Читать книгу Westoffhauseni häärberi saladus - Margit Peterson - Страница 12

“Tere hommikust, härra Eischen! Kuidas meil siin nüüd kulgeb? Põsed nii roosad. See näitab, et eluvaim on tagasi tulnud. Seda on rõõm näha. Ahjaa, eile jäi mul teiega jutuajamine pooleli. Ma ikka selle Marelle pärast. Ega ta juhuslikult teie naine ole? Ma vaatasin, et teie tütreke on nii Marelle nägu, lausa ema suust kukkunud, võiks öelda. Esimese hooga lausa ehmatasin, kuna just sellisena on Marelle mu mällu talletunud. Ega ma ometi eksi?”

Sama õde oligi taas tööl. Ralfile tundus õde väga tüütu, kuid viisaka mehena ei tahtnud ta seda välja näidata. Hulk mõtteid jooksis ta peast läbi. Ralfile meenusid ilusad ajad Marellega, kui nende suhe veel õitses, ja talle tegi see teema valu. Mees vaikis veidi, kuid õe küsiv pilk ei lahkunud temalt hetkekski. Ega vist pääsu ole, mõtles mees, neelas pisarad alla ja hakkas rääkima.

“Jah, minu eksnaise nimi on tõesti Marelle...”

“Jee! Ma teadsin, ma teadsin! Ma tundsin teie tütres Marelle ära! Ma olen nii õnnelik! Tänane päev sai kohe päikest täis!” hüüdis tüütu õde vahele.

Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, midagi halba ei tohtinud ta Marelle kohta rääkida isegi kogemata, kuna tegu oli ikkagi eksnaise kunagise klassiõega, lausa pinginaabriga. Ralf mäletas, et kooliajal jagati pinki ikka parima sõbraga.

Tegelikult ei olnudki Ralf keelekandja. Ta hoidis igasugustest keelelaksutamistest eemale. Pigem oli ta tuntud kui üks usaldusväärsemaid sõpru, kellega võis ka luurele minna, sest ta ei reetnud kunagi. Kui keegi seltskonnas hakkaski kedagi klatšima, oli Ralf see mees, kes sekkus ja arvustatava positiivsed küljed välja tõi. Ralf lihtsalt ei kannatanud silmakirjalikkust, vaid ütles paljud asjad otse välja. Küll oli ta vahel põikpäine, nagu jäära tähtkujus sündinud inimestele loomuomane on.