Читать книгу Westoffhauseni häärberi saladus - Margit Peterson - Страница 6

Westoffhauseni häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada meetrit merepiirist. Rohelise hoone ümbrust ehib konnatiikidega hiigelaed. Küngast ümbritseb vana metallnikerdustega piire, mille postide tipud on mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees olla väidetavalt seal oma eluotsa leidnud.

Aias kasvab palju puid, mõne vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa kahesaja aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis kunagi täitis töölishoone funktsioone. Sellest olid kahjuks alles vaid varemed. Pärast majapaberite ülesleidmist lasi peremees hoone algsel kujul taastada. Puukuur on ainuke uusehitis, mis kuidagi hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui häärber talle pärandati.

Pärandus langes talle sülle nagu välk selgest taevast, tal polnud aimugi oma rikka vanavanaonu olemasolust, kellele häärber omal ajal kuulus. Nõukogude ajal oli sellest saanud linnasakste korterelamu. Massiivsete võlvkaartega elutoad ei tahtnud sooja pidada ja elamine kippus ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi ärklikorrus ehitati üldse aastakümneid hiljem.

Hoone olevat kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile, kes oli Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat suvehäärbereid olnud päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete saatusest Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll pärast päranduse sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid siiani on tal vaid ebaselgeid oletusi. Keegi ajaloolane teadis küll rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks põlenud ja uuesti üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus.

Väidetavalt olla päris mitme majaelaniku hing punase kuke noka vahele jäänud ja häärberis pidavat kummitama, kuid Ralf ei taha seda kuidagi endale tunnistada. Kui Marelle kaebas Ralfile ööhäältest, soovitas viimane naisel hulluarstil ära käia. Küll panid meest aga mõtlema toona nelja-aastase Mari-Liisi sõnad, et õhtuti, kui vanemad on talle unejutu lugemise lõpetanud ja ära läinud, tuleb üks kollastes rõivastes haldjatädi, naeratus näol, ja teeb tüdrukule pai. Alles pärast seda pidavat Mari-Liisil uni tulema.

Marelle kuulis pööningukorrusel pidevalt kiige kääksumist ja samme, kuid Ralf vaatas teda altkulmu, lõi käega ja sulges enda järel ukse. Pööningukorrusel asus ka Mari-Liisi magamistuba, tütar rääkis, et haldjas lahkub alati tema toa kõrval asuvasse pööningukambrisse, just sinna, kus ema samme kuuleb. Tüdruk kummitust ei kartnud, ta pidas haldjat pigem oma õeks, keda ta nii väga endale igatses. Kõigest sellest said ema ja tütar vaid omavahel rääkida, see oli teema, mis neid lähendas. Kahjuks ainus teema.

Ralf oli küll väga skeptiline, kuid sisimas uskus, et naine ja tütar ei valetaks talle. Ega inimene kipugi üleloomulikke nähtusi enne uskuma, kui ta silm pole neid näinud või kõrv kuulnud. Eriti kehtib see meeste kohta, kuigi ei tohiks üldistada.

Näiteks Ralfi kasuvend Kardo nendib häärberisse sattudes alati, et ta kuuleb keldris väikese lapse lalisevat nutuhäält. Seda juttu Ralf ei taha isegi kuulda. Tema arvates on Kardo liiga kaua sibiautol töötanud ja hakkab ära keerama. Sellest saab tihti alguse vendade omavaheline sõnelus. Aga Ralf oskab kasuvenda ümber näpu keerata, kui häärber vajab sibiautot. Ja kes heldib, on muidugi Kardo. Kasuvenna lapsi armastab Ralf aga väga, need käisid nädalavahetuseti Westoffhauseni häärberis Mari-Liisiga mängimas. Mari-Liis kutsus väiksena Kerdot ja Keirot oma vendadeks.

Ühel laupäeval läksid Mari-Liis, Kerdo ja Keiro salaja mängima häärberi paremas tiivas asuvasse halli, mis oli restaureerimisjärgus. Sinna olid vanemad rangelt keelanud minna, kuna põrandal vedeles ehitusrämps ja mädad põrandalauad ootasid väljavahetamist. Marelle triikis parasjagu elutoas pesu ja ümises vikerraadio saatel, kui lapsed üle keeldude ja käskude astusid. Ralf saagis käsisaega kuuri all puid. Lapsed sulgesid tasakesi halli uksed. Ämblikmees Kerdo ronis redeliga lae alla ja hakkas sealt tapeeti eemaldama, kuid ehmatas ja oleks peaaegu alla kukkunud. Kas ta ehmatas tapeedi alt välja tulnud seinamaalingute või häälte peale, seda teab vaid tema ise.