvett, mida ta ka tegi, ja pärast seda uinus taas nagu kott.

Tegelikult oli Ralfil plaan ka üks aias olev konnatiik kinni valada, kuna sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, aga tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi ja kartis, et tiik võis kassidele saatuslikuks saada, kuna hais, mis sealt sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe laibalehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada, kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade ilmadega. Üleaedsel oli taas selle jaoks oma versioon varrukast võtta. Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui nende füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nagu külajuttudel, nii on ka legendidel tõeiva sees.

Kunagi ühel grilliõhtul väisas Ralfi sõjaväekaaslane koos sõbraga Ralfi. Sõjaväekaaslase sõber juhtus olema soolapuhujast esoteerik, kes kohe mööda aeda pendeldama hakkas ja väitis, et pool aiast on halva energeetikaga. Ralfil viskas kops üle maksa, ta võttis esoteeriku pendli ja uputas selle haisutiiki. Pärast seda hakkas peremehe elu muidugi rööpast välja minema, kuid Ralf ei uskunud, et selle taga võib üks ullikesest soolapuhuja olla. Samas meenus talle seik noorusajast, kuidas kord Valka linnas üks mustlanna ta nurga taha tiris ja talle ajaloolist pärandust ennustas. Ralf naeris mustlase välja, aga Westoffhauseni häärberi omanik sai temast ikka.